sest pinnas kitib seal korralikult külge,” teatab Eneli, kes on omale juba saapad jalga vedanud ning kotitäie leivapakke autosse pannud. Leian vastavad jalanõud ning istun autosse. Ilm pole just kiita, sest tuul on tugev ja sajab peenikest lund – maapind on ühtlaselt valge. Sõit viie kilomeetri kaugusel asuvale leivamäele kestab ainult mõne minuti. Autost väljudes kuulen, kuidas maapind müdiseb. Vaatamata tugevalt puhuvale tuulele on müdin vägagi hästi kuulda.
„No nii, Nõmm, siin me siis hakkamegi sinuga oma igapäevast leiba tegema,” ütleb Valmar ja lisab, et nende perel oma „leivaauku” ei ole ja nad kasutavad kellegi teise auku, olles selleks enne luba küsinud.
„Annaks jumal, et siinkandis ikka poest kah igapäevast leiba saaks osta,” mõtlen mina ja vaatan mäge, mis tundub tõesti kui tohutu ahi või katel, sest kõik on kuum ja aurab. Mägi on üsna lauge ja kohe jalamil paistavad metallist ümarad kaaned, siis veel kandilised plaadid ja mitmesugused muud erineva kujuga katted, millel on kõigil peal raskuseks kivid, et tuul neid minema ei lennutaks. Maapinna värvid on midagi müstilist, kogu pinnas on kirju – punane, roheline, kollane, valge. Tunda on tugevat väävlilõhna ja kogu ümbrust vaadates jääb mulje, nagu oleksime sattunud põrgusse: kõik aurab, suitseb ja müdiseb, puudub vaid tegelane sarvede ning hargiga, või hoopistükkis leivalabidaga.
„Pimedas vist ei julgeks siia tullagi?” küsin ma kerget kõhedust tundes.
„Eks saab ka seda kunagi proovida,” vastavad mu võõrustajad nagu ühest suust.
Kuna maa on kuum, siis pole siin ka lund, sest langenud helbed sulavad kohe.
„Kas niimoodi siis tehaksegi leiba? Pannakse kuhugi maaalusesse auku piimapakkidega tainas ja mägi teeb kogu töö ise ära?” küsin ma uudishimulikult ning tunnen end nagu koolipoiss, kellele seletatakse, et maakera on ikka tõesti ümmargune.
„Sa tule vaata,” kutsub Valmar. „Maa sees on selline asi, mida sa peaksid tundma!” jätkab ta naerdes. Ta kergitab kaane üles ning näen, et tegemist on tuttava asjaga küll, kuid tuttavaga hoopis muus tähenduses – see on pesumasina trummel, mille kohalikud on maasse kaevanud.
„Pesumasina trummel on lihtsaim moodus, sest selles olevad augud lasevad auru läbi ning samas takistab trummel augu kokkuvajumist,” seletab Valmar ning soovib, et mina paneksin tainapakid sinna trumlisse sisse. Mul tuleb panna kätte presentkindad, sest august tõusev aur on väga kuum ja põletab korralikult kätt. Sinna leiba asetades peab tegutsema väga kiiresti, sest ka kinnas imab kiirelt auru sisse ja võib põletada. Kui oleme leivapakid auku pannud ja kaane korralikult sulgenud, asume koduteele, et tulla 24 tunni pärast värske leiva järele.
Järgmisel päeval vaatan tihedamini kella, sest esiteks on kõht tühi ning teiseks tahaks juba proovida sooja maa sees valmistatud leiba. Täpselt 24 tunni möödudes sõidame leivamäkke. Piimapakid on paisunud ning neid kuumast august välja võttes saan ka korraks kõrvetada. Paneme kõik pakid kotti ning istume taas autosse. Sooja leiva lõhn täidab kogu auto, see ise tekitab juba Pavlovi refleksi ning tasapisi hakkavad suunurgad niiskeks minema. Koju jõudes lõikame piimapakid puruks ning paneme kõik leivad resti peale ritta. Neid välja võttes saavad sõrmed kõrvetada, sest leivad on väga tulised. Lõikan ühe leiva viiludeks ning määrime sinna peale võid, see sulab momentaanselt ning imendub leivaviilu.
„Miks see leib sedasi hammaste külge kinni kitib?” küsin esimese suutäie järel.
„Soojalt jääb see alati noa ja hammaste külge kinni. Kui maha jahtub, siis enam ei jää,” vastab Eneli.
„Aga kes on see Hedda, kelle auku te kasutate ning kes viimasel ajal pärmi asemel küpsetuspulbrit kasutab?” tunnen huvi ning võtan järgmise kuuma viilu leiba.
„Hedda töötab koolis nagu minagi ning teenib lisa veel ka meie küla juuksurina,” seletab Eneli ning avaldab arvamust, et leib on küll väga hea, aga liiast ei saa süüa, sest muidu võib paksuks minna.
Jõuan järeldusele, et minu mure see pole, sest olen juba niigi paks – seega ei tee see päts leiba mulle enam midagi hullu. Kaalu alandamine on plaanis nagunii ning Island on selleks minu arvates just õige koht. Olen kuulnud siinsetest veidratest toitudest ja loodan, et enamik mulle väga ei maitse ning just seepärast osutub tervislik toitumine siin eriti lihtsaks.
Leivategu sellisel kombel on aga nii muljetavaldav, et pean salamisi plaani kevadel Eestisse minnes võtta siit külakostiks kaasa just seda leiba ning katsetan samal meetodil valmistada seda ka Hiiumaal oma talu leivaahjus.
Järgmisel kevadel, Hiiumaal. Panengi samasuguse taina piimapakkidesse, kütan vana leivaahju kuumaks, tõmban söed välja, panen kriskad kinni ning asetan piimapakid ahju. Umbes tunni möödudes on mu köök vingu täis, piimapakid taina ümbert ära põlenud ning tainas ahjupõhja laiali vajunud ja kõrbenud. Selgub, et seda leivaküpsetamise moodust siiski ei saa Islandilt eksportida.
ESIMENE TÖÖPÄEV ÕPETAJANA VÕÕRKEELSES KOOLIS
6. november 2000. Sätin end korralikult riidesse ja kerge värinaga hinges lähen Mývatni muusikakooli. Täna peaks olema minu esimene tööpäev. Kuna saabusin reedel, 3. novembril, siis sain nädalavahetusel juba tutvuda koolimajaga.
„Valmarist on siis saanud minu uus ülemus ehk muusikakooli direktor,” teatan kodustele helistades. Mina asun aga tööle õpetajana – esimest korda elus. Pedagoogilise Instituudi lõpetamisest on möödunud üheksa aastat ning kogu koolijärgne aeg on tegeletud Suvest Suveni kondoomide maaletoomise ja müügiga ja lisaks nädalavahetustel pillimänguga. Nüüd on siis mu elus käes see hetk, kus asun esimest korda tööle kellegi alluvusse ja kindla graafiku alusel. Mõtlen, et seda kõike on korraga liiga palju – ei oska ma ju sõnagi islandi keelt –, aga otsustan siiski oma esimesele tööpäevale sirge seljaga vastu minna.
Mývatni muusikakool asub samas majas põhikooliga ning õppetöö toimub ka põhikooli tundide ajal, sest paljud lapsed elavad mitmekümne kilomeetri kaugusel ning lähevad pärast tunde koolibussiga koju ega saa seejärel enam muusikakooli tulla.
Välisuksel kohtume põhikooli direktoriga – keskealise naisterahvaga.
„Minu nimi on Tarvo!” teatan reipalt inglise keeles ja sirutan terekäe. Mulle antakse vastu samuti käsi ning direktori suust kostab midagi sellist, millest ma täpselt aru ei saa. Tema näole tuleb muie, ta kordab sama inglise keeles ning siis uuesti islandi keeles.
„Ég heiti Hólmfriður, ” ütleb ta valjuhäälselt ning õpetab mulle ka teise islandikeelse lause, milleks on „tere päevast”: gódan daginn (hääldus – goudan daijinn). Kordan seda kohmakalt järele ning Hólmfriður lubab mulle iga päev õpetada ühe uue sõna. Tunnen end natuke kentsakalt, sest olen ju siiski tulnud tööle õpetajana ning direktor lubab mulle iga päev ühe sõna õpetada. Isegi esimese klassi laps oskab minust rohkem sõnu.
„No see läks küll libedalt,” ütlen Valmarile ning saan samas teada, et mul algab kohe esimene tund ja eks siis ole näha, kui libedalt asjad lähevad. Ehmatusega võtan teadmiseks, et lisaks esimesele tunnile on mul täna veel viis individuaaltundi.
„Anna mulle natuke infot islandi keele päritolu kohta,” palun Valmarit. „Juhul kui mõni õpilane midagi küsib, siis ei tahaks päris idioodina paista. Esialgu tundub mulle küll nende keel pigem kurguhaigusena.”
„Ole nüüd ikka!
