jõuame Keflavíki lennujaama, teeme viimase ühise pildi ning täname Valmarit meeldiva nädala eest. Kuus tundi hiljem maandume Tallinna lennuväljal ning avastan, et reis Islandile on olnud väga kosutav.
KOLIDA ISLANDILE VÕI MITTE?
Oktoober 2000. Olen tööasjus Aravete kandis ja istun autosse, et hakata Tallinna sõitma. Saan vaevalt paigalt võtta, kui kõrvalistmel olev mobiiltelefon helisema hakkab. Kiri ekraanil teatab, et number on salastatud.
Vastan kõnele: „Jah.”
„No tere, mees! Kas Islandile tööle tuled?” kostab telefonist reibas hääl ning tunnen ära Valmari.
Peatan auto ning väljun ja süütan sigareti. Jutt tundub olevat konkreetne ning mulle väga ootamatu.
„Kuidas siis nii äkki?” küsin kogeledes.
„No mis ta ikka siis nii äkki? Ise ütlesid, et kui kohta pakutakse, siis tuled. Kahe nädala pärast peaksid kohal olema, sest koostan sulle juba tunniplaani,” annab Valmar mulle teada konkreetsed tähtajad – ilma et oleks kuulnud minu jah-sõna.
„Ma pean natuke mõtlema ja kodus aru pidama,” vastan mina ning siis turgatab mulle pähe, et miks ka mitte. Võiks ju minna ja ära proovida – mingi kogemuse ikka saaks.
„Mis sul siin mõelda on, tegutsema peab. Saada mulle enda ning Kaire ja laste kõik andmed, sest pean hakkama asju ajama. Tahan, et kõik paberid oleks korras selleks ajaks, kui tuled,” ütleb Valmar kiirustades ning lisab: „Ah jaa, helistasin juba ka Kairele ja rääkisin talle selle loo ära.”
„Ja mis ta vastas?” küsin mina imestunult, sest mulle tundub kummaline, et enne mu abikaasalt nõu küsitakse.
„Ütles, et kui Tarvo nõus on, las läheb pealegi,” kostab Valmar, lubab järgmisel nädalal täpsemalt tagasi helistada ja lõpetab kõne.
Sõidan Tallinna poole ning mõtlen asja üle järele. Tahan nagu minna ning samas eriti ei taha.
Kodus arutan lühidalt asja läbi ning otsustan minna. Õpetajaamet pole mulle mitte kunagi ahvatlev tundunud, aga olgu siis seekord sedasi.
Umbes nädala pärast heliseb taas telefon.
„No kas oled nüüd asjad kokku pannud? Lennukipilet on juba oktoobri lõpuks ära ostetud,” informeerib mind Valmar ning lisab, et on ise end uues kohas sisse seadnud ning minu tunniplaan olevat juba koolis seinale üles pandud ja õpilased tundvat pidevalt huvi, et millal ma saabun.
„Pea nüüd hoogu – ei tule ma nii vara kuhugi. Pean veel oktoobri viimastel päevadel Saaremaal käima – vana kokkulepitud asi,” proovin olla oma otsuses kindlameelne.
„Olgu. Eks ma vaatan, mis teha annab. Ehk saan lasta lennupiletid ümber vahetada. Kaua sul veel aega vaja on?”
„Kindlasti nädala jagu, sest ma ei saa otsi muidu Eestis kokku tõmmata,” lisan mina ning jään lootma, et mu plaan õnnestub.
Üsna pea heliseb telefon jälle ning kuulen oma rõõmuks, et pilet on vahetatud 3. novembriks.
Nädalaga saan lõpetada pooleliolevad asjad Eestis ja olen valmis minema.
3. novembri hommikul lendan esmalt Tallinnast Stockholmi. Seejärel edasi Reykjavíki ning siselennuga Reykjavíkist Akureyri, mis on 15 000 elanikuga linn Põhja-Islandil. Olen aasta varem siin käinud, nii et päris võõras see koht mulle pole.
Valmar on mul lennujaamas vastas ning kohe hakkame sõitma Mývatni suunas. Sealne muusikakool peaks saama minu uueks töökohaks.
„Kas arvad, et muusikaõpetaja on mulle sobilik amet?” küsin ma oma uuelt otseselt ülemuselt, sõber Valmarilt.
„Miks ta ei peaks olema? Eestis sa muidugi õpetajaks hakanud ei oleks. Siin aga on õpetajaamet väga hinnatud ning vastavalt sellele ka tasustatud. Kui mul oleks Eestis õpetajaametis selline palk, siis ega mina kah siia poleks tulnud.”
Peatume poolel teel ka Jaani ja Kaldo juures ning tervitame. Lepime kokku, et kohe esimesel nädalavahetusel saame kokku ja peame plaane, kuidas ja mida edasi ühiselt ette võiks võtta.
Tean, et Islandi alkoholihindade juures ei pea keegi meist silmas viinavõttu või mõnda saunapidu. Pigem arutame võimalikke esinemisi või midagi muud muusikaga seonduvat.
Valmari juurde jõudes saan teada, et esimesed paar kuud elan tema juures, sest vallavalitsus pole mulle eluaset veel leidnud. Sööme õhtust ning sätime magama, et eeloleval nädalavahetusel tutvuda koolimajaga ning minu uue kodu ümbrusega.
Põhja-Islandil asuv Mývatni järve piirkond on nagu põrgukatel. Siin on kraatrid, mäed, kuum ja suitsev maapind, keevad mudaaugud, maa-alused kuuma veega jõed, Ameerika ja Euroopa laamade kokkupuutekoht ja tohutud laavaväljad. Sellesama järve kaldal asuvas Reykjahlíði-nimelises külas ma elan ja töötan ning olen selle ümbrusega nüüdseks, üheksa aastat pärast siia kolimist, täielikult harjunud. Talvehommikuti aknast välja vaadates näen suurt lumist lagendikku ning sealt tõuseb õhku kümneid ja sadu suitsusambaid – õigemini on see aur, sest maakoor on nii õhuke, et maa sisemusest tulev kuumus tõuseb kõigist pragudest ja aukudest üles ning külma ilmaga on aur eriti selgelt näha. Krafla vulkaan, mis viimati tegutses 1980. aastatel, aurab siiani tugevasti.
Islandlased oskavad oma maapõuest tulevat soojust kasutada ära mitmeti, mitte ainult sooja ja elektri saamiseks kodudesse, vaid ka toidu valmistamiseks. Mývatnis tehakse näiteks traditsioonilist musta leiba maa sees. Mulle meenub 3. november 2000: kuidas jõudsin esimest korda tööasjus Islandile. Valmar ja Eneli pakkusid mulle õhtusöögi kõrvale musta leiba ning ütlesid, et tegid selle ise kusagil maa all. Nad olid valmis seda mulle varsti näitama ning jäin seda põnevusega ootama. Nüüdseks olen ise leivategu demonstreerinud umbes sajale inimesele. See on tõesti vaatamisväärsus, kuid islandlased ei esitle oma leivavalmistamismeetodit isegi mitte turistidele mõeldud reklaamides ega ajakirjades. See on nende väike saladus, millele nad ei taha rahvamasse ligi lasta.
SÕIT LEIV AMÄKKE
4. november 2000. Ärkan hommikul laste hõigete peale. Mulle tehakse teatavaks, et täna hakkame maa sees leiba tegema.
„Nii! Mul on siin nüüd kaks retsepti. Üks pärmiga ja teine küpsetuspulbriga. Kumba kasutame?” küsib Eneli, seistes köögis, ämber ja jahupakid laual.
„Ma ei oska isegi arvata midagi. Mulle piisab teadmisest, et leiba hakatakse tegema maa sees. Mis vahet võib olla pärmil või küpsetuspulbril? Teeme sellest, millest parem tuleb,” vastan mina.
„Hedda kasutab viimasel ajal küpsetuspulbrit, aga sellega pidavat leib jääma tiba heledam,” seletab Eneli edasi ning hakkab ise tasapisi pärmipakki avama. Ta segab kokku jahu, suhkru ja muud vajalikud materjalid, mis ta on eelnevalt poest ostnud, ning laseb minul taina valmis sõtkuda. Olen siis kättpidi ämbris ja tambin tainast, mõeldes samas vanade eestlaste leivaahjudest. On ikka loodus olnud jagamise ajal kummaline – islandlastel pole sellist metsa nagu meil, ilmastikuolud pole kiita ning leiba, millist valmistatakse vaid Islandil, tehakse enamjaolt sisseostetud toorainest, vaid piim ja vesi on kohalik. Samas on neile antud maa-alune soojus, mis on ju tohutu ressurss. Sõtkun kogu taina korralikult valmis ning näen, et Eneli toob välja tühjad liitrised piimapakid ehk nn
