kas ujuma tohib minna?” hüüan valjult, sest samal ajal, kui mina basseini vaatama jäin, on teised kuhugi edasi liikunud.
„Minge muidugi, mis te ootate,” kostab vastus.
„Kas vesi on soe?”
„Ma ei tea, mida sa soojaks pead – umbes 30 kraadi.”
Teist korda ma seda endale öelda ei lase.
Ujumine on tõeline nauding. Taevas on õrnad virmalised, puhub karge tuul ja vesi on nagu vannis. Saan teada, et Islandil maa seest tulev soe vesi annab inimestele võimaluse kasutada välibasseine aasta ringi…
Lõpuks, kui oleme kõik basseinis, ütleb Valmar:
„Ma vaatasin vahepeal kiiresti mõned faktid üle ning räägin nüüd lõpuni selle loo, mis meil enne pooleli jäi.”
Sätime end basseinis ühte serva, Valmar asub meie ette nagu kooliõpetaja ja alustab.
„Nii, Alþingile kogunesid islandlaste pealikud selleks, et võtta vastu seadusi ning mõista kohut. Alþingil võisid osaleda kõik vabad mehed. Kuni 12. sajandini ei olnud Islandil seadusi kirjas, targad mehed pidid neid teadma peast.”
„Kindlasti polnud sel ajal seadused ka nii keerulised nagu praegu,” pistan ma vahele. „Aga kes siis garanteeris, et peast seadusi teadev mees ei mõelnud neid ise välja? Selleks, et vajalikke otsuseid oma kasuks pöörata?”
„Eks sinna olid valitud usaldusväärsed inimesed. Neid mehi nimetati lögsögumaðr’ideks, mis eesti keeles tähendab seadusekuulutajat. Nemad lugesid seadusi ette ning kohtumõistmise korral otsustasid, kellel on vaidluses õigus. Seepärast on ka öeldud, et tihti jäi võitjaks see, kelle nõustajaks oli parem seadusetundja.”
„Kas see parlament on siis püsinud vahetpidamata tänapäevani?”
„Formaalselt küll, aga 1262. aastal Norra võimu alla minnes kaotas Alþing oma senise tähenduse. Seadusekuulutaja koht kaotati ning Alþing hakkas mõistma ainult kohut.”
„Kuule, mees! Sa oled ju nagu ajalooõpik!” pistab vahele mu naine Kaire.
Näen, kuidas Valmari nina väheke taeva poole kisub, aga mine sa tea, ehk uudistab ta virmalisi.
„Ja mis edasi sai?” küsin ma pärast paari otsa ujumist basseinis.
„Eneli! Mine too mulle rätik ja laua pealt raamat. Nõmm hakkas ajaloo vastu sellist huvi tundma, et ma pean raamatu appi võtma,” hüüab Valmar kõval häälel ning kõrvalasuv mägi kordab seda lauset veel mõned korrad vastu, et Eneli ikka kindlasti kuuleks.
„Ega sa nüüd mingit loengut pidama ei pea hakkama,” ütlen ma selleks, et mitte Valmarile asja liiga keeruliseks ajada, kuid mees on endas kindel. Ta naine Eneli tuleb raamatuga, Valmar ronib basseiniservale, otsib raamatust vajaliku lehekülje ja jätkab:
„Kui Islandist sai 17. sajandil Taani kuningriigi osa, siis kaotas Alþing täielikult õiguse seadusi välja anda ning võis mõista ainult kohut. Taani kuningas ei olnud islandlastele just suurim sõber ning ta saatis Alþingi 1800. aastal üldse laiali. 1843. aastal loodi Alþing uuesti, loomulikult oli ajastut silmas pidades neil vaid õigus anda kuningale nõu Islandi küsimustes. Otsustaja oli siiski Taani kuningas.”
„Sisuliselt siis sama nagu Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisus? Justkui oli parlament ja valitsus, aga nad võisid Moskvale vaid nõu anda ning põhimõttelisi otsuseid vastu võtta ei saanud,” otsin ma paralleeli nõukaajast.
„Midagi sellist jah. 1874. aastast alates sai Alþing õiguse koos kuningaga seadusi välja anda: loomulikult neid, mis puudutasid vaid Islandit.”
„Aga millal Island iseseisvuse sai? See oli minu meelest alles üsna hiljuti,” küsin ma vahele.
„Oota nüüd ja ära kiirusta. Lõpetame selle teema kohe, aga õiges järjekorras,” ütleb Valmar karmi õpetaja kombel häält tõstes.
Ilmselt on tal keeruline raamatust nii kiiresti vastuseid otsida, sest islandlaste ajalugu on üsna värvikirev ning hästi üles tähendatud, mõtlen ma endamisi.
„Nii, leidsin. 1904. aastal loodi Islandil parlamentaarne demokraatia ning Taanis loodi Islandi ministeerium. 1918 sai Islandist suveräänne riik ja Alþing sai piiramatu võimu seaduste väljaandmisel, kuid seda vaid siseküsimustes. Välisasjades tegi otsuseid endiselt Taani Kuningriik. Aga juunis 1944 kuulutati välja Islandi Vabariik ning sellest alates said nad otsustada ka oma välispoliitika üle ise,” lõpetab Valmar ning sulgeb plaksuga raamatukaaned.
„No oli see vast ajalootund. Bassein, külm õlu, virmalised ning basseiniserval istuv lektor. Nii võiks kas või iga päev ajalugu õppida,” lausun ma rahulolevalt.
„Jah, mees, aga kas mäletad üldse, millest meie jutt alguse sai?” küsib Valmar.
„Islandi ajaloost,” pakun ma kohe.
„Seda ma arvasin, et sa ei mäleta,” naerab Valmar, „jutt oli ristiusu vastuvõtmisest Islandil.”
„Jah, seda ma nüüd tean. See oli tuhat aastat tagasi.”
„Seda küll, aga vastu võeti ristiusk ikkagi Norra kuninga Olavi tugeval survel. Ning Alþing otsustas riiki mitte tülli pöörata ja uue usu vastu võtta. Seega möödus islandlaste ristiusustamine ilma vähimagi verevalamiseta ning tülideta. Samas jäi vana usu pooldajatel täielik õigus kodus oma vanu jumalaid edasi teenida,” lõpetab Valmar.
Pärast pikemat vedelemist basseinis on aeg hakata magama sättima: tunnen end pärast rasket päeva ning pikka ajalootundi üsna väsinult.
Ööbima viiakse meid Laugari muusikakooli majja. Selles hoones on peale muusikakooli veel ka lasteaed. Muusikakool jätab väga sümpaatse mulje. Seal on lai pillide ning nootide valik ja kõik muu, mis vajalik ühe 40 õpilasega muusikakooli toimimiseks.
„Kui sul kunagi peaks siia kooli pilliõpetajat vaja minema, siis mina olen valmis tulema,” viskan naljatades, sest tean isegi, et ma pole selliseks sammuks tegelikult valmis.
Järgmistel päevadel sõidame autoga sadu kilomeetreid mööda Põhja-Islandi vaatamisväärsusi. Kosed, laavalinn, mulisev muda ja vulkaan. Imeilus Mývatni järv. Pseudokraatrid, maa-alune soe jõgi, maalõhed ja mäed.
Neljanda Islandi-päeva õhtul läheme külla Kaldo ja Margoti juurde. Kaldo on elukutseline tromboonimängija ning tema abikaasa Margot džässlauljatar. Kutsutud on ka Jaan koos abikaasa Marikaga – mõlemad viiuldajad. Seega kaks perekonda, kus mõlemad abikaasad on muusikud ning muusikaõpetajad. Õhtu möödub väga lõbusalt. Sööme kartulisalatit, mis tehtud nii, nagu Eestis tavaks, ning maitseme ehtsat Islandi viina. See on tõesti hea – isegi sildi peal on kirjas, et valmistatud kargest ja puhtast Islandi veest. Olen juba ette kindel, et homme hommikul mingit peavalu sellest küll ei teki ja saame ellu viia plaani minna merele vaalavaatlusele.
Vaalavaatlusele viiv laev väljub Húsavíki sadamast. Húsavík on 3000 elanikuga ilus linn Põhjamere kaldal. Et meil on laeva väljumiseni veel tunnike aega, siis otsustame käia kohalikus kirikus. Uksed on avatud vaatamata sellele, et kedagi kirikus pole.
„Kas siin ongi kombeks uksi mitte lukustada?” küsin Valmarilt ning kuulen vastuseks, et üldiselt ei pandagi Islandil uksi lukku, sest vargusi ei ole ning varast ei hoiaks kinni ka lukk.
See
