Liisa ja Roosi tutvustavad ennast ning alustame oma esimest tundi.
Õppimine käib inglise keeles. Esmalt räägib Sigga, et islandi keeles on mees-, nais- ja kesksugu. Sõna „tema” meessoost on hann, naissoost hún ja kesksoost það. Mõistan, et seda keelt mina ilmselt kunagi selgeks ei saa, sest mul on alati olnud raskusi selliste keeruliste asjadega. Kuigi püüan hoolega, saavad Kaire ja lapsed asjast palju kergemini aru.
Keeruliseks teeb õppimise hääldamine, sest islandi tähestikus on tähti, mida eestlased pole harjunud hääldama. Selgub, et ainuüksi i-tähte on islandi keeles nelja erineva kõlaga: need on i, í, y ja ý. Kuigi minule tundub, et need kõik on tavalised i-tähed, tunnetan siiski kerget kõlalist erinevust. Kuhu aga missugune i-täht käib? Arvan, et ega islandlased ise kah seda päris täpselt ei tea.
Hääldamise kohta saame teada, et täht æ hääldatakse „ai”, kui kõrvuti on au, siis hääldatakse „öi”, kui kõrvuti on kaks l-tähte, hääldatakse „tl”, ning kui tekstis on eestikeelne täht u, siis islandlastel on see „ü”. Islandlaste u on kriipsuga täht – ú. Harjumatu on öelda nime Gunnar – see on islandi häälduses Günnar. Kujutan ette kontserti, kus teadustaja ütleb: „Järgmiseks astub lavale Günnar Graps.”
„Miks inimesed teevad endale asja nii keeruliseks? Miks ei hääldata nii, nagu kirjutatakse?” küsin ma nõutult, sest olen harjunud eesti keelega, mida just nii, nagu kirjutatakse, ka hääldatakse.
Konkreetset vastust ma sellele küsimusele ei saa. Oma rõõmuks aga kuulen, et meie õpetaja Sigga ei suuda kuidagi hääldada eesti õ-tähte, just nagu oleks tegemist saarlasega. Punnita palju tahad – õ asemel tuleb ikka miski ö ja ü vahepealne. Minu perekonnanimes on aga just õ-täht sees – islandlaste jaoks ma olengi Nömm, isegi ametlikes dokumentides.
KOHTUMINE ISLANDI HÕRGUTISTEGA
Jaanuar 2001. „Mida meie sinna þorrablót’ile kaasa võtame?” küsib Valmar minult telefonis.
„Mul pole aimugi. Misasi see þorrablót on? Kas mäletan õigesti, et seal peab igasugu jälkusi sööma hakkama?”
„Just seesama ongi. Tulge korra meile ja arutame koos läbi, mina ei tea toiduvalmistamisest suurt midagi. Võta Kaire ja plikad kah kaasa – las lapsed saavad omavahel rohkem tuttavaks ning siis saame meie plaanid paika panna.”
„Olgu. Me oleme varsti kohal.”
Paneme riided selga ning läheme Valmari juurde.
Liisa ja Roosi hoiavad end minu selja taha, sest nad pole veel jõudnud kohaneda – tulid nad ju alles nädalapäevad tagasi esimest korda elus Islandile. Õnneks saavad minu ja Valmari lapsed kiiresti sõbraks ning hakkavad oma asju ajama.
„Tarvo rääkis kodus mingist üritusest, kuhu peame täna minema, aga ma ei saanud miskit aru, sest ega ta ise ka päris hästi ei tea, kuhu me läheme. Ehk keegi seletaks mulle kah?”
soovib Kaire ning jääb vastust ootama. Paistab, et õnnelik ta just pole, sest kes ikka tahaks kohe pärast saabumist kuhugi massiüritusele minna – tundmata isegi kohalikke elanikke.
„Selle ürituse nimi on þorrablót,” alustab Valmar. „fiorrablót on iga-aastane talvine pidu, mida peetakse enamikus kohtades üle Islandi ja alati jaanuari lõpust kuni veebruari lõpuni. See on seotud Islandi vana kalendriga – põhjamaade þorri kuuga – kui ma ei eksi, siis on tegemist mingi norra jumalaga,” seletab Valmar.
Mul tuleb silme ette üks vana film viikingitest, kus suur hulk rahvast oli mere kaldal ning hüüdis: „Odin, Odin.”
„Ega see pole mingi usuüritus? Mis riided selga peab panema?” küsin ma kõhklusega hinges, sest mulle pole kunagi eriti meeldinud mingid maskiballid või muud karnevali laadsed üritused.
„Ole nüüd ikka. See on tavaline pidu, millega hoitakse au sees vanu kombeid ning süüakse vanu traditsioonilisi asju.”
„Kas see on miskit jubedat?” küsib Kaire ja manab näole ilme, nagu peaks mingeid vastumeelseid molluskeid sunniviisiliselt alla kugistama hakkama.
„Ega minule need toidud eriti ei maitse. Mõned asjad on üsna söödavad, aga oleme siiski lapsest saati harjunud teistsuguste söökidega,” sekkub juttu Eneli.
„Aga ega keegi ei sunni ju seal peol ostma asju, mida ei taha süüa?” avaldan ma lootust.
„Ega seal ei müüdagi midagi. See on selline pidu, kus kõik võtavad söögi ise kaasa. Poodides on müügil spetsiaalsed suured korvid, mis sisaldavad valikut kõigist nendest traditsioonilistest toitudest. Ja Igal nädalalõpul on kuskil külas või maakonnas þorrablót. Lisaks käivad inimesed veel tuttavate kutsel teistes külades samasugustel pidudel. Seega on kuu aega igal nädalavahetusel kusagil þorrablót.”
„Aga ehk läheme siis poodi ja ostame sellise korvi?” küsin mina ning kujutan ette, kuidas ma väljun kauplusest pangega, mille sisu on teadmata jubedus, ning olen sunnitud seda õhtul sööma hakkama.
„Meie Valmariga mõtlesime, et teeme ise toidud kaasa, sest ega keegi ei sunni sööma neid vanu toite, mida nemad maitsevad. Mis te arvate, kui teeks kaasa hapukapsast, kartulit, meil on siin natuke kodutehtud sülti ning mäe sees valmistatud leiba ja vaataks veel midagi – kas või mingid singilõigud? Paneks need kuskile korvi ja oleks probleem lahendatud,” pakub Eneli välja lihtsaima mooduse, kuidas on võimalik osaleda peol täieõigusliku külalisena ning säästa oma kõhtu ootamatutest vaevustest järgmisel hommikul.
„Loomulikult oleme nõus.”
„Ja kindlasti saab kohapeal maitsta ka islandipäraseid toite, sest paljudel on need söögid ise valmistatud ning siis on kõigil vaja proovida ja kiita,” annab Valmar lootust võimalikule kulinaarsele elamusele.
Õhtul kella kuue ajal jalutame oma toidukorviga tänava otsa. Et tegemist on suure peoga, mis kestab hommikuni, siis autodega sinna tavaliselt ei minda. Vallavalitsus on selleks puhuks üürinud bussi, mis viib kõik soovijad kohale ning toob öösel kõik koju tagasi. Kuna elame küla viimasel tänaval, on buss juba peaaegu rahvast täis ning bussi sisenedes tunnen tõeliselt omapärast lõhna. Segunenud on mäda- ja ammoniaagilõhn, kala- ja sitahais ning veel miskit, mida ma ei suuda kuidagi millegagi võrrelda. Inimeste silmad aga säravad ning meeleolu on ääretult lõbus. Mul on see esimene selline pidu ning seepärast tunnen end pisut ebakindlalt. Kaire aga peab mööda bussi vahekäiku edasi liikudes kõigiga tutvuma ning ütlema oma nime ja kuulama vastuseks kohalike nimesid. Nendest ei jää esialgu meelde mitte ainsatki, sest kõlaliselt on need üsna harjumatud.
Umbes 20 minuti pärast peatub buss suures parklas teisel pool Mývatni järve ning kõik inimesed sisenevad oma toidukorvidega kultuurimajja. Eriline vaatepilt on see, kuidas inimesed uksest sisse lähevad. Mehel on käes suur toiduvaagen ning naine tuleb järele kotiga, milles viinad ja õlled. Kõigil on seljas peoriided. Siseneme meiegi ning üle ukseläve astudes on tunne, justkui keegi oleks nurga taga oodanud, et sisse astudes lumelabidaga täpselt keset silmnägu virutada. See lõhn, mis kogu majas valitseb, on tõesti kirjeldamatu. Seda ei oska ette kujutada, kui pole seda ise tundnud. Ja kogu selle lõhnabuketi sees askeldavad kõik hoogsalt – asetavad toiduvaagnaid lauale, viivad riideid garderoobi, tervitavad ning lobisevad niisama. Suures saalis on neli rida laudasid, mis kõik on kaetud toidunõudega. Iga taldriku juures on nimesilt. Sellele
