orges Clemenceau, Woodrow Wilson ja David Lloyd George pärast Versailles’ rahulepingu allakirjutamist, juuni 1919.
2. Saksa sõdurid Pariisis triumfikaare juures, juuni 1940.
3. Lwówi elanikud tervitavad Saksa sõdureid, juuli 1941.
4. Uus-Meremaa sõdurid Läänekõrbes, detsember 1941.
5. Friedrich Paulus pärast alistumist Stalingradi all, veebruar 1943.
6. USA sõjalaevastiku pikeerivad pommitajad Dauntless Midway lahingus, juuni 1942.
7. Juudid Varssavi getos 1943. aastal.
8. Ameerika sõdurid teel Normandiasse, juuni 1944.
9. Nõukogude sõdurid heiskavad lipu purustatud Brandenburgi väravale, 1945.
KAARDID
1. Riigipiirid 1923. aastal.
2. Natslik Saksamaa maksimaalsuuruses, sügis 1942.
3. Teine maailmasõda Aasias ja Vaiksel ookeanil, 1941–1945.
SISSEJUHATUS
Euroopa aastal 1914 jätab vägeva mulje, kui otsustada suurejooneliste monumentide järgi, mida leidus igas toonases pealinnas. Tegu on tõepoolest uhke valikuga: The Mall Londonis, impeeriumi keskus, millele allus veerand maailmast; muuseumi meenutav uus Hofburgi loss Viinis, mis ise kujunes peagi suureks muuseumiks; Millenniumi monument Budapestis, mis püstitati märkimaks ungarlaste Kesk-Euroopasse saabumise tuhandendat aastapäeva; Vittorio Emanuele III hiiglaslik pulmatort Roomas. Pariis oli saanud Napoleoni kätt tunda mõnevõrra varem, mille illustratsiooniks on Aleksander III sild. Kui sa olid eurooplane või ameeriklane, võisid pidada end universumi isandaks, sest isegi väiksemates pealinnades nagu näiteks Brüsselis (millele allus Kongo) leidus oma pompöösseid rajatisi. Kõige suurejoonelisem neist ei asu aga mitte Euroopas, vaid Briti kroonijuveeli India pealinnas New Delhis ning selle on kavandanud Sir Edwin Lutyens asekuningas lord Curzonile, kes olevat 1904. aastal öelnud, et britid jäävad Indiat valitsema igaveseks ajaks. Tegelikult lahkusid nad sealt 1947. aastal ning selleks ajaks oli sõda kõik need vägevad pealinnad purustanud või vähemalt neid tugevasti laastanud. Berliini kesklinn oli lausvaremeis, Siegesalleel (Võidu allee) aga põrnitsesid Brandenburgi valitsejate rinnakujud neid ümbritsevat umbrohu, kõrbenud põõsaste ja lähedalasuvast loomaaiast põgenenud loomade laipade segadikku. Sajand oli alanud kuninganna Victoria pidulike ja tseremoniaalsete matustega, mille puhul tulid Londonisse kokku maailma valitsejad, aga kõik see polnud pooltki võrreldav nende endi impeeriumide matustega 1945. aastal.
Esimese maailmasõja algust ja Teise lõppu lahutavad kõigest kolmkümmend aastat, mis kujunesid vägagi õnnetuks, kui välja arvata põgus ajavahemik 1920. aastate teisel poolel. Kuni 1914. aastani uskusid kõik peale mõne vähese pessimistliku kirjaniku progressi. Niisuguse usu eestkõneleja oli Herbert Wells – teadus päästab inimkonna. 1945. aastaks, nagu näitab tema viimane raamat „Mõistuse jõud on otsas” (Mind at the End of Its Tether), oli temast saanud lootusetu pessimist. Aga selgus, et ta on jällegi eksiteel. Pärast 1945. aastat, igal juhul aga pärast Marshalli plaani käivitumist 1947. aastal, algas rahu- ja õitsenguaeg ning kolmkümmend aastat õudust taandusid tagaplaanile. Maailm, või vähemalt läänemaailm, pöördus tagasi varasemale, üheksateistkümnendast sajandist tuttavale rajale. Selle sajandi viimased nelikümmend aastat olid näinud moodsa aja suurimat majandushüpet, kui pidada silmas seda, kust alustati. Hobused ja vankrid asendati mootorsõidukitega, haiglatest said paigad, kuhu mindi paranema, mitte surema nakkuste ja valu kätte; filmikunst, lennukid, psühhoanalüüs, pilvelõhkujad, telefonid – kõik need on toonase põlvkonna saavutused. Oodatav eluiga pikenes järsult ja rahvaarv kahekordistus. Samuti on tõsi see, et toonase aja kultuurielu oli hämmastav. Loodusteadlastele oli 1910. aasta lausa imeline. Ilma soovitusteta ja kulutamata kuigi palju raha oli võimalik osaleda Belgia töösturi Ernest Solvay korraldatud rahvusvahelistel üritustel ning vahetada mõtteid matemaatika ja füüsika probleemidest maailma kõige helgemate peadega nagu Henri Poincaré, Albert Einstein ja Marie Curie. Haridusreform oli paljudes riikides tõstnud keskkoolid paremale tasemele kui tänapäeva ülikoolid. Inimesed tundsid piiblit ja oma rahvuslikke klassikuid, muusikute tase oli erakordselt kõrge, ilmus väga palju trükiväljaandeid ning tõsised kirjanikud nagu Thomas Mann või heliloojad nagu Richard Strauss (mõlemad käisid rahaga ümber väga ettevaatlikult) võisid saada rikkaks. Ometi oli kirjanike pessimistlik meelelaad õigustatud, sest kõigest sellest sündis Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud ajast peagi Teine maailmasõda. Mispärast?
Lühivastus on muidugi, et Saksamaa pärast. Otto von Bismarcki loodud riik oli üks suur edulugu ja kõik selle valitsejad elasid suurmehe varjus.
Sakslased hakkasid slaavlasi pidama alamateks inimesteks. Poolakad rändasid miljonite kaupa välja Sileesiasse või tööstuslikku Ruhrimaale ja neil kulus inimpõlvi, et assimileeruda. Preisi kuningatel oli muidugi alati tulnud õppida poola keelt, kusjuures esimene, kes keelas oma pojal seda õppida, oli rahvuslasest liberaal keiser Wilhelm II. Preisimaal olid üldiselt alati olnud väga tihedad suhted Venemaaga, mille valitsejad olid tihtipeale kas sakslased või siis tugevasti sakslastest mõjutatud. Kõik see aga muutus 1890. aastatel, kui Venemaad hakati pidama tagurlikuks ja barbaarseks. Pealegi sõlmis Venemaa sõjalise liidu Saksamaa rivaali Prantsusmaaga, saades vastutasuks hulgaliselt Prantsuse investeeringuid. 1914. aastaks olid need end juba ära tasunud. Venemaa hakkas teistele kiiresti järele jõudma ja Saksamaa sõjaväelaste ringkondades levis üha rohkem arvamus, et sõja korral kahel rindel ootab neid lüüasaamine. Niisugused meeleolud mõjutasid laialdast ala, mis hõlmas ilmselgelt lagunevat Habsburgide impeeriumi Austria-Ungarit ning veelgi ilmsemalt lagunevat Osmanite Türgit, mis aga ikka veel kontrollis Iraagi naftatoodangut ja Bosporuse väina, kustkaudu käis Venemaale ülitähtis nisukaubandus, aga ka palju muud. Kui väin aastail 1911–1912 lühikeseks ajaks suleti, seiskus Lõuna-Venemaa majanduselu peaaegu täielikult. Seetõttu olidki Saksamaa ja Venemaa kokkupõrkekursil.
Häda oli selles, et Saksamaa oli hankinud endale teisigi vaenlasi peale Venemaa. Prantslased polnud õigupoolest kunagi leppinud Bismarckilt 1870. aastal saadud lüüasaamisega ja tegid suuri jõupingutusi, et oma vägevus taastada: rajasid suure armee (sõjaväkke võeti isegi mungad), samuti impeeriumile vajaliku sõjalaevastiku ja panid aluse ambitsioonikale välispoliitikale, mille eesmärk oli liit Venemaaga. Siiski olnuks prantslaste vaenulikkus talutav eeldusel, et britid jäävad erapooletuks. Ja just siin tegi Saksamaa sajandivahetuse paiku oma suurima vea. Nimelt kavandati ehitada sõjalaevastik, pidades silmas niinimetatud maailmapoliitikat (Weltpolitik), mis tegelikult tähendas oma impeeriumi. Ehitatavad laevad polnud aga samasugused kui brittidel ja prantslastel, kelle alused meretagust kaubandust ja territooriume kaitstes olid võimelised sõitma ümber maailma, mistõttu neil pidi olema kaasas vajalik kivisöevaru, see aga omakorda seadis piirangud soomuse kaalule. Saksa sõjalaevad olid väga piiratud söevaruga, mistõttu oli võimalik koormata neid täiendava soomuskaitsega. Brittidel kulus aega, enne kui taibati, et Saksa sõjalaevad on tegelikult mõeldud tegutsema üksnes Euroopa vetes ja need pole seetõttu nii haavatavad kui õhema soomusega Briti laevad. Ja kogu Saksa sõjalaevastiku mõte oligi sundida britte ähvarduste ja šantaažiga tegema Saksamaale välismaal – eeskätt Hiinas, aga edaspidi ka Lähis-Idas vana Osmanite riigi aladel – järeleandmisi. Põhjamerel tegutsevad Saksa sõjalaevad kujutasid enesest enne 1914. aastat samasugust ohtu nagu Hitleri lennukid enne 1939. aastat. Vähe sellest, et britid lasidki end hirmutada, sundis see inglasi otsima endale liitlasi mujalgi. 1902. aastal sõlmitud liit Jaapaniga vähendas nende vastutuskoormat Lähis-Idas. 1904. aastal sõlmiti Entente Cordiale kokkulepe Prantsusmaaga. Antud olukorras oli tegu koloniaalriikide omavahelise kemplemisega mõjuvõimu pärast Põhja-Aafrikas. Rivaalitsetud oli Egiptuses, kus britid kehtestasid protektoraadi ja tõrjusid prantslased välja. Prantslased omakorda seadsid end sisse Marokos, aga nad vajasid ka rahvusvahelist toetust. Nii sündiski tehing: Maroko prantslastele, Egiptus inglastele. Kulisside taga lepiti kokku, et Briti sõjalaevad hoolitsevad Põhjamere eest, prantslased Vahemere eest. Hiljem neid kokkuleppeid laiendati, kui Suurbritannia saavutas kokkuleppe ka Venemaaga, ja
