kuulsamaid saksakeelseid raamatuid Esimesest maailmasõjast kannab pealkirja „Illusioonide sõda”. On erakordselt huvitav näha, kuidas väga kõrgelt haritud mees käsitleb tõena asju, mis osutusid lausa groteskselt vääradeks. Loetelu on pikk: et impeeriumid rikastuvad, et lahingulaevad on eluliselt vajalikud, et kuld on usaldusväärne, et ekspordi blokeerimine võib põhjustada riigipöörde, et kindlused võivad peatada sissetungi, et moraaliga võib võita lahinguid. Väga palju on juttu rahvuslikust aust, aga nagu ütleb Falstaff: „Mis on au? Sõna. Mida tähendab see sõna „au”? Mis on see au? Tuuleõhk.” 1914. aastal näis eurooplaste imperiaalne maailm kokku varisevat ja geopoliitiline tektoonikanihe oli vähemalt Venemaal teoks saamas. Saksamaal puhkes paanika ja sealsed valitsejad asusid tegema jõupingutusi, et moodustada omamoodi ühendatud Euroopa, mida valitsetakse Berliinist ja kuhu kuuluks peamised komponendid lagunenud Venemaast. Viimane suur illusioon oli, et sõda tuleb lühike. Kui see osutus 9. septembril 1914 Marne’i lahingus valeks, olidki eurooplased silmitsi moodsa aja sõja tegelikkusega. Enne 1914. aastat vaevas Euroopat sotsiaalsete konfliktide ja imperialistliku natsionalismi kaksikprobleem. 1917. aastal tõstsid mõlemad probleemid uuesti jõuliselt pead kommunistliku revolutsiooni kujul Venemaal ning Ameerika Ühendriikide sõtta sekkumise näol, mis võis tähendada Euroopa imperialismi lõppu. Esimese maailmasõja lõpetanud rahulepingud kujutasid enesest ebameeldivaid kompromisse ning need polnud kunagi eriti püsivad, olgu moraali või jõu seisukohalt.
Sõjale lõpu teinud rahuleping, mille läbirääkimised peeti Pariisis ja millele kirjutati alla Versailles’s 1919. aasta juunis, oli samuti omamoodi näide illusioonist. Nagu on märkinud üks prantslane, oli see leping oma karmuses liiga nõrk. 1919. aastaks tekkinud olukord oli ebaloomulik. Saksamaa ja Venemaa olid näitelavalt kõrvaldatud, Suurbritannia ja Prantsusmaa aga näisid kehtestavat seadusi kogu Euroopale. Ameeriklaste toel rajasid nad ida poole uusi riike ning tegid sedasama ka Põhja-Atlandi Lähis-Idas. Sündis Suur-Poola, mis ulatus kaugele endistele Lääne-Venemaale aladele, kus poolakad moodustasid elanike hulgas kõigest kaks kolmandikku ja elas kolm miljonit juuti, keda oli seega kümme protsenti rahvastikust. Veel olid siin paljurahvuselised riigid Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia, mida toetas eriti Prantsusmaa ning kus elas kõige rohkem tšehhe ja serblasi. Oli ka Rumeenia, mis erines Poolast vähemalt rahvusliku koosseisu poolest. Endisele Osmanite riigi territooriumile tekkisid samuti uued riigid: kolmest Osmanite riigi provintsist (kurdide ja türkmeenide Mosul, šiiaaraablaste Basra ja ortodokssete sunnide Bagdad) kokku klopsitud Iraak; Süüria ja Liibanon, millest viimasel oli mingi mõte üksnes koos Iraagiga, muidu aga mitte; siis veel Palestiina, millest edaspidi tekkis Iisrael, kus sionistid ja araablased olid vastamisi juba 1926. aastal; ning usufanaatikute kants Saudi Araabia. Vaadates nüüd 2012. aastast tagasi, üle saja aasta pärast seda, kui itaallased andsid Osmanitele kuuluvasse Liibüasse tungides Esimese maailmasõja avasignaali, on tähelepanuväärne, et nendest kõikidest riikidest ainsana on tõeliselt asja saanud Türgist (mõningase liialdusega võib siia ehk lisada ka Iirimaa, sest seegi tekkis pärast sõda). Rahvaste enesemääramisõigus, nagu seda määratleb Versailles’ lepe, ei andnud kaugeltki iga kord häid tulemusi. Ei juhtunud seda alati ka parlamentaarse valitsemisvormiga, mida võitjad kõigile soovitasid. Pidulikult võeti küll vastu põhiseadusi ja korraldati valimisi (mõneks ajaks Türgi kirdeosas tekkinud niinimetatud Edela-Kaukaasia vabariigis pidid valijad Türgi sõdurite valvsa pilgu all heitma kivi ühte kahest anumast). Saksamaa sai tänu Weimarisse kogunenud professoritele ja teistele silmapaistvatele tegelastele laitmatult demokraatliku põhiseaduse, mis nägi ette rahvahääletused, proportsionaalse valimiskorralduse, naiste valimisõiguse, oma valimiste ja parlamendiga liidumaad (millest kaugelt suurim oli Preisimaa). Parlamentaarne valitsemisviis pidas raskustega vastu 1929. aastani, siis aga varises maailma majandus kokku.
Mis põhjustas majanduskriisi, on kahekümnenda sajandi suurim küsimus. Kapitalismi, nagu me seda nimetame, oli saatnud suur edu, mis tekitas läänes saatusliku pettekujutluse üleolekust võrreldes mingite „kiiruga ja ebasobivasse kohta kokku klopsitud riikidega”, nagu ütleb Jack Gallagher raamatus „Cambridge’i uus nüüdisaja ajalugu” (New Cambridge Modern History). Osa selle edu valemist moodustas nähtus, mida majandusteadlane Joseph Schumpeter nimetab „loovaks hävitamiseks” ja mis kujutab enesest äritsüklit, mille käigus aeglased ja enesega rahulolevad ettevõtted kaovad ning nende varad lähevad odavalt energilisemate konkurentide kätte. Nii olid 1870. aastate Itaalia pangad lausa naeruväärsed ja andsid krediiti ainult pärast ülipõhjalikku kaalutlemist. Need uimased pangad langesid peagi Saksa juutide kätte, kes tegid pikaajalisi investeeringuid hüdroelektrijaamadesse. Ülevõtmine tekitas kaotajates suurt pahameelt. 1929. aastal omandas protsess aga destruktiivse hävingu jooned. Ameerika raha jooksis süsteemist välja, Saksa mark varises kokku, kohe järgnes Inglise naelsterling, maailma kaubandus vähenes kahe kolmandiku võrra ja Prantsusmaale jäi kuni 1938. aastani iseloomulikuks majanduslangus. Tegu oli katastroofiga ja sellega võrreldes on tänapäeva (2012) probleemid tühiasi, ehkki neid võrdlusi vahetevahel tehakse. Ameerika Ühendriikides oli 25 000 000 ja Saksamaal 6 000 000 töötut, aga seegi pilt oli eksitav, sest tööta naiste arv oli Saksamaal tugevasti allahinnatud. Probleem lahenes alles tänu taasrelvastumisele. Ei maksa eriti imestada, et märkimisväärne osa intelligentsist pööras pilgud vasakule. Siiski oli kriis sõjaaegsete võlgade, aga veelgi rohkem sõjast põhjustatud närvilise ja pessimistliku õhkkonna tagajärg. Kõik see ja Ameerika Ühendriikide kogenematus oma uues ülemaailmse tähtsusega rollis liitusid tehnoloogias toimunud muutustega, mis vahetasid inimesed välja masinate vastu. Järgnenud majandussurutis polnud seetõttu mitte karm kohtuotsus kapitalismile kui niisugusele, see oli hoopis Esimese maailmasõja tagajärg.
Ja just majanduskriis pühkis parlamentaarselt valitud valitsusi ametist. Weimari Saksamaa oli alati olnud nõrk, ilusa ilma süsteem, mille demokraatlik valitsus sõltus koalitsioonidest. 1929. aastal tuli võimule viie partei koalitsioon, mis varises kokku juba 1930. aasta märtsis algava surutise esimeste märkide peale: paremtiiva liberaalid leidsid, et töötud peaks oma kindlustuse eest rohkem maksma, mõõdukate sotsialistide meelest oleks aga rohkem pidanud maksma tööandjad ning nii viisidki erimeelsused veerandi protsendi pärast valitsuse lagunemiseni, ehkki tegelikult oli muidugi teisigi põhjusi. Pärast seda ei õnnestunudki Riigipäevas moodustada enamusvalitsust enne, kui 1933. aasta jaanuaris tuli võimule Hitler. Austrias, Poolas, Rumeenias ja Kreekas haarasid võimu samuti diktaatorid või peaaegu diktaatorid. Hispaania elas üle kodusõja, mis vältas 1936.–1939. aastani: võimule pääsenud caudillo Francisco Franco oli uhke selle üle, et jõudis autos, mis viis ta iga päev Zarzuela paleest töökohale Madridi kesklinnas, anda allkirja 3000 surmaotsusele. Ainult kahes Reinist ida poole jäävas riigis jäid püsima tsiviliseeritud põhimõtted: Tšehhoslovakkias, kus kehtis vana Habsburgide monarhia eeskujul rajatud õigusriik, ja konservatiivses Ungaris, kus olid ikka veel jõus vanamoelisele aristokraatiale iseloomulikud standardid. Võiduka Mussolini tõus võimule 1922. aastal oli omamoodi kostüümiproov 1930. aastate fašismile. Itaalia majandus varises 1920. aastal kokku ja sellele järgnes kaks aastat peaaegu anarhiat. Itaalia fašism sai alguse sõjaaegsetest ohvitseridest, kes nägid väljapääsu ainult vägivaldsetes kaitsemeetodites, millest sai eeskuju ka Hitler. Need meetodid olid ka silmapaistvalt edukad. Ükskõik mis põhjusel, aga 1936. aastaks oli töötute arv Saksamaal langenud miljonini ja ehkki elatustase oli Suurbritanniaga võrreldes spartalik, oli majandus jälle tõusuteel ja igaüks pidi märkama uut, edasipüüdlikku vaimu (mis enamikule Briti kodanikest oli vaistlikult vastumeelne).
Adolf Hitler aga täitis tõepoolest tühiku. See tühik andis talle ka argumendid. Sõjajärgse elukorralduse pidi kokkuleppe kohaselt kehtestama Rahvasteliit Genfis, aga tegelikult oli üksnes aja küsimus, millal Saksamaa end jälle maksma paneb. Võis ka küsida: missugune Saksamaa? Vaja oli korralikku Saksamaad, aga iseäranis Prantsusmaa tegi kõik, et selle tekkimist takistada, keeldudes isegi veel 1931. aastal koostööst Suurbritanniaga, kui püüti Saksamaa majandust pinnal hoida. Mõttelagedate valesammude loetelu võib aina jätkata. Weimari demokraatia oli moondunud presidentaalseks valitsemiseks dekreetidega, Riigipäev lakanud toimimast. Rahvusvahelise rahandus- ja kaubandustegevuse sümbolit kullastandardit oli tabanud deflatsioon, mis mõjus masendavalt kõigele, välja arvatud keskpankurite enesehinnang. Sakslased olid end kullastandardiga sidunud osalt selleks, et tasuda
