võitlus. Ameerika Ühendriikide ajakirjanduses omandas Jaapan aina negatiivsema maine.
Samal ajal pakkus lepituspoliitika Euroopas palju mõtteainet. Põhjused, mis olid toonud Hitleri võimule, olid ju täiesti tõelised ja need oli vaja kõrvaldada. Poolas ja Tšehhoslovakkias elas miljoneid sakslasi, kes aga polnud kunagi soovinud nende koosseisu jääda. Mis puudutab kuut miljonit Austrias elavat sakslast, siis olid nende esindajad keiserlikus parlamendis hääletanud Saksamaaga liitumise poolt, kui Austia-Ungari keisririik 1918. aastal lagunes, kusjuures ainus vastuväide tuli katoliiklaste piiskopilt, kelle meelest oli Saksamaa liiga protestantlik. Liitumisele Saksamaaga tõmbasid pidurit prantslased, ehkki esialgu ei leitud uuele riigile isegi mitte nime. Prantslane Georges Clemenceau oli see, kes lahendas probleemi, öeldes: „See on Austria, mis järele jäi.” Riigi iseseisvusaeg polnud kuigi õnnelik, sest tegu oli katoliikliku põllumajandusmaaga, mille sotsialistlik pealinn kubises riigiteenistujatest, kes omal ajal olid valitsenud suurt keisririiki, ja nii puhkeski Austrias 1934. aastal omamoodi kodusõda, mille käigus tulistati armee suurtükkidega töölisklassi elamuid. Kui Hitler, kes oli sündinud Austrias ja kellel kuni 1932. aastani polnud Saksa kodakondsust, osutus Saksamaal edukaks, hakati agiteerima, et Austria võiks ühineda Saksamaaga, kusjuures kohalikud natsid näitasid end suurte mürgeldajatena. Hitler kasutas nende tegevuse ära, rääkides neist oma rämedates ja riiakates kõnedes natside kokkutulekutel, kus pruunides särkides mehed marssisid tõrvikutega rongkäikudes, mille lavastaja, Hitleri lemmikarhitekt Albert Speer olevat oma sõnul võtnud eeskuju Weimari filmitegijatelt. Londoni valitsus ei näinud tegelikult mõtet, mispärast peaks sundima sakslasi elama riikides, kus nad olid teisejärgulised kodanikud. Novembris 1937 sõitis Briti välisminister lord Halifax Berliini ja andis Hitlerile mõista, et britid ei hakka teda takistama, kui ta leiab rahumeelsed meetodid, kuidas pärast sõda kujunenud olukorda muuta. Britid ei soovinud mitte mingil juhul sõda. Asi polnud üksnes selles, et mälestused 1916. aasta tapatalgutest olid veel värsked ja iga kooli ning ülikooli juures oli sõja mälestusmärk sõjas hukkunute lõputute nimekirjadega; lisaks seisid britid mõlemal poolkeral silmitsi potentsiaalsete vastastega ning Indias ülestõusuga.
Kui Austria natsid muutusid aina agressiivsemaks, palus Austria katoliiklasest kantsler Kurt von Schuschnigg Hitlerit neid ohjeldada. Ta oli juba määranud mitu Hitleri soosikut tähtsatele kohtadele valitsuses. Veebruaris 1938 sõitis ta Hitleri puhkeresidentsi Berchtesgadenis, kus Hitler teda türanniseeris, tuues kohale oma kõige hirmuäratavama moega kindralid ja keelates Schuschniggil suitsetamise, põhjustades viimasel peaaegu närvivapustuse. Esialgu nõustus Schuschnigg Hitleri pakutud koostöötingimustega – mis oleks teinud Austriast Saksamaa satelliidi –, kuid hiljem Viinis juba tagasi, muutis ta meelt, kuulutades, et korraldab rahvahääletuse, mille ta muidugi oleks võitnud. Schuschnigg lootis, et lääneriigid ja Mussolini tulevad talle appi. Hitler aga uskus, et nad ei tee seda ja tungis 14. märtsil Austriasse. Keegi ei võtnud midagi ette: vastupidi, nii kardinal kui ka kunagine president Karl Renner tervitasid natside tulekut ja Austriast sai Saksamaa provints, veerand miljonit Viini juuti aga olid ühtäkki silmitsi alanduste, vägivalla ja röövimiste ohuga. Mussolini oli Austriat varem kaitsnud. Nüüd aga ei teinud ta midagi ja nuuksuv Hitler käskis telefoni teel oma esindajal Itaalias öelda Mussolinile, et ta ei unusta seda kunagi, mitte kunagi – ja seda lubadust Hitler pidas. Austria oli nüüd Saksamaa osa ja seega jäi surve alla Tšehhoslovakkia, millel oli Saksamaaga pikk ja nõrgalt kaitstud piir. Tšehhoslovakkias, peamiselt Saksamaa naabruses oleval Sudeedimaal elas kolm miljonit sakslast ja Hitler oskas nad eriti üles keerata. Tšehhoslovakkia oli ainus demokraatlik riik Reinist ida pool ja selle rahval oli hääleõigus. Enamik sakslasi hääletas natsionalistliku partei poolt.
1938. aasta suvel, kui natside türannia Viinis hoogu kogus ja juute välja kihutati, suurenes surve ka Prahale. Tšehhoslovakkia oli tekkinud pärast sõda sõlmitud lepingute alusel ja sõltus paljuski liidust Prantsusmaaga, millest loodeti abi, kui Saksamaa peaks kallale tungima. Jällegi haarasid britid ohjad kindlustamaks, et Prantsusmaa ei võtaks midagi ette. Britid ei tahtnud minna sõtta riigi pärast, millest – nagu peaminister ise oma raadiokõnes ütles – nad midagi ei tea ja millest hoolivad veelgi vähem. Septembris 1938 lendas peaminister Neville Chamberlain, kelle alaline kaaslane oli vihmavari, Münchenisse kohtuma Hitleriga, nagu oli soovitanud Mussolini. Tšehhe kohale ei kutsutud. Ei olnud kohal ka Tšehhoslovakkia teine liitlane Nõukogude Liit. Inglaste seisukohad polnud kaugeltki üksmeelsed, aga lõpuks soostus Chamberlain andma Hitlerile sakslastega asustatud Tšehhoslovakkia osad, kus tegelikult elas ka palju tšehhe ja juute. Sõna „München” omandas pärast seda kogu maailma silmis häbiväärse ja argpüksliku käitumise võrdkuju maine, Chamberlain sai aga esialgu pööraselt populaarseks, nii et isegi Prantsusmaa peaminister Édouard Daladier pidi imestama, kui populaarseks ta liitlase reetmisega sai. Läänes ja iseäranis Prantsusmaal – mis oli kõigest kahekümne aasta eest kaotanud peaaegu poole meestest ja kus vigased komberdasid ringi igas linnas ja külas, nõudes endale pensioni, mida riik raha puudusel (sest sõjahüvitisi enam ei saadud) ei suutnud maksta – ei tahtnud keegi jälle sõdima hakata. Pealegi oli laialt levinud arvamus, et uus sõda lõpeb fataalselt, tsivilisatsiooni hävinguga. Hulk asjatundjaid väitis, et pommituslennukid teevad Londonist ja Pariisist otsekohe rusuhunniku. Britid oletasid, et esimesel sõjapäeval heidetakse Londonile 3500 tonni pomme ja esimese kuue kuuga kaotab elu 600 000 inimest (aastatel 1940–1941 hukkus seitsme kuu jooksul tegelikult 60 000 inimest). Miks hakata sõdima, et takistada Tšehhoslovakkias elavatel sakslastel liituda Saksamaaga, kui nad ise seda tahavad? Londonil oli teisigi arvestusi. Ümberrelvastumine oli pooleli, kusjuures seda oli tehtud küllaltki tõhusalt, rajades nii-öelda varitehaseid, mis võidi sõja puhkedes kiiresti ümber seadistada andma sõjalist toodangut. Aga need tehased polnud päris valmis. Samuti oli olemas kaitse pommitajate vastu radari näol, sest see andis kiiretele hävitajatele aegsasti teada lähenevast ohust, nii et need said kohe õhku tõusta ja pommitajatele vastu minna. Varem olid hävitajad sunnitud õhus patrullima, see aga neelas palju kütust (toona sai hävituslennuk korraga õhus püsida ainult poolteist tundi). Inglismaa rannikule oli kavas rajada radarijaamade ahel, aga seegi polnud veel valmis. Pidades silmas asjaolu, et Saksamaa pommitamisvõimsus oli tugevasti liialdatud, said Münchenis käinute hoiakud veelgi arusaadavamaks.
Lepituspoliitika silmapaistev vastane oli Winston Churchill, kelle tähetund jõudis peagi kätte. Ta oli sündinud kuninganna Victoria impeeriumi õitseajal Blenheimi palees, mis on tema silmapaistva eelkäija Marlborough’ hertsogi – kes oli tuntud kui Louis XIV alistaja – ajalooline residents. Churchill kuulus imperialistide leeri ja kuigi ta oli algul liberaal, hakati teda peagi seostama reaktsiooniliste jõududega. Ta hindas Suurbritannia ajalugu ja nautis kolmandikku gloobuse pinnast katvat punast värvi, mis tähistas Briti impeeriumi. Sarm, arukus, töökus ja vajadusel ka jõhkrus aitasid Churchillil jõuda kaugele, aga ta oli tuntud ka impulsiivse ja vastuolulise käitumise poolest; ta oli vastu India üha ilmsemale iseseisvumissoovile, öeldes, et India „pole rohkem ühtne rahvus kui ekvaator”. Ta oli soovitanud lubada, et kuningas Edward VIII abiellub kaks korda lahutatud ameeriklannaga, keda keegi ei sallinud, ja oli vastu, et kuningas astuks tagasi. Churchill oli reaktsionäär, tõelised reaktsionäärid aga põlgasid Adolf Hitlerit kui Saksamaa ajaloo kõige revolutsioonilisemat kuju. Ta hoiatas ikka ja jälle, et Hitlerile järeleandmisi tehes õhutatakse teda üksnes tagant. Müncheni ajal oli tal ainult üksikuid, ehkki väga häälekaid poolehoidjaid. Sündmuste käik näitas, et Churchillil oli õigus. Ööl vastu 9. novembrit 1938, mis sai tuntuks kui Kristallnacht ehk Kristallöö, ja sellele järgnenud hommikul leidis Saksamaal ja Austrias aset ulatuslik vägivallapurse juutide vastu. Kaupluste vaateaknad purustati, tänavad olid kaetud klaasikildudega, sünagoogid süüdati põlema. Üheksakümmend üks juuti tapeti, tuhanded aga viidi laagritesse, kust nad pidid end raha eest välja lunastama; riigist lahkus kaks kolmandikku (umbes 120 000) Viini juuti, kellelt paljud neile peavarju andnud Briti pered – nende hulgas ka Thatcherid Granthamis – said kuulda verd tarretama panevaid lugusid. Ilmselgelt polnud München Hitlerit sugugi „lepitanud”. Ta oli veelgi agressiivsem, tugevdas sidemeid Jaapani ja Itaaliaga, et moodustada omamoodi fašistlik leer. Ta andis lubaduse jätta ülejäänud Tšehhoslovakkia rahule, aga ei täitnud seda. Märtsis 1939 tegi ta sellele lõpu, marssides Tšehhi aladele sisse. Nüüd iseseisvaks kuulutatud Slovakkia
