langes Saksamaa viimane tõeliselt parlamentaarne valitsus. Sakslased süüdistasid oma raske olukorra pärast välismaalasi, samuti juute, et nood olevat viinud oma raha mujale. Saksa mark langes surve alla ja lakkas olemast konverteeritav. Reisijad otsiti piiril läbi ja koguni Schönburgi printsess oli Londonisse sõites sunnitud välisvaluuta puuduse tõttu reisima kolmandas klassis. Kaubavahetus vähenes kahe kolmandiku võrra ja kuna Saksamaa sõltus ekspordist, oli kuus miljonit sakslast varsti tööta. 1932. aasta üldvalimistel andis kolmkümmend seitse protsenti sakslastest oma hääle natsidele, kakskümmend kaks protsenti hääletas sotsiaaldemokraatide poolt ja neliteist protsenti eelistas kommuniste. Riigipäev osutus täiesti teovõimetuks ja jõudis üksmeelele üksnes iseenda laialisaatmise poolt hääletades (ainsa õnnestunud hääletamisega võeti abielunaistelt suure häälteenamusega õigus töötada riigiametis). Berliinis valitses kohutav segadus. Kibeduse ja vihaga mürgitatud õhkkonnas 1933. aasta jaanuaris saigi Hitler konservatiividega sõlmitud kokkuleppe tulemusena kantsleriks.
Esimese asjana kohtus uus kantsler kindralitega. Ta ütles neile, et kavatseb riigi uuesti relvastada. Taasrelvastumine annaks Saksamaa tööstusele võimaluse midagi teha ja kindlustaks osale töötutest töö. Sellega eirati Versailles’ rahulepingut, aga Hitler uskus, et lääneriigid sellele ei reageeri. Talle olid juba ammusest ajast huvi pakkunud lennukid ja mootorsõidukid, kaks kõige tähtsamat moodsa aja sümbolit, mille asemel oli kerge hakata tootma sõjalennukeid ja tanke, ning peagi võiski Hitler hoobelda, kui palju tal neid on, sealjuures arvudega liialdades (mida aga London ja Pariis uskuma jäid). Samal ajal pidasid kindralid aru, kuidas neid relvi võiks kasutada, ja 1918. aasta õppetunnist tehti järeldus, et britid ja prantslased võitsid viimased lahingud tänu tankide ja lennukite koostööle. Relvastumine jätkus ja näiteks Saksamaa lennukitööstus, mille kõigest 3000 töötajat ehitas esialgu ainult paarkümmend lennukit, kasvas hiiglaslikuks tööstusharuks, kus 1939. aastal leidis tööd 250 000 inimest ja mis oli võimeline välja laskma 3000 lennukit aastas. See pööre paremusele (teine samasugune toimus põllumajanduses) tagas 1936. aastaks töö kõikidele sakslastele ja tõi Hitlerile määratu populaarsuse. Muidugi oli juba õhus ka märke peagi saabuvatest õudustest. 1934. aastal andis Hitler hävitava löögi natsiliikumise radikaalidele, andes käsu nad pikema jututa maha lasta. Antisemitismile tagati seaduse toetus 1935. aastal. Olid juba olemas koonduslaagrid 6000 vangile. Niisuguseid asju juhtus siiski veel üsna piiratud ulatuses ja nii leiduski veel neid, kes söandasid väita, et kui Hitlerit saadab edu, muutub tema režiim leebemaks. Igal juhul oli niisugusel seisukohal London. Seda seisukohta toetas ka kõigi aegade kuulsamatel, Berliinis 1936. aasta augustis toimunud olümpiamängudel valitsenud õhkkond.
Kaugel sellest, et muutuda heatahtlikumaks ja leebemaks, ilmutas valitsev režiim hoopis järjest jõhkramaid jooni, pressis juutidelt raha välja ja kihutas neist sadu tuhandeid riigist välja. Lahkudes kaotasid juudid kaks kolmandikku oma varast, millega riik maksis relvastuse eest. 1936. aasta suvel koostas Hitler veelgi laialdasema taasrelvastumisprogrammi, mille kohaselt pidi Saksamaa olema kaitsesõjaks valmis nelja ja ründesõjaks seitsme aasta pärast. Osalt tulenes see seitsmeaastane tähtaeg asjaolust, et kõik sõltus Hitlerist, tema ise aga tunnetas vägagi enda surelikkust: nimelt pööras ta oma tervisele äärmiselt palju tähelepanu. Avalikult välja öeldud põhjendus ütles aga, et Nõukogude Venemaad industrialiseeritakse stalinlike viisaastakutega kiiresti, mistõttu Hitler peab olema konkurentsivõimeline ja NSV Liidu üle trumpama. Siin käitus ta hasartmängurina. Saksamaal polnud põhjalikuks relvastumiseks küllalt toorainet ja polnud ka küllalt vahetuskaupa, et maksta nafta, kautšuki ja lennukite ning sõjamasinate tootmisel nii vajalike värviliste metallide eest. Käivitati mahukas ja kallis programm, et hakata tootma sünteetilist õli ja kautšukit, Luftwaffe juhi Hermann Göringi nelja aasta plaani kohaselt asuti aga rajama hiiglaslikku metallurgiakompleksi. Riigi totalitaarne olemus sai üha ilmsemaks ja poliitiline politsei – lühendatult Gestapo – ühendati 1936. aastal natsipartei eliidi moodustava SS-iga, mille eesotsas oli Heinrich Himmler.
Samal 1936. aasta suvel oli olukord juba küps, et Hitler võiks astuda järgmised sammud. Lääneriigid olid Itaaliast eemaldunud. Eelmise aasta oktoobris oli oma impeeriumist unistav Mussolini tunginud Abessiiniasse, mis oli Rahvasteliidu liige, ning teenis sellega ära iseäranis õilsameelsete brittide pahameele. Samuti 1936. aasta suvel puhkes kodusõda Hispaanias, kus küsitavate tulemustega valimiste järel võimule tulnud vasakjõudude valitsuse vastu algatasid sõjaväelased riigipöörde, mis osaliselt õnnestus. Sõjaväe juht kindral Francisco Franco kuulutas end fašistiks, Prantsusmaalt aga, kus oli võimul vasakvaadetega valitsus, võis oodata toetust Hispaania vabariigile. Prantsusmaa seda ei teinud, küll aga sekkus oma sõdurite ja sõjalaevadega vabariigi vastu Mussolini. Kodusõda vältas kolm aastat ja selle kasutasid ära nii Hitler – kelle lendurid leidsid siin katsepolügooni, kus pommitamist hajutada – kui ka Stalin, kes lootis kasu lõigata Lääne-Euroopa riikide lõhenemisest kahte leeri. Stalin oli huvitatud, et sõda jätkuks, ja ta saatis vabariiklastele relvi, kui need olid sõda kaotamas, aga lõpetas relvasaadetised, kui nad saavutasid ülekaalu. Kui anarhistid üritasid Barcelonas tõelist revolutsiooni, saatis ta nende vastu ustavad kommunistid. 1936. aasta mürgitatud õhustik osutus Hitlerile ideaalseks ajaks, et edasi minna. Märtsis hõivasid Saksa relvajõud Reini jõest lääne poole jääva Reinimaa osa. Prantslased olid avaldanud soovi see annekteerida, aga neile öeldi ära. Selle asemel ala demilitariseeriti, nii et prantslastel polnud vaja sissetungi karta, Saksamaa aga oli sellele täiesti avatud. Britid olid esirinnas, et takistada prantslasi 1936. aastal mingilgi moel reageerimast. Nad olid valmis andma Hitlerile suurema osa sellest, mida too soovis, et ta vaid ei tekitaks uusi probleeme. See poliitika sai tuntuks kui lepituspoliitika.
Pärast seda kui Hitler remilitariseeris Reinimaa, oli sõja eelmäng juba alanud. Teine eelmäng algas Kaug-Idas, kus olid otseselt kaasatud ka Ameerika Ühendriigid. Jaapani ajalool on huvipakkuvaid paralleele Euroopa ajalooga: seegi asub saartel nagu Inglismaa ja sealgi oli oma militaristide kast nagu Preisimaal. Jaapan oli pettunud brittides, kui pärast sõda sõlmiti kokkulepe, mis määras kindlaks Vaikse ookeani riikide sõjalaevastiku suuruse. Edasi tuli Jaapanil raskusi kaubanduses, kui 1930. aastatel kogus hoogu majandussurutis. Seepeale võtsid militaristid nõuks hõivata Hiina tööstuslik kirdeosa Mandžuuria, kuhu Jaapan 1931. aastal tungiski. Niisugune tegevus mõisteti Rahvasteliidus hukka ning Jaapan jäi ilma liitlasteta. See tekitas huvi Hitleris, sest ta vajas vastukaalu Nõukogude Liidule, mida ta tol ajal pidas oma peamiseks vaenlaseks ja sihtmärgiks. Nii sõlmisidki Saksamaa ning Jaapan novembris 1936 Kominterni-vastase pakti. Nüüd oli Jaapanil Euroopas sõpru, ehkki tol hetkel ei saanud see partnerlus kuigi palju pakkuda. Juulis 1937 aga toimus sündmus, mis süütas Kaug-Idas sõjaleegi. Jaapani väed paiknesid päris Pekingi lähedal ning jaapanlasi ja hiinlasi lahutava Marco Polo silla läheduses leidiski aset intsident, kus üks Jaapani sõdur jäi kadunuks. Esialgu tekkis patiseis, varsti alustasid jaapanlased aga edasitungi ja purustasid erilise vaevata Hiina rahvuslased, kes olid küll viimase kümne aasta jooksul teinud suuri jõupingutusi, aga polnud ei relvastuselt ega distsipliinilt jaapanlastele võrreldavaks vastaseks. Olukorra tegi veelgi segasemaks asjaolu, et asjasse puutus teinegi Hiina jõud, nimelt kommunistid, kes lõpuks kindlustasid end Hiina loodeosas Nõukogude Liidu piiri lähistel. Rahvuslased olid esialgu teinud kommunistidega koostööd, siis aga pöördunud nende vastu; kommunistide juht Mao Zedong põgenes maale ja asus talunikke mobiliseerima. Kõige selle tagajärjel oli Hiina kurnatud, eriti rängalt mõjusid epideemiad ja lõputud metsikused, millest kõige tuntumaks sai see, mis juhtus 1937. aasta lõpul, kui jaapanlased piirasid rahvuslaste pealinna Nankingi. Seal puhkes tõeline vägistamiste ja tapmiste orgia, mille mõistsid tülgastusega hukka kõik pealtnägijad, kellel oli raske uskuda, et jaapanlased võivad niiviisi käituda.
Hiinas kujunes välja komplitseeritud neljapoolne vastasseis: rahvuslased jaapanlaste vastu, rahvuslased kommunistide vastu, kommunistid – mitte küll kuigi sageli – jaapanlaste vastu ja 1939. aasta suvest Nõukogude Liit Mandžuuria piiril jaapanlaste vastu. Ameeriklased olid andnud rahvuslastele abi, aga ei soovinud segada end sõtta, ning Hitleri toetus jaapanlastele piirdus peamiselt sõnadega, siiski kutsus ta tagasi Saksa kindralid, kes nõustasid rahvuslasi (tegu oli tuntud meestega: Hans von Seeckt, kes reorganiseeris 1920. aastatel Saksa sõjaväe, ja
