ülikoolis õppiv lootustandev advokaadihakatis. Ta osales Glasgow’ 602. eskadrilli koosseisus lahingus Suurbritannia pärast, aga kutsuti edaspidi välja õpetama uusi lendureid, kellest oli suur puudus. Ajaloolase Max Hastingsi ütlust mööda ei olnud kuninglikel õhujõududel (RAF) küllalt personali, et lennukeid nagu kord ja kohus hooldada ning nii kukkuski isa veebruaris 1942 Walesi kohal alla. Mul on praegugi alles tema kompass. Siiski elasin heas maailmas ning teised ohvitserid panid raha kokku, et saaksin õppida Glasgow’ akadeemias. Olen nende suur võlglane ja pühendan käesoleva raamatu seepärast neile.
Esimene peatükk
KAHE SÕJA VAHEL
Eelmisel leheküljel: Clemenceau, Wilson ja Lloyd George pärast Versailles’ rahulepingu alla kirjutamist (Hulton-Deutsch Collection/Corbis).
Esimese maailmasõja lõpp leidis Adolf Hitleri, toona kahekümne üheksa aastase kaprali, Põhja-Saksamaalt sõjaväehaiglast. Ta paranes gaasirünnaku tagajärgedest, mis olid võtnud talt ajutiselt nägemise, ning uudis, et Saksamaa on sõja kaotanud, oli talle suur vapustus. Saksamaa oli maailmaga sõdinud neli ja pool aastat, jõudnud võidu künnisele ning okupeeris ikka veel suurt osa Lääne-Euroopast ja Venemaast. Novembris 1918 varises aga riik äkki kokku. Purjus meremehed ja lärmavad streikijad hakkasid mürgeldama ning keiserlik valitsus sattus paanikasse, põgenes ja jättis riigitüüri uutele valitsejatele – vasakpoolsetele ja nende liitlastele –, kes sõlmisid 11. novembril vaherahu. Omaenda sõnul valanud Hitler kibedaid pisaraid. Sõda oleks võidud võita ja see oleks võidetud, väitis ta, kui võimul poleks olnud kõrgklassi juhmardid, reetlikud juudid, vasakpoolsed ja sentimentaalsed teadlased, kes nurjasid tehtud sõjapingutused. Nüüd osutus kõik asjatuks. Sõdurid pidid tulema tagasi Reini äärde ja jätma sinnapaika Lääne-Venemaa, kus haarasid võimu kommunistid.
Hitler polnud sugugi ainus, kes valas kibedaid pisaraid, sest novembris sõlmitud vaherahu ei toonud veel kannatuste lõppu. Britid olid kehtestanud Saksamaale blokaadi ja selle linnad olid nüüd näljas. Blokaad jätkus ja nii hakkasid Viini lapsed haigestuma rahhiiti, vitamiinide puudusest põhjustatud haigusse, mille tagajärjeks olid kas x-jalad või o-jalad. Seejärel okupeerisid liitlased Reinimaa – Reinist lääne poole jääva ala koos mitme tugialaga ida pool –, sest iseäranis prantslased polnud nõus andestama ja unustama. Nimelt nõuti nüüd hiiglaslikku hüvitist, mida hakati silmakirjalikult nimetama reparatsioonideks. Nende maht kogusummas ulatus 132 000 miljoni kuldmargani ja viimased maksed (võlgnevustelt, mis võeti 1920. aastatel, et maksta algseid summasid) oleks tulnud teha alles 2010. aastal. Need maksed olid mõeldud just siduma Saksamaa majandust, ära hoidma taasrelvastumist või koguni riigi toibumist.
Mälestused vahetult sõjale järgnenud aastatest mürgitasid Kesk-Euroopat veel järgmised kakskümmend aastat. Võidukad liitlased olid 1919. aastal Pariisi kokku tulnud ja koostanud rahulepingud. Nagu sageli kirjeldatakse, oli õhkkond veider. Moraliseeriv Ameerika president Woodrow Wilson soovis kehtestada mingisugust uut maailmakorda ja mõnda aega koheldigi teda kui kuulsust, keda ümbritseb vaimustatud rahvahulk. Ameerikal oli raha ja liitlased võlgnesid talle meeletuid summasid, mistõttu oligi Ameerikal võimalik kujundada maailma palju rohkem kui kunagi varem. Üldkokkuvõttes kukkus Ameerika seda ülesannet täita püüdes läbi, mida aga ei juhtunud pärast Teist maailmasõda, kui tänu Marshalli plaanile ja muudele meetmetele haarati taastamistöös juhtpositsioon, tehti dollarid rahvusvahelises kaubavahetuses kättesaadavaks, õhutati eurooplasi loobuma protektsionistlikest võtetest ja pandi sellega alus õitsengulainele, mida prantslased iseloomustasid kui „kolmekümmet suurepärast aastat” (need lõppesid seitsmekümnendate aastate keskpaiku naftakriisi ja niinimetatud stagflatsiooniga). Ametlikul fotol jätavad 1918. aasta võitjad mulje enesega rahulolevatest petistest Mount Rushmore’i karikatuuril, kui nad jälgivad, kuidas vihane Saksamaa esindaja Ulrich von Brockdorff-Rantzau paneb punktiirjoonele oma allkirja. Britid lisasid oma niigi hiiglaslikele valdustele veel miljoneid aakreid varem Lähis-Idas Türgile kuulunud alasid ja konfiskeerisid nende kaubavahetust ohustavad Saksa sõjalaevad. Prantslased said samuti Lähis-Idast tüki ja soojendasid end veel mitme põlvkonna jooksul laekuvate sõjahüvitiste lootusega. Ameeriklasi seevastu lõhestasid vaidlused, kas sekkuda Vana Maailma probleemidesse või mitte. President Wilsoni nägemuse kohaselt oli nüüd vaja kindlustada, et maailmasõda osutuks tõepoolest sõjaks, mis lõpetab sõjad. President propageeris küll demokraatiat ja rahvuslikku enesemääramisõigust, aga Ameerika demokraatia toetub kolmele sambale ja Senat ei soovinud võtta endale vastutust rahulepingu täitmise tagamise eest. Ameeriklased – või vähemalt tähtsamad vabariiklastest senaatorid – ei soovinud end siduda isegi mitte Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelkäija Rahvasteliiduga, mis moodustati spetsiaalselt selleks, et president Wilsonil oleks platvorm, kust kõigile moraali lugeda. Kõike seda jälginud Prantsuse kindral ütles: „See on relvarahu kahekümneks aastaks, mitte rahuleping.” Sel mehel oli õigus.
Kõige ebastabiilsem element rahulepingu juures oli asjaolu, et see nõudis jõustumiseks sakslaste koostööd. Sakslased olid teinud 1918. aasta novembris kõik, mida vaja teha, et näidata end parlamentaarse ja demokraatliku riigina ning võita ameeriklaste poolehoid. Nad ütlesid lahti keisrist ja veebruaris, veel enne Versailles’ rahulepingu allkirjastamist (juunis 1919) võeti Weimaris vastu vabariigi põhiseadus. Tegu oli sakslaste täht-tähelist usku kirjasõnasse peegeldava põhiseadusega: mööndusteta valimisõigus kõikidel tasanditel, proportsionaalne esindatus, naiste valimisõigus (mida prantslastel veel polnud), föderatiivne riigikorraldus, võimalus korraldada rahvahääletus, kui kogutakse vajalik hulk allkirju. Muidugi osutus niiviisi valitud parlament Riigipäev mõnigi kord halvatuks, kui oli vaja käsitleda mistahes tähtsamat küsimust, ja siis pidi president oma dekreetidega sekkuma. Koalitsioonid olid ebakindlad ja kaotasid rahva usalduse, kui läksid rahutingimuste täitmisel liiga kaugele. Viimaks said prantslased aru, et nad ei saa jätkuvalt nõuda sõjahüvitiste tasumist maksimaalsel määral, ameeriklased tulid Saksamaale laenuga appi ja mõneks aastaks kujunes olukord, mida Ameerika president, Wilsoni järeltulija Warren Harding iseloomustas oma kodumaast rääkides kui normaalset.
Hitler oli omandanud 1920. aastate alguses üle kogu Saksamaa parempoolsete vaadetega rahvamasside ülesässitaja maine. Sõjavägi oli kasutanud teda Münchenis salakuulajana, kellena ta läks ühe väikese rühmitise – selle nimi oli Natsionaal- (tähenduses välismaalastevastane) – sotsialistlik (tähenduses varganägude) Saksa (tähenduses juudivastane) Töölis- (tähenduses alama keskklassi) – partei – koosolekule. Seal ta avastaski oma tähelepanuväärse ande: ta oli võimeline avalikkuse ees kõnelema. Üldiselt polnud sakslased selles kunstis eriti tugevad, sest enamasti kalduti loengut pidama või suuri sõnu tegema. Hitleril oli täiuslik miimika, ta oli suurepärane näitleja ja tõlkimatult omapärase sõnakasutusega (Sigmund Freud, Karl Kraus, Franz Werfel, aga ka austerlased ja Franz Kafka Prahas valdasid samasugust kunsti). Samuti nakatus ta antisemitismi, mis oli teatud ringkondades laialt levinud seetõttu, et mõned juudid olid majandusraskused paljudest sakslastest ja austerlastest paremini üle elanud ning saavutanud tugeva positsiooni rahanduselus ja liberaalses ajakirjanduses ning juhtisid moekaid kunstigaleriisid, kus propageeriti niisugust kunsti, mida ennast kunstnikuks pidav Hitler jälestas. Kõneldes ülistas ta kättemaksusõda ja natsionalistlikku valitsust, mis teeb lõpu korrumpeerunud parlamendile. Ta võttis eeskujuks Itaalia mudeli: ajakirjanik Benito Mussolini, kes mõtles pealkirjades, asutas seal fašistliku partei (nimi viitab üheksateistkümnenda sajandi lõpul kapitalistide vastu mässu tõstnud Sitsiilia talupoegadele) ja haaras 1922. aastal võimu. 1923. aastal, kui Hitlergi üritas võimu haarata, polnud Saksamaa selleks veel valmis: isegi tema endised rügemendikaaslased hoidusid temast eemale. Ta oli istunud paar kuud vangis, mida kasutas selleks, et dikteerida oma raamatut „Mein Kampf ”, milles ta paneb Saksamaale diagnoosi ja koostab tegevusprogrammi. Saksamaa ei tohi teha seda viga, et sõdib kahel rindel. Tegelik vaenlane on Venemaa ja see tähendab eluruumi (Lebensraum) vallutamist ning toorainete saamist idast. Kommunistid on juudid, kirjutab Hitler: nemad rikuvad ära kõik. Weimari vabariigi headel aastatel ei läinud tal kuigi hästi ja koguni Baieri piiskopid nurisesid antisemitismi
