treener Roman Ubakivi oli alustanud ulatuslikku tegevust, mille eesmärk oli elustada rahvusjalgpall. Ta oli üles kasvatanud esimese põlvkonna eesti poisse, kellest tuntumad olid Nõukogude Liidu noortekoondisse jõudnud Ott Mõtsnik, kaug- ja nurgalöökide meister Tiit Kõmper ning hilisemad Eesti koondislased Urmas Hepner ja Urmas Kaljend. Ubakivi saatis nad teismelistena Mustamäe ja Õismäe eestikeelsetesse koolidesse, et moodustada uusi meeskondi. Koos Olev Reimiga tuli meie kooli poisse valima ka Sepo Vilderson. Meid pandi mängima, lõin isegi värava. Juba esimesel proovitreeningul saatis Olev Reim mu väravasse, sest olin üks pikemaid. Jäin sinna karjääri lõpuni. Olev kutsus mind Lõvide poistevõistkonna treeningule ja elu esimeses jalkatrennis – mäletan seda surmatunnini – hakkas mulle peale lööma Tiit Kõmper ise.
23. märtsil 1974 vanaema Lilli juures. Õde Katrin on peaaegu viieaastane, mina veidi üle kahe aasta vana. Isa puhub õhupalli.
Tiit Kõmper: “Kindlasti ei teinud ma talle liiga oma löökidega! Mäletan, et ta oli vaikne ja tõsine poiss ning teiste seas mitte kõige säravam, selles grupis särasid Martin Reim ja Indro Olumets. Aga väravavaht ongi ju mängija, kes jääb kuidagi teiste varju. Hoovijalgpallis lükati tavaliselt väravasse need, kes mängida ei osanud. Mul polnud siis kogemust ega huvigi vaadata poisse selle pilguga, kellest võiks tulevikus asja saada. Eks see treeningute läbiviimine oli meile Ubakivi poolt peale surutud, aga tagantjärele tuleb öelda, et ilma selleta oleks paljud hilisemad mängijad jäänud avastamata. Ubakivi käskis kõigil poistel panna oma koolis esimese klassi poistest grupp kokku. Mina tegin seda 3. keskkoolis. Hiljem tulin üle 44. keskkooli, kus olidki Reim, Olumets ja Poom. Tegelesin nendega mitu aastat, tõenäoliselt keskkooli lõpuni. Paar korda nädalas oli treening ja pühapäeviti said kõik Ubakivi treeningrühma poiste grupid kokku ning toimusid võistlused. Minu grupis oli teise juhendajana igal treeningul kohal Olev Reim.”
Olev Reim: “See oli Ubakivi, kes ütles, et mine kammi kool läbi. Läksingi esimese klassi poiste tundi ja panin nad rahvastepalli mängima, et leida väravavaht. Silma jäi kõige pikem poiss, kes oli peenike nagu piksevarras. Ma polnud sellist varem näinudki, võib-olla ainult filmis. Ma ei tea, kas Kiir oligi nii peenike! Aga mõjus see, et ta ei kartnud. Rahvastepalli kaptenid viskasid palli üle teiste mängijate peade ja suurem osa jooksis eest ära. Tema aga püüdis, ja püüdis hästi
Sepo Vilderson: “Panin Poomi väravasse, sest ta oli pikk, tal olid pikad käed ja jalad ning ta oli väga julge. Just see julgus – ta ei kartnud palli ega kokkupõrkeid – tekitas talle ilmselt karjääri jooksul ka vigastusi. Poom oli nagu kindad käes sündinud.”
Olev Reim: “Poom tundus nagu õnnetu. Et ta ei tea, kas saab hakata trennis käima. Et kuidas ema suhtub. Läksin ema juurde jutuga, et on oodata talenti. Ema kahtles, kas pojas on perspektiivi ja kas ta on andekas. Vastasin, et perspektiivikad võivad paljud olla, aga andekaid on vähem. Mardi ema ütles, et perekond eelistab korvpalli. Mis oli mõistetav: ema oli pikk, isa oli Palusalu! Aga ema lubas ikkagi Mardi trenni. Nii uskumatu kui see ka pole – väga ruttu saabus hetk, mil poisid hakkasid ütlema, et kui Mart on väravas, siis on värav lukus. Ma arvan, et selline ütlemine kujunes juba esimese aastaga.”
Tbilisis üleliidulise Nahkpalli finaalvõistlustel 1982.
Teised olid koos treeninud ja mänginud juba ühe talve. Kohe jäid meelde Reim ja Olumets. Väikestes saalides oli lust vaadata, kuidas nad kombineerisid. Ja see žongleerimine! Minul hakkas klappima Argo Sauliga, sest olime koos lasteaias olnud ja nüüd saime uuesti trennis kokku. Argo mängis keskkaitset – ta oli rahulik, valis hästi positsiooni, oli hea löögiga. Ükskord tuli Wismari (siis Mitšurini) tänava väljaku staadionil pikk pall, läksime seda mõlemad klaarima ja ma hüppasin talle hammastega nii õnnetult pähe, et Argo viidi haiglasse õmblemisele.
Kõigist Ubakivi eraldi treenivatest vanemate poiste gruppidest moodustati Lõvide meeskond. Ega ma teistest väravavahtidest palju mäleta. Urmas Uiboaed oli tõenäoliselt minust vanem, vahepeal oli meil ka Indrek Köster. Ma ei mäleta, miks teised väravavahid ära kadusid. Võib-olla nad ei käinud nii pühendunult trennis? Olin kohusetundlik, ilma põhjuseta ei puudunud kunagi. Ju siis pidasin sellele tambile vastu. Mulle meeldis see amet. Olin sihvakas ja mul oli suhteliselt hea koordinatsioon, sest mängisin ka korvpalli, rahvastepalli ja muid pallimänge. Ma ei olnud nii tehniline kui teised ja väljakul poleks ma põhikoosseisu saanud. Väravavahina oli mul võimalus.
Mu vanemad oleks parema meelega näinud, et oleksin edasi käinud Olev Baari ja August Soku juures korvpalli mängimas. Sel ajal tundus see eestlastele kultuursem. TPI (Tallinna Polütehniline Instituut – toim.) lõpetanud vanemad rõhutasid alati hariduse tähtsust. Jalgpall ei sobinud nagu kõrghariduse ega eestlusega. Isa oli eriti otsekohene: jalgpall ei anna ametit.
Mõnes mõttes oli süüdi tollane aeg. Vähesed uskusid, et Eesti jalgpall võib kuhugi tõusta, et saame iseseisvaks. Ubakivil aga oli jonn ja kinnisidee, et eestlased oskavad jalgpalli mängida. Ta suutis meid tööle panna ja tema jutt oli innustav. Tahtsime saada headeks mängijateks, tunnetasime, et meil on hea punt ja selle kinnituseks tulid võidud.
Olev Reim unistas, et Lõvid lähevad koos meesteklassi ja teeme seal suuri tegusid. Tagantjärele mõeldes poleks see vist võimalik olnud. Mõnes mõttes oli see naiivne, aga sel ajahetkel ilus ja motiveeriv eesmärk.
Ma ei mäleta, kas Ubakivi sõnastas meile selged eesmärgid, aga väljund võis olla Nõukogude Liidu meistriliiga. Liidu koondis tundus kauge ja võimatu, ehkki omad lemmikud mul olid. Näiteks Konstantin Beskovi juhendatud Moskva Spartak ja Tbilisi Dinamo, kelle mängu olin ise tribüünilt näinud. Väravavahtidest meeldisid Rinat Dassajev ja Otar Gabelia. Tbilisi Dinamo võitis Euroopa riikide karikavõitjate karika. Teadsime David Kipianit, kellega pärast Gruusias kohtusime. Vaatasin telerist venekeelset jalgpalliülevaadet “Futbolnoje obozrenije”, Euroopa karikamänge, EM- ja MM-võistlusi ning Soome TV-st Inglismaa liigat. Eks me ühel hetkel kindlasti hakkasime unistama ka Nõukogude Liidu kõrgliigast, sest Urmas Hepner ja teisedki käisid nende klubidega tutvumas. Toomas Krõm pääses meilt liidu noortekoondisesse.
Ühel suvel olime Ubakivi esimese põlvkonna paremikuga koos Viljandis laagris. Mulle oli suur asi treenida koos Tõnu Vanakesa ja Mehis Luigega. Mäletan, et Vanakesa suhtus minusse väga hästi. Isegi oma treeningpäevikut hakkasin tema järgi pidama. See andis palju motivatsiooni. Seal olid veel Urmas Hepner, Ott Mõtsnik, Urmas Kaljend, Aavo Sarap, Tiit Kõmper, Sepo Vilderson jt. Päris väikesena käisime nende mängudel pallipoisteks, siis lihtsalt mänge vaatamas ja hiljem mängisime koos Tallinna Spordis.
Meie elasime kõrvuni jalgpalli sees, aga Eestis tervikuna ei olnud jalgpall popp ja mu vanemad ei näinud sel alal Eestis tulevikku.
Roman Ubakivi: “Mardi ema rääkis ausalt ära, et ka tema oli jalgpalli vastu. Mõlemad – isa ja ema – olid vastu. Paljud lasid end isadest halvas mõttes mõjutada. Mardil oli hingejõudu ja meelekindlust. Mina ei utsitanud Poomi isa vastu. Inimene peab ise tulema trenni. See oli Poomi tugevus, et ta ei allunud isa mõjule. Müts maha! Kui tal poleks iseloomu olnud, poleks temast asja saanud. Ega jalgpall ole midagi põlastusväärset. Kui Poomist poleks saanud jalgpallur, võinuks temast saada hoopis insener, aga võib-olla hoopis töötu insener. Ega haridus iseenesest halb ole, aga üksnes haridus ja paber taskus ka ei loe.”
Ema Malle Poom: “Minu arvates teda mõjutati, et ta jalgpalli juurde jääks. See polnud tema valik, aga ta ei julgenud ära öelda.
Kui ta Tbilisis käis – neil oli ilus vorm, millel lõvid rinna peal –
