mingi põhjus lihtsalt lakke vaadata ja paranemist oodata. Midagi sai ikka teha. Jalatrauma korral võis treenida ülakeha, käevigastus ei seganud rattal pedaalida. Näppude tugevdamiseks sai muu tegevuse ajal pigistada väikest palli. Kui palli ei tohtinud puutuda, siis sai ujuda. Kui polnud paarilist, kes tsenderdaks, tagusin palli vastu seina, et harjutada jalamängu. Kui mul 1987. aasta novembris näppu mõra löödi ja sõrm kipsi pandi, tõrjusin treeningutel lööke ühe käega.
Kasutasin iga päeva, iga tundi, iga minutit. Süstisin endasse varakult suhtumise: pean andma endast kõik, et jõuda jalgpallis tippu. Kui mind tabab ebaõnn – vigastus või midagi muud sellist –, siis pole midagi parata, aga kõik endast oleneva saan ma ju ometi teha. Ma ei lubanud endale hinnaalandust. Olin meelte ja mõtetega kogu aeg jalgpalli juures. Väga palju peab sealjuures tegema tavalist nüri tööd. Sportlased tegelevad sageli sellega, mis hästi välja tuleb või mis meeldib. Mina leidsin endas tahet teha asju, mis ei meeldinud, aga arendasid. Olin püsiv, visa ja tahtejõuline. Panin vahel nagu robot. Alati leidsin koha, tingimused ja partneri. Kui partnerit polnud, siis rassisin üksi.
Uskusin sellesse, mida tegin. Jah, see oli Vene ja Ubakivi kool, mis oli mulle pealuusse pekstud: mida rohkem, seda uhkem. Tundsin, et ma pole andekas ja minu võimalus kuhugi jõuda on rabada tööd. Nägin, et nii saan paremaks ja tahtsin teha veel rohkem, et saada veel paremaks. Toona oli see ainuvõimalik tee.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
