Siis eksis meie neljas mees. Olukord tundus väljapääsmatuna. Väljarabelemiseks pidi liiga palju õnnelikke juhuseid omavahel kokku jooksma. Vastased pidanuks ebaõnnestuma neljandas voorus, misjärel meie pidanuks sisse lööma. Siis pidanuks vastased uuesti eksima. Ja kogu selle äärmiselt vähetõenäolise stsenaariumi täideminekul oleks võiduküsimus ikka olnud veel lahtine!
Kõik ülesloetud “oleksid” läksid tõeks ja jõudsite 3: 3 viigini. Kuid sellega polnud teie õnnelikud ebaõnnestumised veel lõppenud.
Esimeses lisavoorus ei saanud me jälle palli väravasse. Korraks jõudsin mõelda: nüüd on lõpp; seejärel kadusid üleliigsed mõtted peast. Keskendusin tõrjumiseks. Tavaliselt on väravavahil kaks võimalust: minna aimamise või reageerimise peale. Tihtipeale hüppab puurivaht liiga vara ja mängijal on lihtne saata pall tühja nurka. Mida hiljem väravavaht oma kavatsuse reedab, seda parem. Teisalt pole liigne viivitus hea, sest tugevale löögile ei jõua nagunii õigeaegselt reageerida. Otsustasin minna aimamise peale …
… Mille järgi väravavaht hüppesuuna valib?
Põhiliselt jalaasendi järgi. Ka jooksutrajektoori põhjal. Palju sõltub konkreetsest lööjast – igal mehel on oma lemmiknurk. Mõnikord heidab väravavaht kõik muud mõtted kõrvale ja otsustab, et hüppab igal juhul paremasse nurka. Mina vaatan mängijale silma. Pilgust võib palju lugeda. Samavõrra võib pilguga muidugi ka petta.
Niisiis otsustasid minna aimamise peale …
… Just. Abi oli ka meiega kaasas olnud kohtunikust, kes korra ütles mulle ette, kuhu sama mängija oli eelmises kohtumises löönud. Viskusingi õigesse nurka ja tõrjusin löögi.”
Teises lisavoorus viis Toomas Kallaste meid 4: 3 ette. Lõplikuks võiduks pidin tõrjuma neljanda penalti järjest. Olen selle kohta 15. juuli 1988. aasta Helsingin Sanomates öelnud: “Ta lõi sedavõrd aeglaselt, et võisin tõrjuda täies rahus. Nägin hästi jalaasendit ja seda, mis suunas pall lendama hakkas.”
Ei pea vist rõhutama, et artikli suurt pealkirja – “Mart Poomist sai Lõvide lõvi” – oli uhke lugeda! Intervjuu andsin soome keeles, mille olin selgeks saanud Soome televisiooni vaadates.
See oli üks väheseid kordi, kui sain Ubakivilt kiita. Mul oli tõesti hea meel! Rõõmu suurendas asjaolu, et seekord mängisime sinimustvalgete lippude lehvides. See oli suvi, kui meie trikoloor oli kogu Eestis välja toodud.
15. juulil võitsime nii veerand- kui ka poolfinaali. Palavik, kui seda mõõtsin, kõikus 38,7 ja 39,1 kraadi vahel. Järgmisel päeval alistasime finaalis Finnairi Pallo 2: 0. Mind valiti turniiri parimaks mängijaks. Finaali eel sõlmisin muuseas oma elu esimese “reklaamilepingu”. Uhlsport pakkus kõigile finaalis osalenud väravavahtidele oma varustust tingimusel, et kes sellega finaalis mängib, võib endale jätta. See pakkumine sobis kõigile!
Kohe pärast võitu ja karika üleandmist kiirustasime laevale: sõitsime Stockholmi, kust siirdusime edasi Göteborgi Gothia Cupile. Alagrupi läbisime puhtalt: kolm mängu, kolm võitu, väravate vahe 7: 0. Play-off-mängudes võitsime kolm mängu järjest väravate vahega 7: 0. Veerandfinaalis viigistasime ungarlaste Dunajvarosega 0: 0. Penaltitega seekord kaotasime 2: 4. Saime kokkuvõttes viienda koha, mis polnudki paha: olime ju turniiril lubatud vanusest kaks aasta nooremad ja mängust ei lasknud me Göteborgis endale lüüa ainsatki väravat.
Saan parima mängija auhinna Helsinki Cupil 1988.
Need kaks turniiri andsid meile palju kontakte ja küllakutseid. Sügisel sõitsime võistlusreisile Saksamaa Liitvabariiki, kus mängisime Schwerinis ja Kielis (kolm võitu, üks viik, väravad 29: 4). Aga need, nagu ka 1989. aastal Dallas Cupil peetud mängud polnud enam nii tähenduslikud, kui meie kaks turniirivõitu Helsinki Cupil. Võidud Soome pealinnas olid märgilised meile, Eesti jalgpallile ja küllap kogu meie spordile. Jah, vastased ei olnud Helsingis nii kõvad kui laias Nõukogude Liidus või läänes peetud teistel noorteturniiridel. Ent asjaolu, et võitsime n-ö päris välismaal suure rahvusvahelise turniiri, andis ühiskonnale usku: eestlased võivad jalgpalli edukalt mängida. Nendel võitudel oli sümboli väärtus. Meile, Lõvide meeskonnale, oli Helsinki Cup justkui hüvastijätt noorteklassiga. Mängisime juba niigi Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel. Nüüd ootas ees läbimurre profijalgpalli, võitlus koha eest Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängivas Tallinna Spordis.
V PEATÜKK
Hakkan tegema salatrenni!
Olin juba 1988. aastal hakanud teadlikult individuaalselt treenima. Läksin hommikuti 7.30 oma 49. keskkooli võimlasse, et enne tunde teha jõudu kangi ja hantlitega. Tegin kätekõverdusi, harjutusi kõhulihastele ja keksisin hüppenööriga. Vahel ujusin. Mõnikord oli mul kokku kolm trenni päevas, sest lisaks päristreeningutele tegelesin näiteks oma väikestega 32. keskkoolis, läksin lihtsalt õue ümberkaudsete poistega mängima, jooksin Glehni lossini ja tagasi või sõitsin jalgrattaga. Individuaaltreening oli jälle üks Ubakivi teeneid. Tema rääkis ikka, et peame salatrenni tegema, sest vastased ei maga! Hakkasin mõtlema, et äkki vastased siiski magavad ja kui teen salatrenni, siis saan neist paremaks! Hakkasin teadlikult treenima jõululaupäeval. Selle idee sain Erki Noolelt, kes oli oma tugevamad trennid teinud just siis.
Elu esimesi intervjuusid, küsijaks Rein Küttim Eesti Raadiost. Olime just käinud haridusminister Elsa Gretškina vastuvõtul.
Olümpiavõitja Erki Nool: “See annab vaimse üleolekutunde konkurentide ees. Sa tead, et nemad jõululaupäeval trenni ei tee ja sina saad justkui ühepäevase eelise. See on suhtumise küsimus: ei tohi rihma lõdvaks lasta. Pead kogu aeg keskenduma. Mitte nii, et oled nagu Ameerika mägedel: täna on trenn ja homme lasen lõdvaks.”
Hiljem hakkasin treenima ka vana-aastaõhtuti ja 1. jaanuaril. Ikka samal põhjusel: konkurendid magavad ja mina saan eelise! Mäletan, kui mõnusa tunde andis treening neil kolmel päeval! Meil oli kombeks olla jõululaupäeval vanaema juures ja minna Nõmme Rahu kirikusse. Hea oli minna kirikusse, kui salatrenn oli juba tehtud. Olen treeninud ka jaanilaupäeva õhtul: süda ei andnud enne rahu, kui võtsin kätte ja tegin kell 22–23 oma jooksu, võimlemise ning harjutused ära.
Roman Ubakivi: “Ma olin oma esimese eksami sooritanud: kasvatanud eelmise põlvkonna üles. Ka Ott Mõtsnik, kes jõudis liidu noortekoondisse, tegi salatrenni. Tal ei olnud eeldusi, aga ta armastas individuaalselt treenida. Oti ema kurtis, et poiss harjutab peenarde vahel, isa tuleb, annab naha peale. Mõtsnik tuli ka omal käel koolitundide ajal meeste trenni. Ma ei löönud teda minema, sest ega ta kooli poleks nagunii läinud.
Mul olid ka pühade ajal treeningud. Kolmandik tuli, Poom oli alati kohal. See ongi professionaalne suhtumine. Ütlesin poistele, et teie pühad on mäng! Vastane ei maga Inglismaal – kui tahad sinna saada. Tal on seal ju paremad tingimused, mis on selge eelis. Kui sa ei tee trenni, kuidas sa temast paremaks saad?”
Vaatan oma päevikut 1988. aasta lõpust: 21. detsembril tegin neli treeningut. Kell 7.15 tegelesin 45 minutit 49. keskkooli võimlas hüppenööriga, mängisin korvpalli ja mulle löödi natuke peale. Kell 13 mängisin jälle korvpalli, tõmbasin lõuga ja treenisin kõhulihaseid ning ujusin 1000 m – kõik kokku tund aega. Kell 16 oli tavaline vutitreening – tund ja 15 minutit – ning kell 19.30 läksin Spordi tänava saali kaheks tunniks jõudu tegema. Treenisin jõululaupäeval ja vana-aastaõhtul, kolm trenni olid 26., 27., 28. ja 29. detsembril. Praegu vaatan, et täitsa hull!
Mulle
