et võime üle-eestilisest Nahkpalli eelvõistlusest eemale jääda, sest meie tasemes pole kahtlust ja oleme finaalturniirile koha taganud. Korraldav liiduvabariik sai traditsiooniliselt välja panna kaks meeskonda: üldvõitja ja korraldava linna meeskonna. Vabariikliku finaalturniiri võitis Narva Energia. Tallinnas aga kerkis Lasnamäe Stardi nimi. Ikkagi rahustati meid ELKNÜ (Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing – toim.) keskkomiteest, et teie osavõtt on kindel. Nädal enne finaalturniiri aga teatati komsomoli keskkomiteest meile Viljandi laagrisse, et mängivad teised!
Olev Reim kirjutab raamatus “Lõvide lugu”: “Eesmärk ja unistus purunesid kildudeks. Olime valmis võitlema oma maa ja rahva nimel, võidu eest omas kodus, niivõrd tõsine oli olnud moraalne ja psühholoogiline ettevalmistus, muust rääkimata. Poisid sõitsid laiali juba samal päeval, laagri tegelikku lõppu ära ootamata. Meid ei olnud ju enam kellelegi tarvis. Urmas Vahe aga kirjutas “Noorte Hääles”: “Muud võidud, ka vabariigis nime teinud “Lõvide” omad, on jäänud siiski juhuslikeks lehekülgedeks”.”
Lasnamäe meeskond sai 24 võistkonna konkurentsis 17. koha, Narva poisid jäid viimaseks. Tsiteerin veel kord Olev Reimi raamatut: “Meenub, et peale teist mänguvooru, mis tõi meie esindustele juba teised kaotused järjest, tuli minu juurde turniiri korralduskomisjoni esimees, Tallinna linna komsomolijuht Jan Tanvel ja küsis närviliselt: “Kus su poisid on, paneme nad mängima!” Vastasin, et neid lihtsalt ei ole. Mulle jäi arusaamatuks, kas nüüd taheti viga parandada ja sobinguga pooleks olukorda päästa? On ju lausa piinlik nii mannetult esineda omas kodus, pealegi kui teada, et on võimalik paremini. Niisiis oli ka meie komsomol valmis manöövriteks. Staadionilt lahkudes sattusin kõrvuti Arnold Greeniga, kes minule kuuldavalt oma vestluskaaslasele märkis: ““Lõvide” ärajätmisega panid nad küll mööda.””
1984. aastal jäime Nahkpalli üleliidulisel finaalturniiril Užgorodis jälle nelja parema seast välja. Taas toimetati midagi kulisside taga, rikuti lausa juhendit. Teise finaalturniiri võitsime ja saime kokkuvõttes tuttava viienda koha.
Užgorodist mäletan ka pisaraid. Venemaal pidid olema teistest üle, et võit kätte saada. Kui olid võrdne, siis tehti: penalti andmine või suluseisuga manipuleerimine käis lihtsalt. Ubakivi ja Reim lootsid, et meist jõuab rohkem poisse liidu koondisse, aga siiski teadsime, et sinna pääsemiseks maksti altkäemaksu. Sageli oli põhjust kahelda vastaste vanuses, sest neil kasvasid vuntsid ja habe.
Meie väljakuvirtuoosid jätsid taas vaimustava mulje: Martin Reimi foto ilmus nädalaajalehe Futbol. Hokkej esikaanel (16. september 1984) ja Indro Olumetsa foto järgmisel aastal ajakirja Sport v SSSR esikaanel (8/1985). Mind valiti Užgorodi turniiri parimaks väravavahiks, meie meeskond sai ajalehe Pionerskaja Pravda eriauhinna kui turniiri kõige tehnilisem meeskond. Samas ajalehes (24. august 1984) kiitis meid Kiievi Dinamo ja Nõukogude Liidu endine koondislane Vladimir Muntjan, meist oli terve artikkel.
Kogu Lõvide aeg oli üks treenimine, laagrites harjutamine ja suur reisimine. Leningrad oli tavaline sihtpunkt. Peale selle Moskva, aga ka Kaukaasia, Kesk-Aasia, Krimm ning kõik muud lähemad liiduvabariigid. Vaba aega mul tõesti polnud, suvepuhkusest polnud juttugi.
Kui Nahkpallist välja kasvasime, hakkasime Eestit esindama üleliidulistel Nooruse võistlustel. Sealne tase oli midagi muud, sest liiduvabariigid ning Moskva ja Leningrad said välja panna koondise. See polnud enam mäng Moskva Spartaki, vaid Moskva kõigi suurklubide järelkasvu vastu. Meie olime ju kõigest ühe fanaatikust treeneri treeningrühm jalgpallivõõras spordivabariigis, kus puudus edasiviiv konkurents. Need ja mitu teist turniiri, kuhu meid kutsuti, oli kõva kool.
Ema tehtud svammipükstega oli maandumine pehme!
Juunis 1986 saabus Tallinna treeninglaagrisse Nõukogude Liidu noortekoondis. Nad olid sündinud pärast 1. augustit 1970, seega meist aasta vanemad. Mina omakorda olin meie poistest aasta noorem. Tallinnas valmistusid nad Ungaris toimuvaks kontrollturniiriks, mis oli omakorda ettevalmistus EM-valikmängudeks.
Mängisime nendega 28. juunil Norma staadionil. Nägime üle suure Nõukogude Liidu valitud varaküpsenud noormeeste kõrval välja nagu poisikesed. Pealtnäha ootas ees ebavõrdne võistlus, aga kaotasime talutava jalgpalliskooriga 0: 3. Mõni päev hiljem viigistas meie toonane esindusmeeskond, liidu teises liigas mängiv Tallinna Sport sama vastasega 3: 3. Aasta hiljem tuli meie vastane omaealiste maailmameistriks. MM-finaalis Nigeeria vastu kuulus algkoosseisu seitse mängijat, kes olid Norma staadionil põhirivistuses ka meie vastu. Selles valguses – polnud ju üldse paha!
1987. aasta märtsis alustasin päevikupidamist. Seda nõudis Roman Ubakivi kõigilt poistelt. Pikapeale paljud loobusid. Mina pidasin päevikut karjääri lõpuni. See on üks asi, mille eest olen treenerile väga tänulik.
Tänapäeval on kõiges süüdi kohtunik, pall ja putsad. Vähe on eneseanalüüsi ja – kriitikat. Päevik, mida esimestel aastatel ehtisid välismaa ajakirjadest väljalõigatud fotod staaridest, kõike seda pakkuski. Kirjutasin sinna üles treeningul tehtu ja analüüsisin kõiki võistlustel sisselastud väravaid. Kritseldasin iga värava puhul kaks skeemi, millel oli kujutatud trahvikast. Ühel märkisin ära väravalööja ja enda koha väljakul ning mõlema liikumised. Teisel näitasin ära, kuidas oleksin pidanud tegutsema, kuhu liikuma, millal ja kui tugevalt hüppama selleks, et värav ära hoida. Kui niimoodi pidevalt kaasa mõtled, tuleb see kasuks ja jääb pikkamööda kõrvade vahele. Kui kordub mõni varasem olukord, langetad ühel päeval õige otsuse. Päevik arendas õpivõimet, aitas kaasa mängu lugemise parandamisele.
Olen maksimalist ja analüüsisin ka sisselastud penalteid. Ma ei hoolinud, et penalti sisselaskmise puhul ei saa väravavahti süüdistada, joonistasin ikka ideaalhüppe suuna üles ja arutlesin, kas pidanuks minema aimamise peale, kas pidanuks arvestama või hoopis eirama meeskonnakaaslase vihjet lööja eelistuste kohta, kas pidanuks jääma kindlaks kõhutundele ja viskuma esimesena pähekaranud nurga suunas või pisut kauem joonel ootama, et lööja nurgavalikut raskendada.
Ubakivi nõudis, et igale löögile järele läheksin. Kui kõikidele pallidele järele hüppad, siis ühel päeval võid võtta ka üliraskeid palle! Ubakivi sõnul võimatuid palle ei olegi – teoreetiliselt võib ära võtta iga pealelöögi. Sa peadki meeskonda päästma – see on sinu roll, sisendas Ubakivi. Tema meelest pidin olema õnnelik, et mul on palju tööd, sest see annab võimaluse end näidata. Ubakivi ütles, et naudiksin hetke – ma saan silma paista! Kui olin juba vanem ja Itaalia koondise või Inglise klubide vastu mängisin, siis tuli see Ubakivi õpetus alati meelde: sa oled väravas, sa peadki päästma, sul on võimalus end näidata, sa peaks õnnelik olema, et sul on palju tööd! See oli mul meeles ka oma Premiershipi-debüüdi ajal, kui me Derbyga Old Traffordil Manchester Unitedit võitsime.
Vahel kirjutasin skeemidele lisaks sisendusi ja aforisme ning kui Inglismaal seda kõike sirvisin, siis tuli mäng paremini meelde ja meenusid ka positiivsed asjad, mis andsid enesekindlust. Päevikut lugedes sisendasin endale õiget tegevust, see oli osa mänguks valmistumisel. Tagasivaates võrdlesin, mida ja kui palju treeningtunde olin teinud eelmisel aastal. Minu arvates on raske loota arengut ilma analüüsita.
Ubakivi oli väga nõudlik ja kriitiline treener, väga harva kuulsin tema suust kiitust. Palju tarkusi sain temalt ja paljud põhitõed kinnistusid tema kriitika abil. Näiteks kui lasin värava lüüa esinurka, sain sõimata. See on sinu nurk! Kindel sinu viga!
Ubakivile meeldisid pikad koosolekud, eriti laagrites. Ta võttis läbi kõik, mida keegi saanuks paremini teha. Ta tõi välja kõik eksimused. Vahel kestsid koosolekud kaks tundi. Mina võtsin neid väga tõsiselt. Olin kindel, et ikka oleks saanud paremini. Juunioride klassis küsis Ubakivi, mis ma endale hindeks panin. Igaüks pidi endale hinde panema ja analüüsima. Kes ei olnud piisavalt enesekriitiline ja pani endale hea hinde, selle võttis Ubakivi ise ette.
Roman
