küsima, siis vastasin. Tema oli ainuke, kes küsima tuli. Mäletan, et Poom küsis psühholoogilise ettevalmistuse kohta. Mul olid pedagoogilise instituudi loengumaterjalid enesesugestiooni kohta. Sain teda aidata.
Halb oli, et tingimused olid võimatud. Pidin oma õpilasi mõtteliselt tõstma teisele tasemele, sest meil puudus profikultuur, millega mina olin õnneks mängijana kokku puutunud. Võtsin vene jalgpallikultuurist parima.
Mulle olid Lõvid lisagrupp, vaba aja sisustus, sest palka sain oma esimese põlvkonna treenimise eest. Lõvide jaoks polnud piisavalt aega ja eraldi väravavahtide treenerit meil ei olnud. Ma oleks võinud ja pidanud teoreetiliselt seda teadmist rohkem andma, aga energia ja võim oli piiratud. Siiski ma ei põdenud, sest nägin, et temas oli seda, mida hindasin kõige rohkem. Tal polnud hiilgavat reaktsiooni, kuigi mõni ütleb, et oli. Ta oli kõhetu, lihaseid polnud – ta ei saanudki end kiirelt liigutada. Paljud olid temast kehaliselt andekamad, aga lollid. Kõige olulisem: tal oli intellekt tasemel ja ta armastas jalgpalli.
Väravavaht ei saa kunagi öelda, et värav pole minu süü. Alati on võimalus, teinekord küll väikene šanss. Ka penalti – kui on suhtumine, et pole minu asi, siis … Ka seal on šanss olemas. Kui ta oli juba Inglismaal, siis vahel seletas, et oli võimatu pall. Ütlesin, et vaata, milline su positsioon oli – pool meetrit vale nurga all!”
IV PEATÜKK
Lõvide lõvi
Hooaega 1987 alustasime märtsis Bakuus, kus alistasime kaks jalgpallikooli noortemeeskonda, aga mängisime ka täiskasvanute vastu. Viigistasime linna eelmise aasta meistriga ning kaotasime Bakuu Noorusele (koosnes veteranidest!) ja linna tšempionile Spartakile. Bakuus käisime vaatamas Nõukogude Liidu kõrgliigameeskonna Bakuu Nefttši üht mängu liidu olümpiakoondise vastu, kus nägin pealtvaatajana male maailmameistrit Garri Kasparovit.
Kui üks kodune märtsikuine treeningmäng Floraga välja arvata, siis alustasin just Bakuus enese hindamist iga mängu järel. Panin endale viiepunktisüsteemis eraldi hinded mängus hakkamasaamise ja vormi eest. Lähtusin Ubakivi seletusest: 1) ei tohi lasta endale väravat lüüa; 2) kaitse juhendamine; 3) rünnakust osavõtt ehk palli lahtimängimine.
Erinevalt koolist ei olnud ma selles arvestuses kaugeltki viiemees. Kõige sagedasem hinne oli kolm ja see oli juba suhteliselt hea. Isegi kolm miinus võis peegeldada hakkama saamist, aga kolm pluss ja eriti neli miinus olid juba läbinisti positiivsed. Ubakivi ütles, et kui oleme kaotanud, siis ei tohi head tuju olla. Ilmselt see mõjutas ka mu päevikute tooni.
28. märtsil olen Bakuu mängude kokkuvõtteks päevikusse kirjutanud: “Vorm on vilets, eksin palju, pole enesekindlust, pean treenima üldkehalist, väljatulekuid, hüppeid, reageerimist, penaltite võtmist, kõrgeid palle, pean juhendama rohkem kaitset, lööma ja viskama palli tugevamini ja täpsemini välja, pean õppima mänguolukordi hindama, lihvima üks ühte, mängima jõulisemalt. Õnnestus mul esimene mäng.
P. S. Bakuus sai süüa väga halvasti, tervis ei ole kõige parem.”
Samal kevadel hakkasime Lõvidega Tallinna Nooruse nime all mängima Eesti meistrivõistluste teises liigas meeste konkurentsis. Põhituumik sai sama aasta jooksul 16-aastaseks, mina olin veebruaris saanud 15 täis. Tõsi, mängisime vaid esimese ringi. Üheteistkümnest mängust võitsime kaks ja kaotasime üheksa.
Aasta tippsündmuseks kujunes rahvusvaheline noorteturniir Helsinki Cup. See oli üldse esimene kord, kui üks Eesti noortevõistkond sai mängida raudse eesriide taga. Võitsime B-vanuseklassis kõik neli alagrupimängu väravate vahega 31: 0. Viimases mängus alistasime Sao Paulo meeskonna, kelle üks asjamehi oli 1980. aastate tippmängija Roberto Falcao, kes pärast 0: 6 kaotust eestlastele keeldus Olev Reimile isegi autogrammi andmast.
Enne kuulsat penaltiseeriat Helsinki Cupil 1988.
Järgnenud play-off’ides võitsime vastaseid samuti kuivalt. Finaali jõudsime väravate vahega 42: 0, tõsi, vastane Espoo Honka oli seda teinud sama ülekaalukalt – 43: 1. Finaali võitsime 3: 1 olümpiastaadioni soojendusega varuväljakul sellesama Falcao ja Soome peaministri Harri Holkeri ees. Toomas Krõm, Martin Reim ja mina tunnistati meeskonna parimateks mängijateks. Krõm oli 14 tabamusega turniiri resultatiivseim ja jäi sealt silma Nõukogude Liidu omaealiste koondise treenerile. Olev Reim kirjutab Lõvide-raamatus, et peale oskuste oli abiks asjaolu, et kõik vastased alahindasid meid. Kui nime ees oleks Tallinna asemel olnud Moskva, Leningrad, Kiiev või Tbilisi, oleks suhtumine olnud teine. Sedavõrd madalal oli Eesti jalgpalli maine välismaal.
Soomes-käik aitas täiendada varustust. Sain oma esimesed päris väravavahikindad. Hiljem kujuneski Soomest peamine kanal, kust varustust hankisime. Kui soomlased siin käisid, sai nendelt osta. Vahel pidi kindaid ostma Soomes müüdud viina eest. Nii käis asi siis, kui eestlastel polnud välisraha. Siis oli meie valuuta viin, mille müümine oli enamikule vastik, aga sageli möödapääsmatu. Enne seda mängisin vene kummikinnastega, mille materjal meenutas lauatennisereketi kummi. Isegi neid polnud poest alati saada. Need kulusid ruttu läbi ja kui ilm oli märg, siis püüdsin tavaliste puuvillakinnastega, millel oli parem haakuvus. Praegu on varustus juba nii hea, et arvatakse, nagu püüaks kinnas ise palle.
Puudulik varustus arendas mu püüdmistehnikat, sest ma ei saanud loota kvaliteetsetele kinnastele. Isegi Inglismaal öeldi, et mul oli hea püüdmistehnika. Helsingis sain ka elu esimese väravavahisärgi, mis on siiani alles.
Kuni sidemeteni Soomega oli puudus nii headest putsadest kui ka spordijalatsitest üldse. Midagi polnud saada. Mäletan vene kummiputsasid, mis olid pealt riidega kaetud. Õiged jalgpallisaapad sain Oktoobri rajooni spordikooli kaudu: oranži triibuga Adidased! Kõik putsad kanti toona ribadeks. Kui enam mitte kuidagi mängida ei saanud, alles siis visati minema. Vahel Ubakivi andis meile Hepneri põlvkonnast üle jäänud paare.
Kodus ootasid ees koolinoorte spartakiaad, mille võitsime, ja vastuvõtt toonase haridusministri Elsa Gretškina juures. Ajakirjanduses said meist kangelased. Turniiri omamoodi jätkuna käis meie finaalivastane Espoo Honka Tallinnas. Mäng meelitas Kadrioru staadionile tuhandeid pealtvaatajaid. See oli esimene kodumäng nii suure publiku ees. Võitsime 4: 1, tõsi, Honkal oli puudu viis omaealiste rahvuskoondisse kutsutud mängijat.
Sügisel hakkasin treenima 32. keskkooli väikeseid poisse. Nii nagu Ubakivi esimene põlvkond pidi hakkama tegelema väikestega, kellest kasvas välja Lõvide meeskond, pidime meie omakorda rahvusjalgpalli juuri veel enam harali ajama. Minu treeneriaeg aga jäi lühikeseks, sest perestoika ja välissõitude tõttu vajus kohustus ära.
1988. aastal mängisime edukalt meeste konkurentsis Tallinna taliturniiril. Veebruaris käisime Leningradis ja alistasime 5: 2 sealses hallis Zeniidi eakaaslased. Mais võitsime Nõukogude Eesti õppiva noorsoo spartakiaadi, oktoobris Eesti A-klassi meistrivõistlused. Mängisime veel kahel tähtsal turniiril. Eesti täiskasvanute meistrivõistluste kõrgliigas Tallinna Lõvide / Flora nime all saime 12 meeskonna seas kaks võitu, ühe viigi ja 18 kaotust ning eelviimase koha. Väravate vahe oli 40: 66. Need 40 väravat olid liiga 7.–8. näitaja. 18 mängust 12 kaotasime ühe väravaga.
Lõime kaasa ka Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste tsooniturniiril, kus olime konkurentidest aasta jagu nooremad, aga saime kolmanda koha. Võitsime Chisinau Nistrut 3: 0, Vilniuse Žalgirist 2: 0, Beltsõ Zarjad 4: 0 ja Leningradi Smenat 5: 2 ning viigistasime Riia Daugavaga 0: 0.
Juulis siirdusime jälle Helsinki Cupile. Seekord võistlesime A-klassis ja olime enamikust konkurentidest kaks aastat nooremad. Jõudsime 16 parema hulka vaevalisemalt kui aasta varem, esimese mängu koguni 0: 0 viigistasime. 1/8-finaalis oli 14. juulil vastaseks Helsingi Kiffen. Normaal- ja lisaaja järel oli seis 0: 0. Läksin mängima
