sirvima „Punast raamatut”. Minu lähedal seinal rippus pistikusse torgatud õhuvärskendaja, see paiskas ruumi ebaloomulikku lõhna, mis oleks pidanud meenutama värskendavat tuulekest vabas looduses. Pool tundi hiljem olin vaadanud läbi kolm ajakirja ja lõhnapahvakud ähvardasid mul südame pahaks ajada. Kui Vickery viimaks uksest sisse astus, nõksas sekretär peaga minu poole ja sosistas põnevil põlgusega: „Press.”
Vickery, veidi üle viiekümnene sale mees, oli oma vormiriided juba läbi higistanud. Särk kleepus rinnale ja püksid lotendasid seal, kus tagumik oleks neid täitma pidanud.
„Press?” Ta põrnitses mind üle ninale libisenud kahevaateliste prillide. „Mis väljaandest?”
„Jaoskonnaülem Vickery, mina olen Camille Preaker, Chicago Daily Post.”
„Chicago? Mispärast te Chicagost siia tulite?”
„Ma tahaksin vestelda teiega väikestest tüdrukutest – Natalie Keene’ist ja tollest teisest, kes mõrvati eelmisel aastal.”
„No tule jumal appi. Mismoodi teie seal suures linnast neist üldse kuulsite? Issand jumal.”
Ta vaatas sekretäri ja siis jälle minu poole, justkui me oleksime kahekesi mingit salanõu pidanud. Viipas mulle viimaks, et ma talle järgneksin. „Ära ühenda kõnesid, Ruth.”
Sekretär pööritas silmi.
Bill Vickery kõndis minu ees läbi puupaneelidega koridori, mis oli ruuduline odavatest raamitud meriforelli- ja hobusepiltidest, kuni me jõudsime tema kabinetti, ilma akendeta ruumi, mis polnud tegelikult muud, kui kitsuke kamorka, seinad kaetud metallist kartoteegikappidega. Ta istus ja läitis sigareti. Mulle ei pakkunud.
„Ma ei taha seda suure kella külge panna, preili. Ma ei kavatse lubada, et see suure kella külge pannakse.”
„Kardan, jaoskonnaülem Vickery, et siin pole erilist valikut. Lapsed on ohus. Avalikkust tuleb teavitada.” Olin seda õigustust siia sõites keele peal proovinud. Sõnu, mis suunaksid süüdistused jumalate vastu.
„Ja mis teil sellest? Need pole teie kandi lapsed, nad on Wind Gapi lapsed.” Ta tõusis püsti ja istus kohe uuesti, sahistas paberitega. „Võin väita päris kindlalt, et mitte kunagi varem pole Chicago hoolinud Wind Gapi lastest.” Ta hääl ähvardas lause lõpus katkeda. Vickery pahvis suitsu, keerutas kobakat kuldsõrmust väikese sõrme ümber, pilgutas kähku silmi. Mõtlesin järsku hirmuga, ega ta ometi nutma hakka.
„Tei on õigus. Vaevalt küll. Kuulge, ma ei tee sellest mingit kõmulugu. Teema on oluline. Kui see peaks teid rahustama, siis ma olen ise ka Wind Gapist pärit.” Näed nüüd, Curry. Ma tõesti püüan.
Ta vaatas mulle otsa. Kinnitas pilgu mu näole.
„Mis on teie nimi?”
„Camille Preaker.”
„Miks mina teid ei mäleta?”
„Ma ei rikkunud kunagi seadust, söör.” Püüdsin lepitada teda kerge naeratusega.
„Teie pere on siis Preakerid?”
„Mu ema vahetas umbes kakskümmend viis aastat tagasi oma neiupõlvenime uue vastu välja. Adora ja Alan Crellin.”
„Aa. Neid ma tean küll.” Neid teavad kõik. Suur raha on Wind Gapis suur haruldus, vähemalt pärisraha. „Ja ikkagi mulle ei meeldi, et te tulite, preili Preaker. Te kirjutate oma artikli ja meie linn saab tuntuks ainult… selle poolest.”
„Avalikkuse tähelepanu võib isegi juurdlust edasi aidata,” pakkusin välja. „Varem on mõnel puhul aidanud.”
Vickery vajus hetkeks mõttesse, põrnitses kägardatud paberkotis lõunasööki, mis ootas lauanurgal. See levitas Bologna kastme lõhna. Ta pobises midagi JonBenét’st ja muust sellisest pasast.
„Tänan, ei, preili Preaker. Ja ma ei kommenteeri. Ma ei saa anda kommentaare poolelioleva juurdluse kohta. Võite mind tsiteerida.”
„Kuulge, mul on õigus siin olla. Teeme siis asja lihtsamaks. Teie annate mulle natuke teavet. Vähemalt midagi. Siis ma teid mõnda aega rohkem ei tülita. Ma ei taha teie tööd enam raskemaks teha. Aga mina pean tegema oma tööd.” Ka selle dialoogijupi olin ma kusagil St. Louisi lähistel ette valmistanud.
Ma lahkusin politseijaoskonnast Wind Gapi kaardi fotokoopiaga; jaoskonnaülem Vickery oli teinud väikese risti sinna, kust eelmisel aastal oli leitud mõrvatud tüdruku surnukeha.
Ann Nash, vanus üheksa aastat, leiti 27. augustil Falls Creekist, kivisest kõva kohinaga ojast keset Põhja metsa. Sellest saati, kui ta 26. hilisõhtul kaduma läks, oli rühm vabatahtlikke teda metsast otsinud. Siiski olid need jahimehed, kes tüdruku koidikul veidi pärast viit üles leidsid. Ohver oli kesköö paiku hariliku pesunööriga surnuks kägistatud, see oli tal kahekorra ümber kaela. Laip oli visatud ojasse, kus oli pärast suvist pikaajalist põuda madal veetase. Pesunöör oli suure kivi külge kinni jäänud ja laisalt voolav vesi oli surnukeha terve öö õõtsutanud. Matustel jäi kirstu kaas suletuks. Oligi kõik, mida Vickery nõustus mulle avaldama. Isegi selle vähese välja pinnimisele kulus mul terve tund.
Helistasin raamatukogu telefoniautomaadist otsimiskuulutuse numbrile. Vanemapoolne naisehääl väitis selle olevat Natalie Keene’i vihjetelefoni, kuigi ma kuulsin taustal nõudepesumasina surinat. Ta ütles mulle, et tema teada jätkuvad otsingud Põhja metsas. Vabatahtlikud peavad lähima maantee ääres ennast kirja panema ja ise joogivett kaasa võtma. Oodata oli uut kuumarekordit.
Otsingute alguspunktis istus kanges poosis neli heledapäist tüdrukut maha laotatud piknikulinal otse päikeselõõsas. Nad osutasid ühe teeraja poole ja soovitasid seda mööda edasi minna, kuni ma teistele järele jõuan.
„Mida teie siin teete?” päris neist kõige kenam. Õhetava näo ümarus viitas vaevalt teismeikka jõudnud tüdrukule, ka juuksed olid tutipaeltega keskelt lahku seotud, aga rinnad, mida ta uhkelt õieli ajas, olid täiskasvanud naise mõõtu. Sellise naise, kellel on vedanud. Ta naeratas, nagu tunneks mind, ometi oli see võimatu, tüdruk pidi käima alles algkoolis, kui mina viimati Wind Gappi külastasin. Sellegipoolest oli tema välimuses midagi tuttavat. Ta võis olla mõne mu kunagise koolikaaslase tütar. Vanus oleks klappinud, kui keegi neist oleks kohe pärast keskkooli lõppu kogemata rasedaks jäänud. Mis polnud üldsegi võimatu.
„Tahan lihtsalt aidata,” vastasin.
„Just,” ironiseeris plika ega pööranud mulle rohkem tähelepanu, vaid keskendus varbaküünelt laki lahti näppimisele.
Astusin krudisevalt kuumalt killustikult metsa puude vahele, kuid seal oli isegi veel palavam. Õhk tundus niiske nagu džunglis. Mu pahkluid kriipisid kuldvits ja mets-mürgipuu ja igal pool heljusid ringi kallaspapli valged ebemed, lipsasid suhu, kleepusid käsivartele. Mulle tuli järsku meelde, kuidas me lastena nimetasime neid haldjakleitideks.
Kaugemal hüüdsid inimesed Natalie nime, kolm silpi tõusid ja langesid nagu laulus. Veel kümme minutit kiiret kõndi ja ma nägin neid: umbes poolsada inimest liikus edasi pikas rivis, metsaalust enda ees kepiga läbi kombates.
„Halloo! On teil mingeid uudiseid?” hõikas õllekõhuga mees, kes oli mulle kõige lähemal. Ma astusin metsateelt kõrvale ja laveerisin puude vahelt tema juurde.
„Kas saaksin ka kuidagi aidata?” Ma polnud veel valmis reporterimärkmikku välja võtma.
„Te
