härra Nash, on teil mingeidki mõtteid selle kohta, kes oleks võinud soovida halba teile või teie perekonnale, valides selleks Anni ründamise?”
„Preili, ma müün toole, ergonoomilisi toole, vaat selline amet on mul, kusjuures ma olen veel telefonimüüja. Kontor asub Haytis, mul on seal kaks kolleegi. Ma ei kohtu inimestega. Mu naine töötab poole kohaga kohaliku keskkooli kantseleis. See pole pinnas, millest võiks võrsuda midagi dramaatilist. Keegi lihtsalt otsustas meie väikese tütre ära tappa.” Ta ütles seda tuimalt nagu inimene, kes ei jaksa mingit mõtet lõpmatuseni tagasi tõrjuda.
Bob Nash läks klaasist lükandukse juurde magamistoa ühes seinas. Sealt pääses väikesele terrassile. Ta tegi ukse lahti, kuid ei astunud välja. „Kurjategija võis olla homo,” ütles ta. Siinkandis kujutab see sõna endast eufemismi.
„Miks te nii arvate?”
„Ta ei vägistanud oma ohvrit. Kõigi meelest on see sedasorti mõrva puhul haruldane. Minu meelest on see ainus, mille eest võiks lausa õnne tänada. Parem juba tapku, ainult ärgu vägistagu.”
„Seksuaalsest vägivallast polnud siis üldse mingeid märke?” küsisin poolihääli ja lootsin, et see kõlab malbelt.
„Mitte mingeid. Kehal polnud isegi verevalumeid ega haavu ega muid jälgi… piinamisest. Mõrvar lihtsalt kägistas ta surnuks. Ja kiskus hambad välja. Kuulge, ma tegelikult ei mõelnud seda, mis ma ennist ütlesin, et parem tapetud kui vägistatud. Rumal minust niimoodi öelda. Kuigi te vist mõistate, mida ma mõtlesin.”
Ma vaikisin, lasksin makil lindistamist jätkata, jäädvustada minu hingamist, Nashi jääkuubikute klõbinat, võrkpallimängu mütsatusi, mis hämarduvas õhtus kandusid meieni naabermaja juurest.
„Issi?” Ilus blond tüdruk, hobusesaba taljeni, piilus sisse magamistoa paokil ukse vahelt.
„Mitte praegu, kullake.”
„Mul on kõht tühi.”
„Sa leiad ise endale midagi,” ütles Nash. „Külmikus on vahvleid. Hoolitse selle eest, et Bobby ka sööks.”
Tüdruk jäi veel veidikeseks paigale, pilk puurimas vaipa oma jalge ees, kuid pani siis ukse vaikselt kinni. Mind hakkas huvitama, kus on laste ema.
„Kas teie olite kodus, kui Ann siit viimast korda lahkus?”
Ta vaatas mind pead kallutades, hingas läbi hammaste sisse. „Ei. Ma olin Haytist koju tulemas. Sealt on tund aega sõita. Ma ei teinud oma tütrele halba.”
„Ma ei mõelnud seda nii,” valetasin. „Mõtlesin ainult, et kas te jõudsite teda veel tol õhtul näha.”
„Ma nägin teda hommikul,” ütles Nash. „Ma ei mäleta, kas me teineteisele ka midagi ütlesime. Tõenäoliselt mitte. Neli last võib hommikusel ajal natuke palju tunduda, eks ole.”
Nash keerutas klaasis jääd, mis oli nüüd üheks suureks klombiks sulanud. Tõmbas sõrmedega oma karedate vuntside alt läbi. „Mitte kellestki pole seni veel tolku olnud,” jätkas ta. „Vickeryle käib see ilmselgelt üle jõu. Kansas Cityst saadeti siia keegi tähtis uurija. Päris poisike veel ja ennasttäis pealekauba. Ei jõua ära oodata, millal siit minema saab. Tahate Anni pilti?” Ta hääldus oli muutunud väga kohalikuks. Minuga juhtub sama, kui ma kõneldes ennast ei jälgi. Nash võttis rahakoti vahelt koolis tehtud foto tüdrukust, kelle naeratus oli lai ja viltune, helepruunid ebatasaselt lõigatud juuksed ei ulatunud isegi lõuani.
„Mu naine tahtis eelmisel õhtul enne pildistamist talle lokirullid juustesse keerata. Aga Ann lõikas juuksed hoopis maha. Ta oli üks kangekaelne rüblik. Rohkem nagu poiss. Mind paneb ausalt öeldes imestama, et nad valisid ohvriks nimelt tema. Ashleigh on alati olnud meie ilus tütar, eks ole. See, keda inimesed vaatama jäävad.” Ta heitis fotole veel ühe uuriva pilgu. „Ann tegi neile kindlasti uut ja vana.”
Kui ma minema hakkasin, andis Nash mulle selle sõbranna aadressi, kellele Ann oli kavatsenud röövimise päeval külla minna. Sõitsin sinna aeglaselt läbi eeskujulikult korrapäraste kvartalite. Läänepoolne linnaosa oli uuem rajoon. Seda nägi juba muru järgi, mis oli siin erkroheline – alles kolmkümmend suve tagasi valmis kujul ostetud ja vaibaribadena maha laotatud. Mitte nagu see tume ja kare, torkiv rohi, mis kasvab mu ema maja ees. Kuigi sellest saab parema vile. Kui selline rohukõrs keskelt lahti tõmmata ja puhuda, nii et huultel hakkab kõdi, kostab pikk piiksatus.
Ann Nashil ei saanud sõbranna poole sõitmiseks kuluda rohkem kui viis minutit. Igaks juhuks tuli lisada veel kümme, sest ta võis valida pikema teekonna, rõõmus võimaluse üle esimest korda sel suvel päriselt rattaga sõita. Üheksa-aastasele jääb väheks naabermajade ümber ringiratast sõitmisest. Ja mis sai tüdruku rattast?
Ma venisin nagu tigu Emily Stone’i maja eest läbi. Sinises õhtuhämaruses säras eredalt valgustatud aken ja selle taga vilksatas korraks jooksva tüdruku kogu. Kindla peale on Emily vanemad hakanud ütlema oma sõpradele midagi sellist nagu: „Nüüd me surume ta igal õhtul tugevamalt kaissu.” Kindla peale vaevab Emilyt küsimus, kuhu Ann tookord surema viidi.
Mind igatahes küll. Rohkem kui kakskümmend hammast välja kiskuda, ükskõik kui väikesed need on, ükskõik kui elutu on ohvri keha – see pole sugugi lihtne. Selleks on vaja leida mingi eriline koht, kus saaks tunda ennast kindlalt ja vahepeal natuke hinge tõmmata.
Ma vaatasin Anni pilti; ülesvõtte servad tõmbusid kergelt rulli, nagu tahaksid tüdrukut kaitsta. Mässumeelne juukselõikus ja naeratus meenutasid Natalied. Ka see tüdruk meeldis mulle. Torkasin pildi kindalaekasse. Tõmbasin pluusivarruka üles ja kirjutasin ta täisnime – Ann Marie Nash – ilusa sinise pastakaga oma käsivarre siseküljele.
Ma ei hakanud vajaliku täispöörde tegemiseks mõne maja juurdesõiduteele tagurdama. Mõtlesin, et inimesed on niigi närvis ja siis veel tuleb võõras auto siia kahtlaselt manööverdama. Keerasin hoopis kvartali lõpus vasakule, et suure ringiga oma ema maja juurde sõita. Kaalusin, kas peaks ette helistama, kuid otsustasin kolm kvartalit enne kohalejõudmist seda mitte teha. Olin sellega hiljaks jäänud, mu viisakus poleks kõlanud usutavalt. Kui oled juba ületanud osariigi piiri, pole enam mõtet helistada ja küsida, kas ikka tohib külla tulla.
Mu ema hiigelsuur maja asub Wind Gapi kõige lõunapoolsemas otsas, rikaste linnaosas, kui nimetada linnaosaks umbes kolme ruudukujulist kvartalit. Ta elab – nagu kunagi elasin ka mina – keerulise arhitektuuriga viktoriaanlikus majas, mille juurde kuuluvad nii kogu maja ümbritsev veranda koos plaaditud teerajaga sellest allpool, tagaküljelt välja sopistuv suveterrass kui ka katusel turritav tornikuppel. Seestpoolt on maja põnevalt sopiline, seal on hulgaliselt panipaiku ja nurgataguseid. Victoria ajastu inimesed, eriti veel lõunaosariikides, vajasid palju ruumi, et üksteisega võimalikult vähe kokku puutuda, varjuda tuberkuloosi ja gripi ja taltsutamatu kire eest ja pageda teise tuppa, kui tundelisus kleepjaks muutub. Avar pind kulub alati marjaks ära.
Maja seisab väga järsu künka tipus. Auto viib su esimese käiguga mööda vana pragunenud juurdesõiduteed üles, kus endine tõllakuur ei lase sõidukitel märjaks saada. Kuid sama hästi võib jätta auto künka ette seisma ja ronida kuuskümmend kolm astet üles, hoides kinni vasakul asuvast sigarijämedusest käsipuust. Lapsena läksin ma alati trepist üles ja alla tulin joostes mööda juurdesõiduteed. Kujutasin siis ette, et käsipuu on pandud vasakule minu pärast, sest ma olen vasakukäeline ja keegi tahtis mulle sellega heameelt teha. Imelik mõelda, et ma olen kunagi endast nii palju arvanud.
Jätsin auto alla, et mitte liiga pealetükkiv näida. Olin tippu jõudes higist märg, tõstsin juuksed tagant
