oli kogemata tehtud või viimane meeleheitlik katse? – anti Bobbyle isa nimi, talle sai osaks vanemate ahviarmastus ja väikesed tüdrukud mõistsid järsku, kui ülearused nad on. Eriti Ann. Kes siis vajaks veel kolmandat tütart? Vähemalt nüüd pööratakse talle rohkem tähelepanu.
Ma kallasin teise viski ühe lonksuga kõrist alla, lõdvestasin õlgu, laksasin endale pihuga vastu põski, istusin oma suure sinise Buicki rooli ja kahetsesin, et polnud tellinud kolmandat viskit. Ma ei kuulu nende reporterite hulka, kes naudivad teiste eraelus sorimist. Mis tõenäoliselt ongi põhjus, miks ma olen teisejärguline ajakirjanik. Või vähemalt üks põhjustest.
Ma mäletasin veel teed Grove’i tänavale. See asus kahe kvartali kaugusel minu koolimajast, mis oli mõeldud kõigile lastele saja kilomeetri raadiuses. Millard Calhooni nimeline keskkool rajati 1930. aastal ja see jäi Wind Gapi viimaseks vapraks ponnistuseks enne suurt depressiooni. Nime sai kool Wind Gapi esimese linnapea, kodusõja kangelase järgi. Tõsi küll, tegemist oli lõunaosariikide poolel võidelnud kangelasega, aga see oli täpes, mees oli ikkagi kangelane. Kodusõja esimesel aastal oli härra Calhoon pidanud Lexingtonis tulevahetust terve roodu jänkidega ja ilma kõrvalise abita selle väikese Missouri linna päästnud. (Nii vähemalt võib lugeda koolimaja sissekäigu juurde kinnitatud tahvlilt.) Ta oli tuisanud üle põldude ja liuelnud läbi valge aiaga ümbritsetud majade, kus lükkas abitult häälitsevad naisterahvad viisakalt kõrvale, et jänkid ei saaks neile liiga teha. Tänaselgi päeval näidatakse Lexingtonis huvilistele Calhooni maja, oma ajastu arhitektuuri esinduslikku näidist, kusjuures põhjaosariiklaste kuulidest jäänud augud on seinalaudades veel selgelt näha. Arvata võib, et härra Calhooni relvast tulistatud lõunaosariikide kuulid maeti maha koos meestega, kelle need olid tapnud.
Calhoon ise suri 1929. aastal veidi enne oma sajandat sünnipäeva. Ta olevat istunud lehtlas, mida praegu enam ei ole, keset linnaväljakut, mis on nüüdseks kadunud asfaldi alla, ja kuulanud ekstra tema auks mürtsuvat suurt puhkpilliorkestrit, kui oli korraga vajunud oma viiekümne kahe aastase naise najale ja öelnud: „Liiga kõva melu.” Siis oli teda tabanud ulatuslik südameatakk, ta oli langenud toolil ettepoole, nii et kogu kodusõjaaegne toredus ta seljas sai põhjalikult määritud kreemikookidest, mis olid tema meeleheaks kaunistatud lipu tähtede ja triipudega.
Calhoonil on mu südames eriline koht. Mõnikord tõesti on liiga kõva melu.
Nashide kodu osutuski enam-vähem selliseks, nagu ma olin ette kujutanud: seitsmekümnendate lõpu ilmetu standardmaja, millistest läänepoolne linnaosa koosneski. Üks neid hubasusele pretendeerivaid rantšo tüüpi ehitisi, mille keskmes püüab pilku garaaž. Nägin majale lähenedes juurdesõiduteel räpast heledapäist poisikest, kes istus tema jaoks lootusetult väikesel titade kiik-jalgrattal ja sõtkus pingutusest puhisedes pedaale. Rattad käisid ta raskuse all lihtsalt tühjalt ringi.
„Tahad, ma lükkan hoogu?” küsisin autost välja ronides. Ma pole küll lastega suhtlemisel kuigi osav, aga mõtlesin, et proovida ju võib. Mind hetk aega vaikides vahtinud, torkas poiss näpu suhu. Varrukateta särk libises üles ja paljastas mulle tervituseks ümmarguse punnis kõhu. Bobby juunior jättis rumala ja pelgliku mulje. Nashide „viimaks ometi” poeg polnud täitnud vanemate lootusi.
Astusin talle sammu lähemale. Poiss kargas püsti, kiik-jalgratas nii tihedalt kere külge kiilunud, et see alles jooksu pealt lahti tuli ja kolinal maha langes.
„Issi!” Laps jooksis ulgudes maja poole, nagu ma oleksin teda näpistanud.
Kui ma ukse juurde jõudsin, ilmus lävele mees. Mu pilk rändas temast mööda esikusse, kus vulises miniatuurne purskkaev. Kolm rannakarbi kujulist kaussi ülestikku ja kõige tipus väikese poisi kuju. Ma haistsin läbi putukavõrgu seisnud vee lehka.
„Kuidas ma saan teid aidata?”
„Kas teie olete Robert Nash?”
Mees oleks nagu järsku ära vajunud. Võis arvata, et kui isale tuldi teatama tütre surmast, oli politsei kõigepealt täpselt sama küsimuse esitanud.
„Mina olen Bob Nash.”
„Palun vabandust, et ma teid teie kodus tülitan. Mu nimi on Camille Preaker. Olen siit Wind Gapist pärit.”
„Mhmhm.”
„Aga kolisin Chicagosse, kus ma olen Daily Post’i reporter. Me tahaksime kirjutada… Me oleme siin Natalie Keene’i pärast ja teie tütre mõrva pärast ka.”
Ma tõmbusin pingule karjumise, ukse nina ees kinni löömise, sõimu või isegi obaduse ootuses. Bob Nash surus käed sügavale taskusse ja kõigutas end kandadel taha.
„Me võiksime vestelda magamistoas.”
Ta hoidis ust minu jaoks lahti ning ma alustasin teekonda läbi kaootilise elutoa, kahel pool pesukorvid üle ääre rippuvate kortsus voodilinade ja pisikeste T-särkidega. Möödusin järgmiseks vannitoast, kus pilku püüdis keset põrandat vedelev tualettpaberirulli tühi südamik. Edasi tuli koridor, mille seinu kaunistasid määrdunud kilega kaetud pleekinud fotod: väikesed heledapäised tüdrukud jumaldavas ringis ümber titeeas väikevenna; noor Nash, käsi jäigalt ümber pruutkleidis nooriku, mõlema sõrmed tordilõikamise nuga hoidmas. Sisenenud kokkusobitatud kardinate ja päevatekiga magamistuppa, kus oli peale voodi veel tilluke tualettlaud, sain ma viimaks aru, miks Nash vestlemiseks selle ruumi valis. See oli maja ainus tuba, mis viitas korralike inimeste eluasemele – nagu tsivilisatsiooni viimane kants pealetungiva džungli serval.
Nash istus voodi ühele servale, mina teisele. Toole polnud. Meid oleks võinud pidada kaheks algajaks näitlejaks amatöörlikus pornofilmis. Kui mitte kumbki poleks hoidnud käes kirsilimonaadi, mille majaperemees oli tee pealt kaasa võtnud. Nash oli hoolitsetud välimusega mees: korrapärase kujuga vuntsid, laubalt taandumist alustanud blondid juuksed geeliga üle pea kammitud, erkroheline polosärk teksapükste sisse torgatud. Oletasin, et just tema on see, kes magamistuba korras hoiab – siin valitses just selline ilustamata ontlikkus, mille võiks saavutada ülearu kõvasti pingutav poissmees.
Ta ei vajanud usutluse alustamiseks eelmängu, olin talle selle eest tänulik. Mul on siis alati tunne, nagu peaksin oma pimekohtingukaaslast meelitustega moosima, kuigi mõlemad teavad, et lõpuks maandutakse ikkagi voodis.
„Ann oli terve selle suve jalgrattaga ringi tiirutanud,” alustas mees ilma palumata. „Terve suvi ainult ümber meie kvartali. Mu naine ja mina ei lubanud tal kaugemale minna. Ta oli alles üheksane. Me oleme väga hoolsad vanemad. Aga siis lõpuks, veidi enne kooliaasta algust, ütles mu naine, et olgu pealegi. Ann muudkui nuias ja nii minu naine ütleski, et olgu, Ann tohib sõita rattaga oma sõbranna Emily poole. Ta ei jõudnud kunagi pärale. Kell oli kaheksa, enne kui me seda taipasime.”
„Mis kell ta kodunt lahkus?”
„Seitsme paiku. Nii et kusagil tee peal, kusagil kümne kvartali majade vahel said nad ta kätte. Mu naine ei anna seda endale iialgi andeks. Mitte iialgi.”
„Mida te mõtlete selle „said nad ta kätte” all?”
„Nemad, tema, kes iganes. See värdjas. See haige lapsetapja. Siis, kui mu pere ja mina magame, kui teie sõidate ringi ja teete oma reporteritööd, luusib seal kusagil üks tüüp, kes jahib lapsi, et neid ära tappa. Sest teie ja mina, me teame väga hästi, et väike Keene’i tüdruk ei läinud lihtsalt kaduma.”
Ta jõi oma limonaadi ühe lonksuga lõpuni, pühkis suud. Tsitaadid olid hästi valitud, olgugi ehk liiga lihvitud. Minu kogemuse põhjal oli see tavaline nähtus ja otseselt seotud ajaga, mida usutletav tavatseb veeta televiisorit vaadates. Mitte kuigi ammu küsitlesin üht naist, kelle
