>Eelmise sajandi üheksakümnendate keskpaigas, kui ma Helsingisse sõitsin, tuli laevas minu juurde keegi soomlane ja küsis, kas ma ei tahaks ka päriselt Soome elama asuda. Selleks polevat vaja teha muud kui temaga fiktiivselt abielluda, ja kolme aasta pärast, kui mul on õigus Soome kodakondsusele, me loomulikult lahutaksime. Selline „teenus” oleks mulle tookord maksma läinud tuhat marka. Mina tänasin viisakalt ja – loobusin. Aga kui palju elab praegu Soomes neid naisi, kes kunagi ammu selliselt pakutud võimalusest lahe taha elama pääseda kahe käega kinni haarasid, seda võin ma endale vaid ette kujutada. Kaldun arvama, et väga vähe neid lõppkokkuvõttes vast ei olegi.
Ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Seoses piiride kadumisega Euroopa Liidus pole eelmainitud äril täiesti ilmselgelt enam mingit erilist minekut. Kuid nagu juba ammugi teada, ei salli loodus tühja kohta.
Üllatusega kuulsin ma mõni aeg tagasi, et ühele minu tuttavale noorele naisele oli hoopis uutmoodi „tehingut” pakutud. Lepingu järgi oleks naine pidanud sünnitama lapse, kellest ta siis kohe sünnitusmajas ka loobunud oleks. Ehk siis oma emaka üheksaks kuuks nii-öelda välja üürinud. Nõusoleku korral oleks naine teeninud vägagi kopsaka summa eurosid. Tõe huvides pean nüüd mainima, et minu tuttav sellisest rahasaamise võimalusest küll keeldus, ent kohe kindlasti pole tema ainuke, kes säärase ettepaneku osaliseks on saanud.
Samasooliste paarisuhted on tänapäeval juba täiesti tavaline nähtus. Homode ja lesbide kooselu mitte ainult ei registreerita, vaid mõnes riigis laulatatakse neid ka juba kiriklikult ning seeläbi antakse neile kõik tavaabielu ja perekonnaga kaasnevad õigused ning kohustused. Aga laps? Oleks naiivne loota, et kahe mehe (või naise) vahelisest abielust kunagi loomulikul teel ka järeltulija sünniks…
Kirjanikuõiguseid kasutades hakkasin ma kuuldud teemat edasi arendama. Kuid mis siis, kui kellegagi juhtubki tõesti ühel heal päeval nii nagu raamatu peategelase Hillega? Et laps, kelle sa enda teadmist mööda puhtast armastusest sünnitad, ootamatult enam sinu oma ei olegi! Ning mees, kelle kätte sa oma edaspidise elu usaldad, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat. Kas, ja kui suurel määral on üldse võimalik teist inimest usaldada?
Romaani üheks olulisemaks kõrvaltegelaseks on Hille tütar Julia, kes alles keskkooli ajal lõpuks silmast silma oma isaga kohtub. Isaga, keda tüdruk oma südames terve elu taga on igatsenud.
Meil kõigil on oma lugu. Mõnel inimesel on neid koguni mitu. Kui ainult oleks aega ja tahtmist neid kõiki ära kuulata! Valdav enamik sündmustest, millest ma raamatus kirjutan, ongi konkreetselt aset leidnud. Võib-olla tundub kohati Sulle, armas lugeja, et ma ka Sinu elust mõned killud olen võtnud? Tõe jaluleseadmiseks pean siiski märkima, et olgu kokkulangevused kui tahes suured, ühtki raamatus mainitud tegelast päriselust otsima hakata pole mõtet. Nagu on ka kõik romaanis esinevad nimed välja mõeldud. Minule teadaolevalt elab Soomes hetkel üle kümne Timo Stenholmi ja ka päris mitu Eero Simoneni. Nagu Eestiski võib kohata nii Ellen Pohlat kui ka Ervin Krassi. Eelmainitud isikutel raamatus kirjeldatud inimestega kohe kindlasti midagi ühist ei ole.
Need lugejad, kes millegipärast luule vastu allergilised on, võivad täiesti rahulikult vahele jätta peatükkide alguses olevad värsid. Teadmiseks aga neile, kel aega ja tahtmist minu aastaid sahtlisse kirjutatud luuletustesse süveneda, et salmid annavad ka juba esimese viite sellest, mis järgmises peatükis toimuma hakkab.
TÄNUAVALDUSED
Selle raamatu on kirjutanud sõprus ja armastus. Tänan siinkohal oma parimaid sõbrannasid Soomes – Karinit ja Urvet. Suures osas just tänu teile kahele see raamat sündinud ongi. Ilma Teieta ei oleks ka mina täna see Mina.
Ja lõpetuseks tahan ma eraldi ära mainida oma armsa abikaasa Jari, kes veel kordagi pole teinud mulle etteheiteid selle pärast, et ma söögitegemise või koristamise asemel hoopis arvuti taga istun ja omaette midagi segast pomisedes hommikust õhtuni aina kirjutan. Olles ise sealjuures virisemata nõus soojendama ja sööma eelmisest päevast järele jäänud toitu. Elades ise ja andes ka oma naisele vabadust elada. Lõppkokkuvõttes polegi seda kõike nii väga vähe.
1.
OSA
Sõnajalgadel pole ju õisi. Ütlesin ja materdasin lehti. Kust ma narrike teadagi võisin – olgugi õiteta, surm ei kehti!
Hille lükkas kortermaja välisukse enda järel kinni ja astus elektrilaternaist valgustatud tühjale tänavale. Väljas sadas laia lund. Oli sadanud ilmselt juba terve pika ja pimeda talveöö, sest tänav ja puud ja majad – kõik oli paksu valge lumevaiba alla mattunud. Ka Tauno suur, kollase kabiiniga ja halli presendiga kaetud veoauto oli öösel sadanud lume alla peaaegu üleni ära kadunud. Kui Hille nii kindlalt ei teadnuks, kuhu mees oma veoki hilisel õhtutunnil parkinud oli, poleks ta seda nüüd enam arvatavasti osanud teiste sarnaste seast äragi tunda.
Just niisugused külmad ja lumised talvehommikud tõid Hillele millegipärast sageli meelde vanaema ja vanaisa. Nende ajast kortsulised näod ja tööst soonilised käed ning hangedesse mattunud maamaja talviselt raagus leinakasega õuenurgas. Nimelt selle vanavanaisa istutatud leinakasega oli seotud üks Hille eredamaid mälestusi vanaemast: vanaema Elli istumas köögis kolmejalgsel madalal puupingil ja rääkimas praksuva pliidisuu ees, kuidas 1941. aasta küüditamise ajal neidki öösel kodust ära viidi ja kuidas nad Arturiga, Hille vanaisaga, juhuse tõttu väljasaatmisest pääsesid. Siis ta veel ei teadnudki, et ootab juba oma esimest last Ellenit, Hille ema.
Aga paari kuu möödudes, kui nad lõpuks hirmust üle said ja vanaisaga õhtu eel oma koju tagasi julgesid tulla, olid nüüdseks tühjas majas vahepeal elanud võõrad peale kõige muu tehtud kurja ka Elli isa istutatud leinakase maha saagida jõudnud. Miks? See jäigi teadmata. Hille vanavanaisa Priidu oli jutu järgi kase juba noore poisina õuenurka kasvama pannud. Kohe pärast seda, kui ta pere vanima pojana koos oma vanemate ja õdede-vendadega nendele maadele oli elama asunud.
Alles palju aastaid hiljem kuulis Elli külarahva käest, kes täpselt neid Arturiga oli küüditatute nimekirja üles andnud. Oma küla inimene, Õispuu talu peremees Jaan, kes sõja ajal tiisikusse suri. Paar aastat varem oli neil maja põlema läinud ning Artur oli siis Jaani palumistele vastu tulnud ja lihtsalt, heast südamest, mehele suurema rahasumma laenanud. Eks ikka selleks, et talu jälle jalad alla saaks ja uue maja ehitamisega kohe samal kevadel pihta võiks hakata. Kui siis paar aastat hiljem avanes võimalus võlgu andnu minema saata, oli Jaan seda kohemaid ja ilmselt ilma suuremate südametunnistuse piinadeta ka teinud. Polnud ju seejärel külas enam seda inimest ega perekondagi, kellele võlga pidi tagasi maksma. Vanaema oli iga kord seda lugu jutustades hääletult nutma hakanud. Hillele aga meenusid vanaema matustel lauldud laulude sõnad: „Üks kask meil kasvas õue peal…”, „Vaikne kena kohakene…” ja „…ainult kask on jäänud truiks mul surmani”. Need mälestused tõid nüüd peaaegu alati ka Hillele pisarad silma.
Suviti meenus Hillele üks teine vanaemaga seotud lugu. Siilidest. Kuidas vanaema läinud ühel suvisel varahommikul nagu ikka lauta lehma lüpsma. Lauda ja maja vahele jäi külatee ning kui vanaema õuevärava lahti lükkas ja, lüpsikud käes, tahtis lauda poole minema hakata, ootas värava taga suur siil justkui sisselaskmist. Siil tulnudki kohe vudinal aiaväravast sisse ja vanaema läinud muiates ja pead raputades lauta omi toimetusi tegema. Õhtul, kui vanaema taas laudast lüpsilt tuli ja aiavärava jälle lahti lükkas, ootas värava taga uuesti sama siil – seekord aga hoopis väljalaskmist. Vanaema oli naerdes siili taas vabadusse päästnud. Kuid järgmisel varahommikul lauta minnes sai vanaema Ellile aiavärava taga osaks uus ja veel suurem üllatus. Seekord ootas väravast sisselaskmist sama siil, aga mitte enam üksinda. Tal oli kaasas kolm väikest ja naljakalt podisevat okaskera. Tulid, suur ees ja väiksed tihedalt kannul, iseenesestmõistetavalt väravast sisse aeda ja kadusid vudinal marjapõõsaste vahele. Kolisid sisse, nagu vanaema meile kõigile hommikulauas kohvi juues naerdes rääkis.
