mõtteski sind niiviisi ehmatada. Kui sa lauast lahkusid, kasutasin juhust ja tulin vaid korraks välja helistama ning värsket õhku hingama.” Seda öelnud, astus Eero restoranisaali ja oleks nagu alles nüüd tähele pannud, et mina end juba äraminekule olen sättinud.
„Ega sa veel ometi ära ei lähe?” küsis ta otsekoheselt ja justkui kohkudes. „Me pole jõudnud omavahel õieti tuttavaks saada ega rääkidagi.”
„Hakkan jah koju minema. Mul on raske töönädal seljataga,” ütlesin. „Ja homme õhtul olen jälle valves. Pean saama korralikult välja puhata. Aga meeldiv oli tutvuda, kuigi ega me, tõsi küll, päris omavahel palju rääkida saanudki. Ehk tuleb mõni teine kord selleks parem võimalus.”
Ulatasin mehele hüvastijätuks käe. Eero haaras sellest kinni ja käest lahti laskmata küsis mulle otse silma vaadates: „Kas sul oleks midagi selle vastu, kui ma sind täna õhtul siit koju saadaksin?”
Minu vastust ära ootamata läks ta, üleriided seljas, pikal kiirel sammul restorani saali, ja nägin, kuidas ta Aimo, Liu, Jorma, Irina ja teiste lauasistujatega hüvastijätuks kätles. Enne kui arugi sain, oli Eero juba minu juures tagasi ja avas mulle enesestmõistetava viisakusega restorani ukse. Astusin mehe ees tänavale jäise tuule kätte. Südames oli aga selline hea ja soe tunne, et külm tuul ja näkku tuiskama kippuv lumepuru olid sel hetkel minu jaoks täiesti ükskõik.
Julgesin endale esimest korda ausalt tunnistada, et Eero mulle meeldis. Kohe väga-väga meeldis, kuigi olime teineteist tundnud vaid mõne lühikese tunni. Ja veel rohkem olin õnnelik selle üle, et ka mina Eerole meeldisin. Selles polnud nüüd enam mingit kahtlust. Ja mida Irina oligi öelnud? Et mees on vaba ja vallaline. Mitte nagu Tauno, abielus ning laste isa ja seotud igasuguste sellest tulenevate kohustustega. Aitab niisugusest tühjade lubadustega mehest! Kui Tauno järgmisel korral helistab, palun tal enam mitte tulla ega ühendust võtta, tegin hetkega kaljukindla otsuse. Miks ma varem aru ei saanud, et selline suhe ei vii kusagile? Olen juba liigagi pikka aega rippunud mõttetu lootuse küljes, tahtmata või julgemata endale tõde tunnistada. Korraks vilksatas pähe mõte, et emal oli jälle kord õigus olnud, aga isegi see ei saanud mind ennast praegu halvasti tundma panna. Eero on küll hoopis teistmoodi mees!
„Kus sa elad?” kuulsin läbi oma mõtete Eerot küsimas.
„Ida-Helsingis,” vastasin automaatselt. „Mul on Rastilas kortermaja kolmandal korrusel kahetoaline linnalt saadud üürikorter. Elan seal nüüdseks juba kolmandat aastat. Kas tohin vastu küsida, kus sina elad?”
„Muidugi tohid. Mina elan Espoos Lintuvaaras. Mul on seal ridaelamus korter läbi kolme korruse. Kui muidugi pooleldi keldrikorrusel olevat sauna korrusena arvesse saab võtta. See on selline roheline ja vaikne piirkond. Kohe maja kõrval on suur park ning eraldi koerte jalutusväljak. Suurem autotee jääb ka lühikese jalutuskäigu kaugusele, nii et liiklusmüra meieni õieti ei kostagi. Kuni eelmise aastani jagasin oma kodu ja elamist, siis küll veel hoopis Hyvinkääl, Filippaga. Nüüd olen juba neli kuud elanud Espoos ja üksinda.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
