võeti nagu ikka kokku viimase ööpäeva jooksul juhtunu ja tutvustati öösel haiglasse toodud patsientidega seotud asjaolusid ja selle päeva plaanilisi lõikuseid. Meie osakonnal oli täna hommikul ees kolm plaanilist operatsiooni ja peaaegu kõik voodikohad täidetud, mis lühidalt öeldes tähendas seda, et minul on kogu vahetuse ajal käed-jalad tööd täis. Olenemata kirjutamata seadusest, et personal haiglasse oma koduseid muresid-rõõme kaasa ei too – selleks pole lihtsalt ka aega – ekslesid täna hommikul minu mõtted täiesti tahtmatult ikka uuesti ja uuesti Taunole.
Kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas mees just praegusel hetkel ärkab, voodist tõuseb, vannitoas end peseb, habet ajab ning seejärel kööki läheb ning endale suure tassi kanget kohvi keedab ja mehise võileiva teeb. Selle viimase detaili silme ette manamine tõi mulle äkki naeratuse näole. Olime hommikuti koos süües tihtipeale teineteise võileibade üle heatahtlikult nalja heitnud, niivõrd erinevad inimesed olime Taunoga tegelikult. Minu leib pidi olema õhuke kui paberileht, vaata, et tõsta kahe käega, muidu kukub keskelt pooleks. Leiva peale panin ainult natuke võid, kui üldse, ja õhukese viilu juustu või vorsti. Tauno võileib seevastu oli lausa mitu sentimeetrit paks ja katet lisas mees sinna nii ohtralt, et kogu selle massi läbihammustamisega mõnikord lausa raskuseid tekkis. Olgugi mõtetega omas maailmas, läksin nagu ajastatud masin eksimatult õiget teed oma töökoha suunas.
Koosolekult tulles sattusin osakonna koridoris kohemaid Irinaga vastamisi. Nüüd lõpuks saime tervitused vahetada ja leppisime kokku, et joome lõunapausi ajal koos kohvi. Irina naeratas salapäraselt ja ütles, et tal on mulle midagi väga tähtsat rääkida. Tegin sealsamas iseenesestmõistetava järelduse, et Irina on jälle lapseootel, ja lootsin kogu südamest, et seekord õnnestub rasedus lõpuni kanda. Teadsin ju, kui raskelt Irina eelmisi raseduste katkemisi oli üle elanud, Jormast rääkimata.
Lõuna ajal saime vaevalt kohvi tassidesse välja valada ja teineteise vastu puhkenurga diivanitele istuda, kui Irina alustas:
„Kas sa mäletad veel Jorma venda Aimot? Noh, seda, kes Espoos elab.”
Noogutasin ja ootasin, et mis uudis selle Aimoga nüüd kaasneb. Ei mäleta, et oleksin mehest midagi rohkemat kuulnud või teadnud kui seda, et Jorma kunagi aastate eest, veel enne Irinaga tutvumist ja meile elama kolimist lühikest aega venna juures Espoos elas. Näinud polnud ma Aimot kunagi, sest isegi Irina ja Jorma registreerimisele ta ei tulnud, kuna oli just sel ajal kusagile lõunamaale puhkama sõitnud.
„Aimo abiellub! Kujuta ette! Aimo abiellub hiinlannaga!”
„Ahah.” Oleksin tahtnud, et mu hääl kõlanuks rohkem huvitatult. Aga pea polnud enam mitte ainult paks ja raske, vaid oli nüüdseks ka juba valutama jõudnud hakata, ja ainus, mida ma tegelikult teha tahtsin, oli puhketoa diivanile pikali visata ning natuke tukkuda. Mis tähtsust on sellel, kui keegi minu jaoks peaaegu täiesti võõras meesterahvas naise otsustab võtta. Ja tänapäeval pole enam imelugu seegi, et üks või teine osapool on muust rahvusest kui soomlane. Nüüdsel ajal on segaabielud Soomes sama tavalised kui tõmmunahalise nägemine Helsingi kesklinna tänaval.
„Reede pärastlõunal pannakse Aimo ja Liu magistraadis ametlikult paari,” jätkas Irina sädinal. Ilmselt, erinevalt minust, oli temale mehevenna naisevõtt millegipärast eriti hingelähedane sündmus. „Meie Jormaga läheme Aimo palvel abielu registreerimise ametlikeks tunnistajateks. Seejärel oleme kutsutud noorpaari auks peetavale ühisele õhtusöögile. Ja nüüd tuleb see kõige tähtsam asi – nii mina kui ka Jorma saame mõlemad kellegi restorani kaasa kutsuda.” Irina naeratas laialt ja jäi minult nagu mingit reaktsiooni ootama. Kergitasin kulme ja vaatasin endiselt mitte midagi mõistval pilgul Irinale otsa. Ilmselt sai Irinagi aru, et tänasel hommikul pole minuga mõtet mõistukõnet pidada – nagunii ma midagi aru ei saaks – ja jätkas kohe ise: „Jorma ütles, et kutsub oma töökohast mõne mehe kaasa. Mina tahan, et sina meiega koos sööma ja õhtut veetma tuleksid.”
„Miks mina?” Kogu mu olemus ja hääl väljendasid vist nii suurt imestust, et Irina end sedamaid õigustama hakkas:
„Ja miks siis mitte sina? Ma vaatasin juba eelmisel nädalal graa-fikust järele, et sa oled sel reedel tööst vaba ja pead alles laupäeva pärastlõunal uuesti alustama. Ja ma tahaksin väga, et just sina minu kutsutud külaline oleksid. Pealegi oleks sul juba ammugi aeg ka Aimoga isiklikult ja näost näkku kohtuda.”
„Ma ei tea… Mul on küll reedel vaba päev,” mudisesin. „Aga Tauno lubas millalgi nädala lõpupoole jälle Helsingisse tulla. Ja igasuguseid koduseid töid on praeguseks nii palju üksteise otsa kuhjunud, et otsustasin just nimelt reedesel vabal päeval pesu pesta ja natuke elamist koristada. Ma pole valvete kõrvalt enam ammu jõudnud muud kui vaid hädapäraseid toimetusi teha.”
„Kuula nüüd iseennast! Tauno tuleb millalgi! Aga sa ju ei tea, et ta just reede õhtul tuleb. Võib-olla tuleb ta hoopis laupäeva hommikul või kogunisti alles pühapäeval. Ja koristada ning pesu pesta jõuad järgmistel vabadel päevadel ka. Palun tule! Palun, Hille! Ma tahan väga, et just sina meiega sööma tuleksid. Ole pai, tule!”
Kõhklesin veelgi. Mida ma seal seltskonnas teeksin? Ma ei tunneks ju mitte kedagi peale Irina ja Jorma. Kuigi jah, ega neid kutsutuid tegelikult palju rohkem polekski. Ja pruudi olemasolust kuulsin samuti just äsja esimest korda. Aimogi on minu jaoks vaid nimi. Jorma vend.
Proovisin seda Irinale selgitada, kuid tema jäi endale kindlaks. Ja lõpuks teatas otsustavalt, hääles väikse lapse trots ja jonn:
„Kui sina ei tule, siis ma kedagi omalt poolt kaasa ei kutsugi!”
Kah mul asja! Oleksin tahtnud öelda, et mis minul sellest, kutsud sa kellegi kaasa või ei. Aga Irina oli selle viimase lause väljaütlemise järel nii õnnetu näoga, et mul temast esimest korda üle pika aja südamest kahju hakkas. Tundsin, et ta võtab minu äraütlemist vägagi isiklikult, nagu talle koha kättenäitamisena Taunost oma emale rääkimise eest. Ja endalegi ootamatult küsisin:
„Mis kell ja kus restoranis seda abiellumist siis tähistatakse?”
„Sa siis tuled,” lõi Irina nägu hetkega särama kui päike. „Oh, kui tore. Mul on nii hea meel, ausõna! Kui sa teaksid, kuidas ma kartsin, et sa mulle lõpuni ei ütled. Abiellumist tähistatakse ühes magistraadi lähedal asuvas hiina restoranis kell neli õhtul, kohe pärast ametlikku registreerimist. See on pruudi ja Aimo ühine tahtmine. Seal restoranis töötavad ka Liu kaks vanemat venda ja ema.”
„Ma ainult küsisin, mis kell ja kus kohas. See ei tähenda veel, et olen andnud oma nõusoleku õhtusöögil osaleda,” vastasin. Irina nägu muutus hetkega taas kurvaks nagu väiksel lapsel. Selline ilmete nii avalik ja hetkeline muutumine sõbranna näol pani mind vaatamata mu enda kehvale enesetundele muigama. Tavaliselt suudetakse täiskasvanute maailmas oma tegelikke mõtteid ja tundeid hoopis paremini ükskõiksuse maski taha varjata. Kui seda muidugi teha tahetakse. Irina hetkel ilmselt ei tahtnud.
„Aga kui aus olla,” jätkasin, „siis võiksin isegi tulla. Hea tahtmise korral saaksin ju hommikupoolikul kõik kodused toimetused rahulikult ära teha ega peaks seejärel veel söögitegemisele mõtlema hakkama ja oma aega vaaritamisele raiskama. Ainuke probleem on, et kui Tauno ikkagi tuleb reede õhtul – mis ma siis teen või talle ütlen.”
Irina nägu lõi uuesti särama. Äkitselt tõusis ta diivanilt püsti, pani kohvitassi heleda kõlksatusega laua peale ja astus need paar sammu, mis meid teineteisest lahutas, minu juurde. Enne kui ma midagi aru jõudsin saada või kuidagi reageerida oskasin, kükitas ta minu ette maha ja haaras mind oma õblukeste käte vahele.
„Selleks ajaks kui Tauno tuleb, oled sa juba ammugi kodus tagasi. Hille…” sõnad vaibusid Irina huulil.
Olin
