värinaid, kui sellele hetkele tagasi mõtlen. Ja pistet südames. Kuidas ma oleksin tookord tahtnud emale prahvatada, et Tauno on minu tulevane abikaasa. Et ta on lubanud lahutada ja minuga abielluda. Et ma viin pärast seda Julia Soome meie juurde elama ja et me hakkame üheskoos kasvatama lapsi, Juliat ja Tauno kaht poega. Ja oleme tõeline perekond. Just seda, et mul on päris oma pere, olengi ma vist kogu elu ihaldanud ja taga igatsenud. Seda peret, mida mul siiani kunagi olnud pole. Mitte kunagi veel, Julia sündimisest saadik. Ent selle asemel, et emale niimoodi vastata, seisin ma seal esikus ja suutsin ainult totakalt naeratades küsida:
„Mis mehest sa räägid?”
„Ära hakka jälle valetama! Ma tean kõike! Olga rääkis. Kuidas te seal teiste silme all hooraelu elate. Häbi peaks olema. Ega Irina muidu ei räägiks, mismoodi te seal pidu peate ja joote ja siis koos voodisse lähete, kui et tal sinu päras mure on. Häbi kohe, et pead päise päeva ajal oma lihase lapse kohta naabritelt selliseid asju kuulma.”
Ah et siis Irina on rääkinud. Kuidas ta julges! Miks ta minule niimoodi tegi? Irinal ja mure minu pärast? Ise tahab veel sõbranna olla. Praeguseks on juba mitu kuud möödas sellest, kui me üheskoos minu sünnipäeva tähistasime ning sealjuures natuke veini pruukisime. Ja see oli kõik. Mis joomisest ja pidutsemisest ema räägib? Aga temaga sel teemal vaidlema hakata pole mingit mõtet. Saatigi veel ennast kuidagimoodi õigustada.
Ma ei suutnud tookord seal esikus mõelda midagi muud, kui et miks Irina, selline kahekeelne uss, on minust ja Taunost oma emale rääkima läinud. Ta pidanuks ju teadma, et kõik, mida ta oma emale räägib, kuuldub järgmisel hetkel ka minu ema kõrvu. See oleks äärepealt mitte ainult meie sõprusele, vaid tutvuselegi igaveseks lõpu teinud. Ega ma tegelikult polnudki pärast seda Irinaga enam tükk aega täiesti avameelne. Olgugi et nüüdseks oleme muidugi ammu leppinud ja möödunu unustanud, polnud me Irinaga veel mõni aeg pärast juhtunut need, kes varem. Me polnud enam südamesõbrannad. Vähemalt, mis minusse puutub.
Irinale mõtleminegi tegi mulle tol hetkel haiget. Ja hiljem see, kuidas ma vahel tahtsin talle südant puistata ja pihtida, nagu ma ikka teinud olin. Eriti sain sellest aru just haiglas pikkadel öötundidel, kui me mõlemad olime samal ajal öövahetuses. Kuid kohemaid tuli meelde, et ta Taunost emale rääkis, ja midagi minus keeldus veel mõnda aega temaga täiesti avameelne olemast. Irinagi nähtavasti tunnetas seda ja taipas vägagi hästi, et ma temaga enam kõiki oma elu üksikasju ei jaganud. Mõnikord üritas ta ise vanu aegu tagasi tuua ja oli avameelne oma elust rääkides. Minul aga oli pikka aega ikkagi nagu mingi tõrge ees.
„Kus Julia on?” küsisin vaikse häälega uuesti.
„See kõik on siis tõsi. Sõna-sõnalt tõsi!” Ema põlastav hääl oli sõnadest palju hullem. Minu küsimusele midagi vastamata pöördus ta kannapealt ringi ja marssis tagasi elutuppa ust enda järel paljuütleva prõmmuga kinni tõmmates.
Panin palitu kappi ja võtsin saapad jalast. Nende alla olid lörtsist väiksed veeloigud tekkinud. Läksin kööki ja rebisin rullist tüki pehmet paberit. Kuivatasin esikus põrandat ja nägin, kuidas uusi väikseid tilgakesi põrandale muudkui juurde tekkis. Nutsin seal põrandat kuivatades nagu väike tüdruk.
Viskasin märja paberitüki köögis pliidi alla ja jäin akna juurde seisma. Väljas oli kevad, sinised pilved taeva all ja päike mängis leinakase pikalt alla rippuvate okstega peitust. Nüüd juba selle leinakase okstega, mille vanaisa Artur oli Elli isa istutatud ja võõraste maha saetud kase asemele kohe samal aastal ja samasse kohta tagasi istutanud. „Seegi puu on nüüdseks juba suur ja võimas,” mõtlesin. Valguse ja varjude mäng peegeldus teerajal ja nagu ootamatult otsisin tuge väikselt alustassilt. Seal see oli, oma tavalisel kohal köögis aknalaual jõulukaktuse poti all. Tundus, et minu viimasest kodusolemisest on möödunud igavik. Pisikesed roosad lilled taldrikul paistsid veelgi kulunumad, ja kui ma poleks lapsepõlvest nii hästi mäletanud neid pisitillukesi õiekesi roheliste lehtede vahel, ei oleks ma praegu osanud neid taldrikult vist äragi tunda. Ometi andis see väike taldrik mulle korraga mingi seletamatu kindlustunde. Ja tõi taas kord meelde vanaema… Tsuk-tsuk-tsuk.
Bussipeatuses oli varju alla kogunenud kümmekond inimest. Osa nägusid paistsid mulle sagedastest ühistest hommikustest bussiootamistest juba tuttavadki. Täna oli haiglas tulemas kiire ja pingeline vahetus. Või millal see töö kirurgiaosakonnas ikka kerge on. Lõikused ja lõikused ja lõikused. Vahel pole aega õieti kohvigi juua. Ometi peaksin vaatamata kõigile raskustele õnnelik olema, et ma Soomes tööl käin. On see maa ju Eestile lähedal ja palk ka normaalne. Või mis on üldse normaalne. Kui öö-, nädalalõpu- ja muid lisavalveid jaksan juurde teha, siis muidugi küll. Eriti võrreldes selle summaga, mida minu endised kursuseõed kas või näiteks Tallinnas teenivad.
Viimane kord, kui Eestis käisin, tuli emaga sellel teemal juttu. Ema oli arvamusel, et on aeg tagasi koju tulla ja Tartusse mõnda haiglasse tööle minna. Saaksin niimoodi Juliaga iga päev koos olla ja ise oma tütart kasvatada. „Nagu korralikud inimesed seda teevad,” oli ta paljutähendavalt lisanud. Tema olevat juba vana ega jaksavat enam noore inimese järele valvata. Julia käivat nii sageli öösel kodust ära, et tal kohe mure. Ütleb, et on Tartus, sõbranna Lea juures Oa tänaval, aga kes teab, mida noored tegelikult teevad või kus ringi hulguvad. Häälest kuulsin, et ta oleks tahtnud veel lisada – äkki emasse. Toob mulle ühel heal päeval põlle all tite koju. Kuid jättis ütlemata. Ja eks Julia on juba ka aasta vanem, kui mina tookord olin…
Ema on seda sorti inimesi, kes elab kiunuvas kõneviisis. Ja ega Elleni virisemisel pole minu mäletamist mööda tõesti kunagi otsa ega äärt olnud. Kui teda kuulama jääda, on põhjuseks küll raha, küll Julia, küll tervis ja lapsed. Ometi saadan ju suurema osa oma palgast just neile kahele, olen kogu aeg saatnud. Sellist raha Eestis juba ei teeniks. Aga nagu ema iseseisvalt kokku oli arvestanud, kui palju mul korteri, söögi ja muidu elamise peale Helsingis kulub, siis saaksin Eestis oma palgast lõppude lõpuks vaata et sama palju vaba raha endale iga kuu kätte jätta, kui siinsed jooksvad kulud ja neile saadetud raha sellest summast maha arvestada. Elamine maal omas majas ju odav ja söögile ei kuluks palju. Kartul ja muud juurikad-köögiviljad endal maas ja kanad munevad. Naabril lehmanatuke, sealt saab piimagi. Emal oli kõik täpselt välja arvutatud.
Ent mina ei taha sellisest elust mõeldagi. Raha rahaks, aga – vabadus. Kodus ema katuse all oleksin ma tema surmani väike plika, kes peaks igast oma sammust aru andma. Kellegi küllakutsumisest rääkimata. Saan väga hästi aru, miks Julia tahab järjest sagedamini Lea juures olla. Kuid selliseid asju emale ütlema hakata… Tuleks ainult riid ja pahandus. Kellele seda vaja on. Ning pealegi saavad ema ja Julia omavahel väga hästi läbi. Olen vahel isegi imestanud, kuidas mu tütar jaksab kogu seda virisemist ja käskimist-keelamist vastuvaidlematult välja kannatada. Aga jaksab. Vahel võtab vanaemal veel ümbert kinnigi ja ainult kallistab teda vastuseks. Mitu korda olen kuulnud oma tütart ütlemas, et mida ma ilma sinuta, memmeke, küll teeksin. Ja iga kord torkavad need tütre sõnad mind uuesti nagu nõelaga otse südamesse. Saan ju mõistusega aru küll, et mina olen juba aastaid kaugel ära ja vanaema on Julia elus tegelikult see ainus lähedane inimene, kes teda ta sündimisest saadik on jäägitult armastanud, hoidnud ja kasvatanud. Ning ka füüsiliselt tema kõrval siiani alati olemas olnud. Kui ma endale päris ausalt tunnistan, siis olen mõnigi kord nende kahe nii lähedaste ja soojade suhete pärast lausa kadedust tundnud. Ja sellepärast, et minu ja ema vahel sellist sidet kunagi tekkinud ei olnudki. Arvatavasti on selle üheks ja oluliseks põhjuseks just Julia olemasolu, nii imelik kui see ongi.
Täna peaksin Irinaga koos samas vahetuses tööl olema, kargas bussis sõites äkki pähe. See, et üleüldse Soome tööle tulin, oli otseselt mu vanema venna Jüri teene. Jüri kolis pärast ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist oma noore naise Piaga Tallinnasse elama ja on pealinna jäänudki. Töötab haiglas uroloogina ja on isaks kahele tütrele. Viis aastat tagasi helises ühel õhtul mu telefon ja Jüri küsis ilma pikema sissejuhatuseta, kas ma ei tahaks Soome tööle minna. Soome haiglad
