fuajees pühkis Ellis lume mu seljalt ja juustelt. Hank kattis mu paljad õlad oma kuuega ning nad juhatasid mind kolme külluslike kaunistuste ja tikanditega tugitooli juurde lõõmava kamina lähedal. Hank, kellel oli sedavõrd mõistust peas, et tuppa naastes mu naaritsasall kaasa haarata, raputas selle puhtaks ning laotas selle roosipuust laua servale. Ellis lahkus kuuma todi otsinguile ja ma koorisin oma plekilised ning läbimärjad sõrmkindad käest.
„Taevas, vaata mind,“ ütlesin endast pilku üle lastes. „Kui räpane.“
Mu siidkleit ja kingad olid rikutud. Püüdsin asjatult veeplekke siluda ja kontrollisin kiiresti, kas mul on mõlemad kõrvarõngad alles. Kinnastest polnud lugu, kuid lootsin, et salli annab veel päästa. Kui mitte, oli mul õnnestunud hävitada terve kostüüm.
„Sa ei ole räpane. Sa oled võrratu,“ ütles Hank.
„Noh, olin,“ halasin mina.
Veetsin terve pärastlõuna Antoine’i salongis, et lasta endale soeng ja meik teha, ning ma polnud ligi kaks päeva midagi söönud, et kleit ikka kenasti langeks. See oli kaunist granaatõunapunasest siidist, samast kangast kui mu kingad. Värv sobis kokku ka mu rubiinkihlasõrmusega ning kõik see tõi esile mu rohelised silmad. Ellis oli mulle selle kleidi ja kingad paar päeva varem kinkinud ja enne pidu esitlesin end talle nagu flamenkotantsija, keereldes nii, et seelik lendu tõusis. Ta väljendas vaimustust, kuid mina tundsin tuttavlikku kurbusepistet, püüdes taas kord ette kujutada, mida ta täpselt näeb. Mu abikaasa oli täielikult värvipime, nii et talle paistsis see ansambel ilmselt hallide varjundite kombinatsioonina. Nuputasin, milliseid ja kui palju varjundeid olemas on ja kas mõni neist on tumedam. Ma ei suutnud värvideta maailma ette kujutada.
Hank vajus tugitooli, jättes ühe jala üle käetoe kõlkuma. Ta sikutas oma kikilipsu lahti ja avas mansetinööbid ja krae. Ta nägi välja nagu pooleldi uppunud Clark Gable.
Pugesin värisedes tema kuue sisse, hoides seda seestpoolt kinni.
Hank patsutas oma rinda ja külgi. Korraga ta tardus ja kergitas kulmu.
„Aa!“ hüüatasin, mõistes, mida ta otsib. Tõin sigaretikarbi kuue sisetaskust nähtavale ning ulatasin talle. Ta nipsas kaane lahti ja sirutas karbi minu poole. Raputasin pead. Ta võttis endale sigareti ja klõpsas karbi kinni.
„Kuidas siis jääb?“ küsis ta, silmad kelmikalt sätendamas. „Kas läheme püüame endale ühe koletise?“
„Muidugi,“ ütlesin käega viibates. „Hüppame järgmise laeva peale.“ Ütlesin alati nii, kui see teema üles võeti, mida juhtus tihti, ning alati pärast paaditäit alkoholi. See oli meie väike mäng.
„Eemalolek teeks Ellisele head. Ta tundub masendunud.“
„Ellis ei ole masendunud,“ vaidlesin vastu. „Tahad lihtsalt Violeti haardest pääseda.
„Ei taha midagi,“ protesteeris Hank.
„Sa ei pannud tähelegi, kui ta täna minema läks!“
Hank langetas pea ja noogutas oma kaotuse kinnituseks. „Peaksin talle vist lilli saatma.“
„Hommikul esimese asjana,“ kinnitasin mina.
Ta noogutas. „Absoluutselt. Kohe, kui lõuna koidab. Skaudi ausõna.“
„Ja minu arvates peaksid temaga abielluma. Sind peab harima ja mul on sõbrannat vaja. Mul pole kedagi peale sinu ja Ellise.“
Ta haaras rinnust justkui surmavalt haavatud. „Mis meie siis oleme? Tühised müürililled?“
„Kõigest kauneimad orhideed. Aga tõesti. Kui kaua sa lased tal oodata?“
„Pole aimugi. Ma ei tea, kas ma olen veel harimiseks valmis. Kui lõpuks olen, saab Violet selle au endale. Ta võib ühe pagana ägeda serviisi valida.“
Panin klaasi käest ning heitsin veel ühe pilgu oma kleidile ja kingadele. „Võib-olla vajan hoopis mina kasvatamist. Kas sa võiksid juba temaga abielluda?“
„Kas see on mingi sissepiiramine?“ Ta koputas sigaretti vastu karbikaant ja pani selle huulte vahele. Eikusagilt ilmus teenija, et sigaret süüdata.
„Mm, aitäh,“ ütles Hank sisse hingates. Ta nõjatus taha, lasi suitsul keerleva valge lindina suust ninna kanduda ja hingas selle uuesti sisse. Ta kutsus seda manöövrit Iiri koseks.
„Kui ma temaga tõesti abiellun, pole meil Ellisega vähimatki võimalust, sest te tüdrukud teete meile kambaka.“
„See pole võimalik,“ vastasin ma. „Jõudude vahekord on ju võrdne.“
„Sugude vahel pole see kunagi võrdne. Sa teed Ellise ja minu vastu isegi üksi olles kambaka.“
„Ei tee!“
„Sa teed mulle praegugi, selsamal hetkel kambakat, punudes ainuisikuliselt seda abieluvõrku. Ma räägin – see on täielik naiste vandenõu. Te kõik olete sellega seotud. Ma isiklikult ei taipa, millest kogu see sehkendamine.“
Ellis naasis ning tema kannul teener, kes asetas auravad sangadega kristallklaasid meie ette lauale. Ellis potsatas tugitooli.
Hank seadis sigareti tuhatoosi ja võttis todiklaasi kätte. Ta puhus selle pinnalt auru eemale ja võttis ettevaatliku lonksu. „Muide, Ellis, meie kallis tüdruk rääkis, et me peaksime reisile minema,“ ütles ta.
„Otsime endale isikliku plesiosauruse.“
„Muidugi rääkis,“ kahtles Ellis.
„Rääkis jah. Tal on kõik läbi mõeldud,“ vaidles Hank. „Ütle talle ise, Maddie.“
„Sa oled purjus,“ vastasin naerdes.
„Tõsi ta on, võtan omaks,“ ütles Hank, „kuid arvan ikkagi, et peaksime selle ära tegema.“ Ta litsus sigareti nii kõvasti tuhatoosi põhja, et selle kustunud ots läks lömmi nagu sihtmärki tabanud kuul. „Räägime sellest juba aastaid. Teeme ära. Ma mõtlen seda tõsiselt.“
„Ei mõtle sa midagi,“ ütlesin ma.
Hank haaras taas südamest. „Mis sinuga juhtunud on, Maddie? Ära ütle, et oled oma seiklusvaimu kaotanud. Kas Violet on sind salaja harinud?“
„Muidugi mitte. Sa pole talle võimalust andnud. Kuid praegu ei saa minna. Liinilaevad pole pärast Athenia uppumist sõitnud.“
Taipasin, et see kõlas nii, nagu oleks Athenia kogemata lekkima hakanud, kuigi tegelikult tabas seda Saksa U-tüüpi allveelaeva torpeedo, mil laeva pardal oli 1100 tsiviilisikut.
„Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest,“ ütles Hank elutargalt noogutades. Ta võttis lonksu todi ja kiikas halvakspanevalt klaasi. „Hmmmm. Ma eelistan vist siiski viskit. Olen kohe tagasi. Ellis, räägi oma naisega. Ta hakkab üle käte minema.“
Hank hüppas toolist üles ja hetkeks tundus, et ta võib ümber kukkuda. Ta haaras tasakaalu saamiseks Ellise seljatoest kinni ja tuigerdas siis minema, õõtsudes nagu liblikas.
Istusime Ellisega peaaegu sõnatult, teiste inimeste jutuvada ja naeru loodud mullis.
Ta libises toolis aeglaselt
