need lauale,“ ütlesin nägu seina poole pöörates. Ma ei soovinud, et ta mind näeks. Olin langenud voodisse isegi meiki eemaldamata, nagu võis järeldada ripsmetuši joontelt padjapüüril.
„Aitäh, Emily.“
„Pole tänu väärt, proua Hyde.“
Ta jäi tuppa oodatust kauemaks ja kui ta lahkus, siis nägin, et ta oli kaasa võtnud nii kleidi, kingad kui karusnaha.
Telefon helises iga mõne aja tagant terve päeva. Iga kõnega muutus mu ämma hääl pisut resoluutsemaks, kuni lõpuks oli see väga rabe ja karm. Tõmbusin iga vestluse peale sügavamale teki alla.
Kui kell oli peaaegu pool seitse õhtul, taarus Ellis mu tuppa. Ta oli endiselt pidžaamas. Tema hommikumantel oli eest lahti, vöö mööda põrandat järele lohisemas.
„Taevas halasta, oli see vast öö,“ sõnas ta rusikatega silmi hõõrudes. „Süda läigib… mulle kuluks väike hommikunaps ära. Soovid ka?“
Surusin krooksatuse alla.
„On sinuga kõik korras?“ küsis ta lähemale tulles. Ta nägu oli kurnatud ja silme all olid tumedad poolringid. Mul polnud vähimatki tahtmist teada, kuidas ma ise välja nägin – Ellis oli vähemalt pidžaamasse jõudnud, mina aga alles kombinees.
„Mitte eriti,“ vastasin. „Vaata, mis Emily hommikusöögikandikule pani.“
Ta heitis sellele pilgu ja hirnus naerda.
„See pole naljakas,“ ütlesin ma. „See tähendab, et kõik räägivad meid köögis taga. Ja ma kaotasin su ema kammi ära.“
„Oih,“ ütles ta ebaselgelt.
„Ellis, ma kaotasin kammi ära.“
Kui asja tõsidus talle kohale jõudis, istus ta voodi servale ja viimnegi jume kadus ta näost.
„Mis ma nüüd teen?“ küsisin end kerra tõmmates.
Ta ohkas sügavalt sisse ja mõtles. Mõne sekundi pärast laksatas ta endale otsustavalt vastu reisi ja ütles: „Nii. Sa pead Pew’dele helistama ja paluma, et nad seda otsiksid, muud midagi.“
„Seda ma mõtlesingi teha. Aga ma ei saa.“
„Miks mitte?“
„Esiteks ei pääse ma telefoni juurde. Su ema on sellega terve päev rääkinud. Jumal teab, mida ta kõike juba kuulnud on. Ja pealegi ei saa ma proua Pew’le helistada. Ma ei julge temaga suhelda, isegi telefoni teel mitte.“
„Miks?“
„Sest me olime täis! Me püherdasime mööda tänavat!“
„Kõik olid täis.“
„Jah, aga mitte nagu meie,“ vaidlesin virilalt. Tõusin istuma ja kaisutasin pead käte vahel. „Ma ei mäleta isegi, kuidas me sealt lahkusime. Sina mäletad?“
„Mitte eriti.“ Ta tõusis püsti ja kõndis mu tualettlaua juurde. „Millal sa selle endale said?“ küsis ta korki kätte võttes.
„Pole aimugi,“ vastasin talle.
Alumisel korrusel helises taas telefon ja ma tõmbusin kössi. Ellis tuli tagasi voodi juurde ja võttis mu käe pihku. Seekord, kui Pemberton läks ämma kutsuma, kõlasid tolle sammud väledalt ja ta kõneles järskude sööstudena. Mõne minuti pärast jäi ta taas vait ning see vaikus oli kurjakuulutav, rulludes mööda maja nagu mürgigaasi lained.
Ellis vaatas mu seinakella. „Ta tuleb paari minuti pärast üles õhtusöögiks riideid vahetama. Siis saad helistada.“
„Tuled kaasa?“ sosistasin tema kätt pigistades.
„Muidugi,“ vastas Ellis. „Tahad ehk südamerohtu?“
„Ei, minuga saab kõik korda,“ ütles mina.
„Ega sa ei pahanda, kui ma…?“ Ta jättis küsimuse õhku rippuma.
„Loomulikult mitte. Ole lahke.“
Kümme enne seitset, nelikümmend minutit enne seda, kui meid külalistetuppa kokteilile oodati, hiilisime allkorrusele, mõlemad hommikumantlis ja teineteisele närvilisi pilke heites, ning peitsime end nurga taha, kuni veendusime, et õhk on puhas. Tundsin end lapsena, kes hiilib täiskasvanutele mõeldud pidu pealt kuulama.
Helistasin proua Pew’le ja palusin arglikult, et ta vaataks, kas mu kamm ilmub kusagilt välja. Pärast põgusat pausi vastas ta napisõnaliselt, et teeb seda. Nagu ta mulle eile õhtul juba ütles.
Kui toru ära panin, pöördusin sõnatult Ellise poole, kes mind oma käte vahele tõmbas.
„Kuss, mu armas,“ ütles ta mu pead oma rinna vastu surudes. „Ka see saab kord mööda.“
Kell pool kaheksa saime trepimademel kokku. Olin kümmelnud ja nii hästi oma soengut kohendanud, kui lühike aeg võimaldas. Samuti värvisin huuled pisukese huulepulga ja põsed põsepunaga, sest mu nägu oli nii värvitu, et tundus peaaegu läbipaistev, ning tupsutasin kõrvade taha ka veidi tualettvett. Ellis oli habet ajades sisse lõiganud ning tema märgadel juustel olid kammijäljed.
„Valmis?“ küsis ta.
„Kindlasti mitte. Sina oled?“
„Julgust, mu arm,“ ütles ta mulle oma käsivart pakkudes. Mässisin oma jäised sõrmed ümber ta küünarnuki.
Kui me Ellisega külalistetuppa sisenesime, tõstis mu äi kolonel Whitney Hyde pilgu ja suunas selle seinakellale. Ta nõjatus kaminasimsile otse rikkalike kaunistustega alusel seisva peene puuri vastas. Puuris elutsev kanaarilind oli apelsinisorbeti värvi prullakas sile muna lühikese lehviksaba, justkui šokolaaditäppidest silmade ja magusana tunduva nokaga. Ta oli peaaegu liiga täiuslik, et olla ehtne, ja ta polnud nende nelja aasta jooksul, mis ma siin majas olin kostiline olnud, kordagi laulnud. Isegi siis mitte, kui tema eluaset koomale tõmmati, et ta paremini keskenduda saaks.
Mu ämm Edith Stone Hyde kügeles punarinna sinise muna karva, Louis XIV stiilis siidiga kaetud žakaartooli serval. Tema hallid silmad võtsid meid sihikule kohe sellest hetkest, mil me tuppa astusime.
Ellis kõndis reipalt üle vaiba ja suudles teda põsele. „Head uut aastat, ema,“ sõnas ta. „Loodan, et tunned end paremini.“
„Jah, head uut aastat,“ lisasin edasi astudes.
Ta pöördus mind piidlema ja naelutas mind paigale. Tema lõug oli jäik, silmad pilkumatud. Kaminasimsi juures seisva koloneli vuntsiotsad tõmblesid. Kanaarilind laperdas oma õrrelt puuriküljele ja jäi selle külge rippuma, lihatud varbad ja läbipaistvad küünised varbade ümber mässitud.
Tikk-takk tiksus kell. Kartsin, et mul võivad põlved alt ära vajuda.
„Parem… Hmmm… Kas ma tunnen end paremini…“ Ämm rääkis aeglaselt, selgelt, sõnade üle juureldes. Tema kulm tõmbus imeväheke kortsu. Ta trummeldas sõrmedega tooli käetoel, alustades väikesest sõrmest ja liikudes kaks korda pöidlani ja tagasi. Rütm oli sarnane hobuse galopile. Paus tundus lõputu.
Korraga
