tee liuelnud, lammas suus. Korraga ilmus märkajaid nagu seeni pärast vihma, käivitades ülemaailmse hulluse.
Kolonel, keda oli lapsest saati huvitanud krüptozooloogia, seejuures eriti mereelukad, haigestus täiemõõdulisse nessiemaaniasse. Ta jälgis lakkamatu huviga meediakajastusi, lõikas ajaleheartikleid välja ja visandas neis leiduvate kirjelduste põhjal koletise kujutisi. Ta oli sõjaväest erru läinud, kuid jõudeelu talle ei sobinud. Suuresti oli ta tekkinud tühimikku täitnud ulukite küttimisega Aafrikas, kuid selleks ajaks oli see oma sära juba kaotanud. Tema trofeetuba oli nagu iga teinegi. Kellel siis poleks olnud sebranahka seinal, ülesriputatud ninasarvikupead või elevandijalast vihmavarjuhoidjat? Isegi lõrisevana poseeriv lõvi oli ajast ja arust.
Kui esimesena avaldatud koletise pildi, mille oli jäädvustanud Hugh Gray, kuulutasid skeptikud uduseks ujuva koera pildiks, aeti kolonel sedasi tagajalgele, et ta lubas minna isiklikult Šotimaale koletise olemasolu tõestama.
Ta sõltus oma teise põlve nõbu, mõisnik Craig Gairbhi külalislahkusest, kelle maavaldus asus Loch Nessi kallastel, ning tegi vaid mõne nädala jooksul mitmeid ülesvõtteid, kust paistis meremao kaardus kael ja vee kohale tõusev pea.
Fotod avaldati laialdaste kiiduavalduste saatel mõlemal pool Atlandi ookeani ning koloneli triumfeerivat naasmist Ühendriikidesse tähistati suure pasundamisega. Reportereid voolas majja, lugusid trükiti kõigis suuremates ajalehtedes ning koloneli peeti kangelaseks. Ta hakkas linna peal mõisahärrale kohast tviidi kandma, mille järgi hakati teda kui kuulsust kohe ära tundma, ning naljatas teeseldud Briti aktsendiga, et ta kahetseb vaid seda, et ei saa selle monstrumi pead oma trofeetuppa riputada, lisades selgituseks, et Scotland Yard oli teda isiklikult palunud, et ta koletisele viga ei teeks, sest see polevat kombekas. Hulluse tipphetkel esines ta ringvaates, mida mängiti enne aasta suurima filmi „See juhtus ühel ööl“ linastust.
Nagu Ikaros, lendas temagi päikesele liiga lähedale. Peagi avaldati Daily Mailis artikkel, kus väideti, et kiiluvee suurus on vale ning esitati skandaalne süüdistus, et kolonel oli fotografeerinud hulpivat maketti. Järgnevalt süüdistati teda fotograafilises petturluses – nn eksperdid väitsid, et fotosid on retušeeritud ja seejärel uuesti pildistatud, viidates veidi erinevatele nurkadele ja varjudele ning muutustele peegeldustes. Kuna kolonel oli oma filmirulli ise ilmutanud, ei saanud ta end kaitsta.
Kolonel vandus, et tema fotod on ehtsad, ja väljendas suurt protesti oma au kahtluse alla seadmise pärast eriti seetõttu, et ta oli olnud piisavalt auväärne, et kuuletuda Scotland Yardi palvele. Kui ta oleks kätte võtnud ja koletise maha lasknud – ta oli justnimelt sel eesmärgil oma elevandipüssi kaasa võtnud –, ei saaks keegi tema väiteid eitada.
Viimseks naelaks avaliku arvamuse kirstus sai see, kui Marmaduke Wetherell, suur lojusekütt, kes oli koloneliga mitmeid kordi safaril käinud, saabus ajakirjanike kaadriga järve äärde, kuulutades, et tõestab lõplikult monstrumi olemasolu, ning tegi viivitamatult hulga võltse koletise jälgi, kasutades selleks jõehobu jalast tehtud tuhatoosi. Sama jõehobu, kelle kolonel ise Rodeesias maha oli võtnud.
Reporterid ja nende häbematud küsimused polnud enam teretulnud. Kolonel loobus oma tviidist ja aktsendist. Visandid ja ajaleheväljalõiked, mille ta oli suure hoolega Maroko nahast albumisse kleepinud, läksid kaotsi. Selleks ajaks, kui mina Ellise ellu jõudsin, oli see teema juba tabuks kuulutatud ja koloneli väärikuse säilitamine esmajärguline.
Muidugi see, mis oli tabu ülejäänud maailmale, oli kõike muud meie väikesele kolmikule, eriti neil aegadel, kui kolonel käitus Ellise teenistusvõimetuse suhtes iseäranis süüdistavalt.
See oli Hank, kes tuli lagedale ideega peletis ise üles otsida. See oli suurepärane ventiil auru väljalaskmiseks, võimaldades Ellisel koloneli pihta armutult nalja heita, kujutada end ette triumfeerimas selles, milles tema isa oli läbi kukkunud, tõestades samaaegselt ka seda, et ta on samamoodi tervisest pakatav kui iga teine mees rindel. See oli süütu fantaasia, uitmõte, mida me regulaarselt välja käisime ja ilustasime, enamasti pärast pikka joomaõhtut, kuid mitte kunagi kellegi teise kuuldeulatuses – vähemasti mitte enne uusaastapidu.
Ellis neelatas valjult mu kõrval. Mu ämm oli toolile naelutatud, sõrmed ja suu endiselt avali, kristallist šerriklaas jalge ees kildudeks.
Koloneli nägu oli sinakas nagu värske ploomi nahk, ning hetkeks mõtlesin, et ta võib ajurabanduse saada. Ta tõstis väriseva sõrme ja osutas uksele.
„Kaduge välja,“ ütles ta võõral õõnsal häälel. „Pemberton saadab teile asjad järele.“
Ellis raputas mõistmatuses pead. „Mis mõttes? Kuhu?“
Kolonel pööras meile selja, poseerides üks käsi kaminasimsil.
„Kuhu?“ küsis Ellis kasvavas meeleheites. „Kuhu me peaksime minema?“
Koloneli jäik selg ja igasuguse vastuse puudumine tegi selgeks, et kuhu me ka ei lähe, ei puutu see temasse.
Neljas peatükk
Ellis juhatas sohvri Society Hilli nimelisse hotelli Chestnut Streetil. Pealtnäha tundus see korralik: fassaad ja avalikud ruumid olid tasemel, kuid meie sviit oli luitunud ja päevinäinud ning vaid ühe magamistoaga. Kuid muud me Ellise kärbitud elatusrahaga endale lubada ei saanud.
Ellis ostis fuajeebaarist pudeli viskit, kui administraator meid hotelli registreeris, ning hakkas seda kohe kummutama, kui oma tuppa jõudsime.
Mõistsin tema meeleheidet. Kui kolonel ta sissetuleku täielikult peatab, oleme paljad. Paraku oli see vägagi võimalik.
Ellise süütegu isa ees oli kahekordne ning mõlemas osas võrdselt ränk. Ta tabati koloneli selja taga nöökimas ja teiseks viskas ta isale pettusesüüdistuse otse näkku. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas kolonel võiks kummagi eest eraldigi andestada, kuid koos olid need seda hullemad.
Oodates oma asjade saabumist, tammus Ellis edasi-tagasi ja jõi, kaaludes ja ümber kaaludes, mis just juhtus, ning end aina vihasemaks ajades. Ühel hetkel, kui ta väitis, et ta poleks enesevalitsust kaotanud, kui ta poleks pidanud minu eest välja astuma, tundus mulle, et ta püüab ebaõiglaselt süüd minu peale veeretada, ning ütlesin selle ka välja, märkides, et ma polnud terve selle fiasko jooksul sõnagi poetanud.
Ta seisatas ja vaatas mind ühtaegu valulikul ja üllatunud pilgul.
„Jumal küll,“ ütles ta. „Ma ei mõelnud seda üldse nii. Muidugi pole see sinu süü. Sa ei teinud absoluutselt midagi. Ema ründas sind täiesti alusetult.“
„Pole midagi,“ vastasin. „Ta ei öelnud midagi sellist, mida kõik teised poleks juba mõelnud.“
„On küll midagi ja ma ei andesta talle iial. Ja sina ei tohiks ka andestada.“
Lootsin ta meelt muuta, sest hetkel oli tema ema ainus lootus tagasi heasse kirja pääseda. Kuigi ta väljendas oma kiindumust kummalisel moel, keerles kogu ta maailm ümber Ellise ning vähemal määral ümber minu piinamise. Ilma meieta oleks ta elu tühi. Olin täiesti kindel, et ta püüab juba meie kaitseks välja astuda, kuid koloneli polnud ma sellises olekus veel näinud, nii et ma polnud ämma edu osas kuigi lootusrikas.
Oma isa käest abi palumine oleks mõttetu olnud. Kui ma talle kirjutasin, et lasime Ellisega jalga, siis eeldasin, et ta on endast väljas, ja ei oodanudki temalt kohest vastust. Alles mõne kuu pärast koitis mulle, et ta ei vastagi. Nägin teda hiljem vaid korra, kuigi me elasime teineteisest vähem kui kolme kilomeetri kaugusel. Ta ületas parajasti tänavat ja kui ta mind märkas, teeskles ta, et ei näinud mind, ning pööras otsa ringi. Pealtkuuldud
