style="font-size:15px;"> Ellis sirutas selga ja kohendas lipsu ning läks puhvetkapi juurde jooke välja valama. Viskid meestele, šerrid daamidele. Esmalt toimetas ta kohale ema joogi, seejärel isa oma ning seejärel meie klaasid.
„Räägi, kuidas pidu oli?“ ütles ema, silmitsedes õrna kristallklaasi, mida ta endal süles hoidis. Tema hääles polnud vähimatki muutust.
„Pidu oli üsna sündmusterohke,“ sõnas Ellis liiga valjusti, liiga entusiastlikult. „Pew’d ikka kohe oskavad pidu korraldada. Orkester, lõputu šampanja, lakkamatud liuad parimate paladega. Iialgi ei arvaks, et kusagil käib sõda. Ta küsis muide sinu järele ja kahetses, et sa end hästi ei tunne. Ja kõige naljakam asi juhtus täpselt südaööl – kas kuulsid? Rahvas räägib sellest veel aastaid.“
Kolonel köhatas ja heitis endale viski kurku. Kanaarilind hüppas ühelt puuriseinalt teisele.
„Ma olen üsna palju kuulnud,“ sõnas ämm külmalt, endiselt oma klaasi vahtides. Tema pilk kandus tahtlikult minu peale.
Mu põsed värvusid punaseks.
„Seal me siis kõik olime,“ jätkas Ellis vapralt, „ja lugesime südaööni jäänud sekundeid, kui korraga käis ilmatusuur kärakas. Nii et kuigi me oleme sõjategevusest terve mandri kaugemal, võid ette kujutada, mida me mõtlesime! Me peaaegu…“
„Vait!“ möirgas kolonel ennast meie poole pöörates. Tema põsed ja sibulakujuline nina olid lillaks tõmbunud. Ta alalõug värises raevust.
Põrkasin tagasi ja haarasin Ellise käsivarrest kinni. Isegi mu ämm hüppas korra ehmatusest, kuigi tema enesevalitsus taastus peaaegu silmapilkselt.
Meie seltskonnas suruti lahingu võitmiseks nuga teisele külmavereliselt selga või keerati kruvi vaikselt pingule. Inimesed suruti maadligi mõne mõtliku ohke või hoolikalt valitud sõnapaari raskuse all. Karjumine ei olnud lihtsalt kombeks.
Kolonel lajatas tühja klaasi kaminasimsile. „Kas sa pead meid lollideks? Kas arvad, et me pole peo tõelisest tipphetkest juba kuulnud? Millest rahvas tegelikult veel aastaid räägib? Teie häbitust, teie kõlvatust.. teie.. põlastusväärsest käitumisest?“
Sellele järgnes solvangute ja raevu hägu. Ilmselt olime teinud enamat, kui end lihtsalt täis joonud ja lolliks teinud, ning ilmselt polnud too Ellise vihahoog tema kõige hullem eksimus. Ilmnes, et ta oli ka valjult kirenud oma otsusest minna koletisejahile ja „vanamehele näitama“, kriisates oma kavatsustest veel siis ka, kui Hank teda jalaga auto tagaistmele surus.
Kolonel ja Ellis lähenesid teineteisele mööda hiiglaslikku siidvaipa, sõrmega viibutades ja püüdes teineteisest üle karjuda. Kolonel süüdistas meid selles, et me pugesime lausa nahast välja, et talle piinlikkust valmistada, ja selles, et oleme jälestusväärsed väärastunud ja üldiselt kasutud ühiskonnaliikmed, samas kui Ellis väitis, et me ei saagi midagi teha ning kolonel ei võta selles suhtes midagi ette. Mida me tema isa arust peaksime tegema? Tööle minema?
Mu ämm istus vaikselt, häirimatult, ebatavaliselt rahulikul ilmel. Tema põlved ja pahkluud olid daamilikult kokku surutud ja küljele kallutatud. Ta hoidis oma joomata šerri klaasi jalast kinni ning ta silmad laienesid iga eriti hea piigitorke juures. Siis, täiesti ootamatult, ta murdus.
Kolonel süüdistas parasjagu Ellist mugavas värvipimedaks jäämises just siis, kui riik teda vajas, ning selles, et taoline argpüksus põhjustas temale – isale ja sõjaveteranile – tema elu suurimat häbi, kui Edith Stone Hyde pööras end oma mehele otsa vaatama, silmad tigedalt punnis.
„Kuidas sa julged minu pojaga niimoodi rääkida!“
Minu teada ei olnud ta elus veel kordagi häält tõstnud ja see oli šokeeriv. Ta jätkas pingutatud, kuid kimedal toonil, mis värises õiglases nördimuses – kuidas ta ei mõista, et Ellis ei saa oma värvipimeduses enamat parata kui teised õnnetud, kellel on kompjalad, ja värvipimedus, muideks, ei pärinenud tema suguvõsast. Rääkides geneetikast, siis tema isiklikult süüdistas Ellise allakäigus toda seal (seejuures heitis ta käe õhku ja osutas minu peale). Tasakaalutu libu, täpselt nagu ta ema.
„Oota nüüd! Sa räägid mu naisest!“ karjus Ellis.
„Ta polnud mingi libu!“ käratas kolonel.
Vahest kaks või kolm sekundit valitses toas haudvaikus, kui välja arvata kella tiksumine ja täielikku paanikasse aetud kanaarilinnu laperdamine. Heleoranži uduna peksles ta puuri ühest seinast teise ning saatis tillukesi udejaid sulgi lendu.
Vaatasime Ellisega teineteisele õudusest kangena otsa.
„Kas tõesti?“ küsis mu ämm rahulikult. „Mis ta siis täpsemalt oli, kallis?“
Kolonel maigutas suud, justkui hakkaks midagi vastama, kuid kuuldavale ei tulnud midagi.
„Pole hullu. Kahtlustasin seda alati. Ma ju nägin, kuidas sa teda vaatad,“ jätkas mu ämm. Tema silmad põlesid heledalt kogu selle loo häbiväärsuse tõttu. „Vähemalt polnud sa nii loll, et temaga minema joosta.“
Tundsin peaaegu soovi koloneli kaitseks välja astuda ning ära märkida, et kõik vaatasid mu ema sellisel pilgul – nad ei saanud sinna midagi parata –, kuid teadsin, et parem on suu kinni hoida.
Korraga pöördus mu ämm Ellise poole.
„Ja sina – ma hoiatasin sind. Kui alandav see ka poleks olnud, ma oleks suutnud selle tõenäoliselt alla neelata, kui sa oleksid ainult ringi ajanud, natuke naisi pruukinud, kuid ei – hoolimata kõigist sobivatest kandidaatidest, kellega sa oleksid võinud paari heita, hiilisid sa minema, et abielluda…“ – ta vaikis, prunditades huuli ja raputades kiiresti pead, otsustades kuidas mind kutsuda – „…sellega. Ja mul oli õigus. Käbi ei kuku kännust kaugele. Täiesti häbiväärne mõelda, kuidas teie kaks ja see elajalik Boyd ennast üleval peate. Ahastan juba oma lastelaste pärast. Kuigi ausalt öeldes olen ma selles osas lootuse peaaegu kaotanud. Võib-olla ongi nii parem.“ Ta ohkas ja rahunes taas maha, siludes laupa ja vahtides kaugusesse, mõnuledes oma võidu paistel. Ta oli suutnud kõiki ruumisviibijaid edukalt alandada ja arvas, et nüüd on tüli lõppenud: geim, sett, matš.
Ta eksis. Kui ta oleks vaadanud, oleks ta märganud, et Ellis tõmbus tulipunaseks, mis algas tema kaelast, valgus siis heledate juuksejuurteni ja jõudis kõrvaotsteni välja.
„Räägime õige häbist, mis?“ ütles ta vaikselt, kuid raevukalt.
„Pole absoluutselt midagi, mida mina või Maddie või keegi teine suudaks teha, et sellele perele häbi juurde tuua. Sina…“ – tema hääl kerkis paisuvalt uuesti karjumiseks, kui ta osutas viskiklaasiga isa poole ja seda raputas, plärtsatades viskit vaiba peale – „…häbistasid meid kõiki andestamatult, kui sa neid pilte võltsisid!“
Järgnev vaikus oli hirmuäratav. Mu ämma suu vajus üllatusest suureks O-ks. Väike kristallklaas libises tema käest põrandale ja purunes kildudeks.
Tikk-takk tiksus kell.
Nii nagu mina seda kuulsin, oli lugu järgmine:
1933. aasta mais ilmus ühes Šoti ajalehes lugu, mis jõudis terves maailmas esikaantele. Üks ärimees (ülikooli haridusega, nagu reporter hoolsalt ära märkis) ja tema naine rallisid mööda vastehitatud A82 maanteed piki Loch Nessi põhjakallast, kui korraga märkasid nad vaalasuurust looma, kes muidu täiesti rahulikus
