Telefoni väljakutselambike hakkas vilkuma.
„Isand, öelge sellele inimesele edasi, et mina temaga rohkem ei räägi,” kostis pahurat nohinat. „Ta pole mulle mingi ülemus. Kui tahab midagi teatada, siis tehku seda teie kaudu.”
Masa rääkis jaapani keeles. Meelega, et Bulli vihastada.
„Öelge oma lakeile, et ta on juhm ja agressiivne loom,” kostis teisest torust, mis ühendas torni masinaruumiga, inseneri sisinat. „Et ta solvab oma kasutu eksistentsiga mu eetilisi ja oma õlise lõustaga mu esteetilisi tundeid.”
Pete Bullil oli vastik iseloom, Erast Petrovitš talus ise oma uut abilist suurivaevu – ainult sellepärast, et tegemist oli absoluutselt ja kaheldamatult geeniusega.
Peaaegu kõik võrratud tehnilised täiustused, mis olid töö vee all muutnud mitte ainult võimalikuks, vaid ka meeldivaks, olid välja pakutud ja teoks tehtud riiaka mister Bulli poolt.
Tema geniaalsus oli omapärane. See mees ei suutnud sünnitada ühtegi omaenda ideed, kuid realiseeris hiilgavalt teiste omi. Püstitatakse ülesanne – täidab. Ei püstitata – ja mees ei tea, millega aega viita. Selliste subjektide, andekate täideviijate järele on alati suur nõudlus. Maailm on täis inimesi, kes leiutavad uusi asju (enamasti tarbetut rämpsu või midagi täiesti teostamatut), kuid alailma on puudus meistritest, kes oleksid suutelised teooria millekski kasutuskõlblikuks muutma. Fandorin oli ammu unistanud säärasest abilisest – ja nüüd aasta tagasi lõpuks leidnud.
Ülesande püstitas alati Erast Petrovitš – tavaliselt kõige üldisemal kujul. Ütleme, kord kurtis ta, et rasketes skafandrites on väga ebamugav töötada. Kas vee all viibimiseks ei võiks välja mõelda mingisuguse vähem kohmaka ja mugavama viisi? Kasvõi mingisuguse hapnikukoti.
Mõne päeva möödudes näitas Pete Bull oma pneumofoori – aparaati, mis oli mõeldud veekeskkonnas hingamiseks. Kontseptsioon ei olnud iseenesest originaalne. Insener oli võtnud Rouquayrol-Denayrouze´i seadme, mis kujutas endast suruõhureservuaari ja kummitoruga hingamismaski, kuid mõtles välja hulga pisemaid täiustusi. Asendas ebamugava, liigutusi kammitseva ballooni metallvööga ning kohandas konstruktsiooni sukeldujate individuaalsete iseärasustega. Nii Fandorin kui ka tema jaapanlane valdasid aeglase hingamise kunsti, mis võimaldas piirduda kõigest ühe hingetõmbega minutis. See lubas muuta pneumofoori kompaktseks, neljakümne hingetõmbe varuga. Tavalisel inimesel jätkuks ainult väga lühikeseks sukeldumiseks. Ent jaapanlane pidas vaevata vastu tervelt pool tundi, Erast Petrovitšile aga piisas õhust neljakümneks või koguni viiekümneks minutiks.
Või, ütleme, umbsuse probleem. Sukeldumisel surus vesi õhu ballastitsisternidest submariini sisemusse, mistõttu tõusis rõhk. Sees läks väga palavaks ja umbseks. Fandorin küsis, kas ei saaks teha nii, et submariinis säiliks normaalne atmosfäär. Olge lahked: Bull leiutas viisi, kuidas liigset õhku voolikutega parda taha juhtida. Nüüd ei pea meeskonnaliikmed enam higist nõretama.
Aga päris hiljutine uuendus? Põhja laskudes mütsatas alus äärmiselt ebameeldivalt kõhuli ja see oli alles pool häda. Paraku enamikul juhtudel vajus ta pinnasesse nii tihedasti, et võimatu oli välja ronida, sest tuukriruumi luuk paiknes allpool. „Kas tõesti tuleb tellida uus kere, väljapääsuga küljel?” kurtis Erast Petrovitš. „Või kannatame edasi, kõlkudes ankru otsas?”
Mister Bull lahendas kitsikuse lihtsalt ja geniaalselt: kinnitas Sidrun-2 põhja külge kolm kautšukist ratast nagu laste jalgrattal. Esiteks need pehmendasid lööki; teiseks jätsid piisavalt ruumi tuukri väljumiseks ja sisenemiseks; kolmandaks võis nendega vabalt edasi veereda, kui põhi oli enam-vähem tasane.
Vaat millise suurepärase tehnilise abiga oli karma Fandorinit premeerinud. Kas siis kaunile roosile saab ette heita seda, et tal on teravad okkad?
Allveepaat Sidrun-2 oli üheksakümne protsendi ulatuses Pete Bulli ning ainult kümne protsendi jagu Fandorini enese looming. Masa panus piirdus sellega, et ta mõtles välja vapi, joonistas selle veekindla värviga teraskilbile ja kinnitas lipuvarda oma vaimusünnitisega aluse saba külge. Vapp oli tulvil sügavat sümboolikat: terav nool (isand, kes on suunatud talle vajalikule Sihile) ja pingule tõmmatud vibu (ustav vasall, kes aitab isandat tema Teekonnal); vibu oli sama prunnakas ja lühike nagu Masa ise. Vapi teine mõte seisnes selles, et Pete Bullile polnud selles heraldikas kohta ette nähtud.
Oma tsitruselise nime sai submariin selle eest, et meenutas silueti poolest kangesti pikergust sidrunit (tõsi küll, silindrilise muhu ehk torniga ülaosas), number aga tähistas teist modifikatsiooni, mis osutus tänu mister Bulli panusele esimesest hulga edukamaks. Nüüd oli laev omandanud kahekordse kere erilisest ülitugevast, kuid ikkagi kergest alumiiniumist, nii et veeväljasurve ei ületanud viit tonni. Veealuse käigu kiirus kasvas pretsedenditult suureks – kaheksa sõlmeni, maksimaalne sukeldumissügavus oli 60 meetrit. Ühe mootori asemel oli kaks: diisel ja elektriline. Sidrun-2 oli ilma mingi kahtluseta maailma parim allveepaat.
Ettevõtmine, millesse Fandorin suhtus juhindudes iidsest jaapani põhimõttest, et sihi poole liikumine on olulisem kui selle saavutamine, hakkas nüüd paistma teostatavana.
Poolteist aastat tagasi, olles Mehhikos ja sorides endise Uus-Hispaania asekuningriigi arhiivides lootuses leida mingeid andmeid asteegi preestrite hüpnotiseerimiskunstist, komistas Erast Petrovitš Española kuberneri aruande otsa, kus anti teada galioon San Felipe hukust, torm oli selle viinud vaenulikesse Hollandi vetesse.
1708. aasta veebruaris läks kahtkümmend tonni kullakange vedanud laev põhja mõne miili kaugusel Aruba saarest süüdsüüd-vesti suunal, võrdlemisi madalal. Luurekuunari kapten leidis hukukoha üles ja isegi nägi vee all terveks jäänud grootmasti tippu. Tähendab, galioon lebab põhjas kõigest kolmekümne või neljakümne meetri sügavusel. Kuid kaheksateistkümnenda sajandi tuukritele jäi see sügavus kättesaamatuks. Täpsus, millega ettekandes olid ära toodud uppunud aluse koordinaadid, ärgitas Erast Petrovitšit mõningaid arvutusi tegema. Selgus, et galiooni tuli otsida sektorist, mille pindala oli kõigest kaks ruutmiili.
Ja nõnda tekkis Fandorinil, kes elas parajasti küllaltki muretut elu, kus lühikesed aktiivsusepuhangud asendusid pikkade tegevusetuseperioodidega, suurepärane unistus.
Vaba inimest, kel polnud ei kohustusi, perekonda, püsivat tegevust ega isamaad, ei ahvatlenud mitte niivõrd mõte rikkusest (ehkki see ka, sest rikkus, kui sellesse õigesti suhtuda, annab rohkem vabadust), kuivõrd ruttamatu, lõpmata pika otsimise idee kui selline. Kui peaks tekkima mõni huvitav detektiivitöö, saab otsingud katkestada. Galioon on põhjas lebanud kakssada aastat, võib veel natuke oodata.
Aga peale selle olid Fandorinit ammusest ajast peale, juba gümnaasiumist saadik, mil ta luges äsja ilmunud Jules Verne´i romaane kapten Nemost, intrigeerinud veealuse maailma saladused. Tänu Massachusettsi tehnoloogiainstituudi inseneri- ja mehaanikateaduskonnas saadud teadmistele ja kaasasündinud enesekindlusele ei kahelnud Fandorin, et ta suudab valmis ehitada kui mitte Nautiluse, siis igatahes säärase aparaadi, millega saab mitmekümne meetri sügavusel uuringuid teostada.
Esimene Sidrun oli kohmakas, püsimatu ja eluohtlik väikesele meeskonnale, mis algul koosnes kahest inimesest – Erast Petrovitšist endast ja tema sõbrast Masast, kellele muide meeldis ennast rohkem vasalliks kutsuda. Päris töö läks lahti alles siis, kui sai valmis Sidrun-2.
Otsimistsoon jagati viiesajaks poolehektariseks ruuduks. Rohkem ühe päevaga läbi vaadata ei õnnestunud. Laev oli kahe sajandiga muidugi muda- ja vetikakihiga kattunud või siis sootuks riffidesse kasvanud. Tuukritel tuli vaata et iga meetrit hoolega uurida ja koguni läbi kombata. Seejuures ei sukeldutud kaugeltki mitte iga päev. Kord polnud vee läbipaistvus piisav, kord segasid ilmastikutingimused, kord tuli varustust parandada või siis nõudis Pete Bull vaheaega, et täiustada mõnda konstruktsiooni elementi.
