ei olnud kiindunud Arubasse, tillukesse Hollandi kolooniasse, mis oli Väikeste Antillide ahelikus viimane saar, vaid pidas seda Maa tulevase korralduse arhetüübiks ajal, mil planeedil saavad otsa ressursid, mis lubavad inimkonnal parasiteerida pinnase viljakuse ja maavarade arvel, ning inimestel tuleb lõpuks aru pähe võtta – või välja surra. Ei saa ju igavesti mustmullapõlde ja kaitsetuid metsi narrida, arutult naftat pumbata, kulutada miljonite aastatega kogunenud sütt.
Erinevalt teistest Kariibi saartest ei olnud Arubal mitte midagi. Üldse. Ei toormevarusid ega isegi mitte normaalset taimkatet. Maa oli peaaegu veetu ning igal pool kasvasid üksnes karmid ogalised taimed. Vett toodi mandrilt. Seetõttu oli kohalik elanikkond sunnitud palju ja ränkraskelt vaeva nägema. Mitte midagi ei tulnud tasuta kätte. Siin hoiti ja hinnati iga metallitükki või lauajuppi. Kui ehitati, siis vastupidavalt ja korralikult. Kui kulutati, siis säästlikult. Istutavad puu spetsiaalselt toodud pinnasesse – hoiavad, kastavad, tohterdavad. Niisugune suhtumine töösse, ressurssidesse eristas arubalasi tuntavalt ümberkaudsete muretute saarte asukatest. Nad olid jõukamad, tasakaalukamad ja kuidagi – kõige täpsem sõna oleks – täiskasvanumad.
Samuti meeldis Fandorinile see, mismoodi selle troopilise Hollandi elanikud välja nägid: sihvakad ja pikka kasvu, tõmmud ja tumedapäised, kuid siniste ja roheliste silmadega. Arvatavasti saab selline olema kogu planeedi elanikkond mõne sajandi pärast, kui kõik rassid on segunenud.
Arubalased olid indiaanlaste-aravakkide, hispaanlaste, hollandlaste ja mustanahaliste orjade järeltulijad. Viimasel ajal rikastas Masa seda valjusti podisevat segu aktiivselt aasia verega.
Jaapanlane oli siinsetest naistest, vabades oma tunnetes ja käitumises, vaimustuses. Teda ennast peeti eksootiliseks iluduseks. Erast Petrovitši taolisi kõhetuid siniste silmadega brünette oli Arubal jalaga segada, seevastu pilusilmne kerataoline jupats oli kogu Oranjestadi linna peale ainuke eksemplar.
Nii ka nüüd, loojangutunnil, hulkus Masa kusagil armuasjus, Fandorin aga istus üksinduses, tõstnud jalad nikerdatud käsipuule, ja jõi vähehaaval kanget De Ruyterit. Vaatas esplanaadil jalutlevaid naisi, kes olid üks kaunim kui teine, ning unistas tollest õndsast vanusest, mil liha hääl jääb vakka ning lõpetab tõeliselt tähtsate mõtete ja tegemiste juurest eemale kiskumise. Tõenäoliselt tuleb tal kannatada veel aastakest kümme-viisteist.
Erast Petrovitš oli juba võrdlemisi ammu otsustanud, et õilsa mehe jaoks on alandav astuda lembesuhetesse, ilma et ta seejuures armastaks või oleks vähemalt armunud. Otsus oli teoreetiliselt õige, kuid karm. Armumisi juhtus harva, armastusega oli üldse igaveseks lõpp. Korjunud füsioloogilist energiat tuli kulutada intensiivsele renshū´le ja võitlusele kadedusega. Masa vastu.
Fandorin tabas end sellelt, et põrnitseb ainult jalutavaid daame, pööramata vähimatki tähelepanu meestele, ja vihastas. Hakkas nimme pilku kleidis siluettidest üle libistama, lastes peatuda ainult pükse kandvatel figuuridel. Ning avastas mõne aja pärast üht-teist huvitavat.
Kõik mehed liikusid, välja arvatud üks. Mingi mees, kes kandis vastupidiselt siinsetele tavadele plinki ülikonda, kõvakübarat, Aruba kliimas talumatut tärgeldatud kraed, mitte lihtsalt ei seisnud paigal, vaid 1) piilus jämeda kaktuse tagant; 2) ei pööranud Erast Petrovitšilt pilku; 3) mõistes, et ta on tõmmanud enesele tähelepanu, tõmbus okkalise tüve taha peitu.
Vanaduspuhkusele läinud detektiiv oli rahuliku troopilise olesklemise kestel jõudnud säärastest kaasustest võõrduda. Eelmises elus oleks ta nuuskuri oma perifeerse nägemisega juba ammuilma maha joonistanud (nagu ütlesid salapolitseinikud üheksateistkümnendal sajandil) või fotografeerinud (nagu hakati ütlema kahekümnendal).
Võõrapärase mehe nägu oli samuti võõrapärane: keskendunud, kitsas, pikkade vuntsidega – selliseid polnud Arubal kellelgi.
Britt, tegi Fandorin kindlaks. Paistab vist olevat politseinik või midagi sinnapoole. Pealegi mitte reamees, vaid ülemuste hulgast.
Huvitav.
Ning kui tundmatu küünitus uuesti välja – ettevaatlikult, veerandi silmnäo jagu –, viipas Erast Petrovitš kutsuvalt: tulge aga siia, söör, mis te end peidate.
Vunts tardus paigale. Seejärel, jõudnud otsusele, astus kaktuse tagant välja. Kergitas oktoobrit, kummardas aupaklikult, seadis sammud maja poole.
„Cecil Thornton,” tutvustas arusaamatu mees ennast, tõustes terrassile ja võttes kübara peast täitsa ära. „Scotland Yardi vaneminspektor. Küllap olete üllatunud?”
„Mitte eriti.”
Erast Petrovitš tegi inglasele antud algses hinnangus korrektsiooni. Mitte lihtsalt politsei asjapulk, vaid ka džentelmen. Hääldusest oli tunda head erakooli. Ülikond ja särk olid küll Aruba jaoks kentsakad, kuid „õigete” rätsepate töö. Isegi üllatav, et kõigest vaneminspektor.
„Millega võlgnen selle au?” küsis Fandorin kuivalt, istet pakkumata, sest tõelised härrasmehed ei piilu kaktuste tagant.
Britt osutus napisõnaliseks.
„See siin,” ütles ta, võttes taskust monogrammiga ümbriku, „lugege. Ma ilmusin teie ette sedavõrd plassil viisil, et olukorda saab parandada ainult soovituskiri söör Vincentilt.”
Tundnud keerukalt põimitud tähtedes ära Inglise kriminaaljälitusameti superintendandi initsiaalid, pakkus Erast Petrovitš külalisele (tuli välja, et just nimelt külalisele, ehkki halvasti kasvatatud) istumiseks korvtooli.
„Kallis mister Fandorin,” kirjutas söör Vincent, „meie kunagise viljaka koostöö mälestuseks palun Teid väga kuulata tähelepanelikult ära mister Cecil Thornton, kes toimetab erakordselt tähtsat uurimist. Kui Te nõustuksite mu kolleegile jõukohast kaasabi osutama, oleksime mu ametkond ja mina isiklikult Teile lõpmata tänulikud. Teie alandlik teener” – ning võltsimatu, loetamatuseni vigurlik allkiri ja pitsatsõrmuse, mida söör Vincent alati nimetissõrmes kandis, jälg.
Uudishimu kõrvetas hinge säherduse sulni võbinaga, et Fandorin lausa imestas. Tuleb välja, et ka siin, selles paradiisis, on tal millestki puudus? Näiteks suurest maailmast ootamatult ilmuvate salapäraste soovituskirjadega külalistest?
Rumalus. Juurdunud refleks, ei enamat.
„Ilmaaegu võtsite nii pika tee ette, söör. Ma ei tegele enam uurimistega.”
„See on mulle teada,” noogutas vaneminspektor. „Ent kui ma olen kord juba, nagu te õigesti märkisite, nii pika tee ette võtnud, siis ehk kuulate vähemasti ära, mis uurimist ma toimetan. Söör Vincent ütles, et seda laadi kuritegu ei jäta teid ükskõikseks. Seda esiteks…”
Kuna külaline tegi pausi, vaadates Fandorinile ootavalt otsa, langetas too pea: aga muidugi kuulan ära, kus ma pääsen.
„Aga teiseks ei lähe mul tarvis mitte niivõrd teie detektiiviandeid…” Thorntoni pilk peatus submariini kooldunud ahtrikruvil, millega Erast Petrovitš oli terrassi Sidrunit priskeks saagiks pidanud hiiglasliku hai rünnaku mälestuseks ehtinud. „…Või siiski, kõigepealt kuriteost. Vaadake palun neid päevapilte.”
Ta võttis oma visiitkuue avarast sisetaskust väikese albumi ja asus lehti keerama.
Fandorin arvas esiti, et fotodel on üks ja seesama kujutis: vann ja selle sees liikumatu, ebaloomulikult valget värvi, suletud silmadega teismeline tüdruk. Ent lähemalt silmitsedes nägi ta, et tüdrukuid oli kolm, nad olid lihtsalt sarnased: heledapäised ja väga kõhnad, alles tärkava rinna ja läbi naha paistvate ribidega.
„Kas
