p-postkontorisse? Vahest oli Krankil märkmikusse või veel kuskile kirjutatud, mismoodi ja kust tuleb p-pakk kätte saada.”
„Nõustuge, et see on üpris väheusutav mõttekonstruktsioon,” kehitas inspektor õlgu.
„Igatahes usutavam k-kui uppunu, kes tuleb järgmisel päeval pärast oma surma postipakile järele,” märkis Fandorin puudutatult. „Ent ma aiman teie toonist, et teil on mingisugune versioon. Kui nii, siis ärge keerutage nagu kass ümber palava pudru. Laduge välja.”
„Seal lähedal laiub rannamadal. See ümbritseb tillukese saare Saint Constantinuse kogu perifeeriat.”
„Millised on s-sügavused?”
„Kolmekümnest kuuekümne jalani.”
Erast Petrovitš muigas sarkastiliselt.
„Kinnitan teile, et seda on uppumiseks enam kui küll.”
„Jah, kuid leetseljakutel asuvad veealused vetika- ja molluskiistandused, mis kuuluvad Oceania kontsernile. Seal töötavad pidevalt tuukrid…”
„Tuukrid ei saa uppuvat inimest üles korjata. Nad liiguvad põhja mööda rasketes skafandrites.” Fandorin mõtles natuke, kehitas õlgu. „Noh, see tähendab, teoreetiliselt on see muidugi võimalik, kui vee all asub tuukriruumiga allveepaat ning selle ümber ujub keegi, kellel on suruõhuga reservuaar, kuid see oletus kuulub juba täiesti f-fantastika valda.”
„Mispärast?” sõnas britt ruttu. „Teil on näiteks niisugune allveepaat olemas. Nagu ka suruõhuaparaadid vabaks liikumiseks vee all.”
Erast Petrovitš vaikis oma pool minutit, silmitsedes inspektorit huviga.
„Ah siis sellepärast te oletegi siin? Te ei vaja minu abi. Te kahtlustate, et ma aitasin teie uppunul pääseda. Milleski sedavõrd huvitavas ei ole mind ammustilma k-kahtlustatud.”
Thornton rehmas käega.
„Jumal hoidku. Mis hea pärast pidanuks te Liiliamõrtsukat aitama? Pealegi me uurisime järele, eelmise aasta aprillis viibisite te New Yorgis firma Holland laevaehitustehases. Teie allveepaat polnud veel valmis ning veealuseks hingamiseks mõeldud aparaat (seda kutsutakse vist pneumofooriks?) polnud veel leiutatud.”
Fandorini vasak kulm kerkis ülespoole. Niisugune põhjalikkus tegi Scotland Yardile au.
„Ma juba ütlesin, et me ei vaja mitte teie deduktiivseid ja analüütilisi võimeid,” jätkas inspektor. „Meil on vaja teie paati, teie pneumofoori ning lõppude lõpuks ka teid ennast teie kogemustega veealuste tööde alal. Vaat milleks ma tulin siia, ookeani teise otsa. Aidake, mister Fandorin, meil see mõistatus lahendada. Saint Constantinuse saar on eraomanduses, see kuulub Oceania kontsernile. Kõrvalisi isikuid sinna ei lasta. Meil on aga hädasti tarvis teada, ega Liiliamõrtsukas end seal varja, äkki on ta elus ja terve.”
„Kas kontsern võib tõesti ära öelda Briti impeeriumi esindajatele, kes otsivad taga ohtlikku k-kurjategijat?”
„Me ei saa ametlikke kanaleid pidi tegutseda. Ma ju rääkisin, asi on salastatud. Pealegi peame me kõigepealt veenduma, et Kranki päästmine oli tehniliselt võimalik. Selleks peaks keegi, kes omab vastavat varustust ja kogemusi, istandustes ja saare kogu veealusel perimeetril luuret teostama. Paraku kuninglikus sõjalaevastikus allveepaate ei ehitata. Pole ka tuukreid, kes oskaksid töötada ilma skafandrita. Me uurisime järele ja selgitasime välja, et mitte keegi ei tuleks sellise ülesandega toime nii hästi kui teie ja teie abiline.”
Detektiivitööst oleks Erast Petrovitš keeldunud hetkegi mõtlemata – ära on tüüdanud, kuid nüüd lõi kõhklema. Tuleb tunnistada, et ta oli meelitatud. Mõelda vaid! Maakera juhtiv mereriik palub temalt abi.
„Kui te nõustute, siis saate väga hea tasu,” sõnas Thornton libekeelselt. „Ma ütleksin, et pretsedenditu. Mitte tulemuse – pelgalt nõusoleku eest.”
Teades hästi Scotland Yardi ihnsust, ei lasknud Fandorin end lubadusest ahvatleda. Ja millist honorari saakski kõrvutada võimalusega hankida kakskümmend tonni kulda?
„Kas tüdrukute tapmised on lakanud?” küsis ta. „Kas Liiliamõrtsukas on taltunud?”
„Seda küll, kuid…”
„Siis andke andeks. Ma olen liiga hõivatud oma tööga. Mõelge välja mõni muu moodus selle m-mõistatuse lahendamiseks.”
„Ega ma teile siis raha paku.” Thornton võttis taskust mingisuguse ümbriku. „Midagi paremat. Oletame, et te leiate oma galiooni. Teate, mis edasi saab? Hollandi kuningakoda esitab sellele omad nõudmised, sest siin on Madalmaade territoriaalveed. Algab kemplus, mis säärastel puhkudel venib aastateks. Aga minul on siin tema majesteedi Hollandi kuninganna litsents, mis annab teile õiguse käsutada ükskõik milliseid mereleidusid teie äranägemist mööda.”
Ta võttis välja võimatult ilusate pitsatitega paberi, lehvitas seda õhus.
„Dokument on välja antud Briti valitsuse isiklikul palvel. Ning ma annan teile litsentsi kohe praegu. Kui te annate sõna, et saabute oma allveepaadiga Tenerifele, kus asub uurimise ajutine staap. Teid toob kohale spetsiaalne transpordilaev. Kuulge nüüd, see on väga soodne pakkumine. Galioonil peaks olema, nagu ma kuulnud olen, kakskümmend tonni kulda? Kohtuskäimise järel jääb teile sellest vaid veerand. Järelikult pakume me teile tegelikult viitteist tonni kulda.”
„Kui mul õnnestub galioon üles leida,” tähendas Erast Petrovitš.
„Noh, te ei pruugi ka midagi meile kasulikku leida. Aga honorar kuulub igal juhul teile…”
Thornton ootas veel natuke ja lisas:
„Mõelge veel ühe asja peale. Kui Krank on elus, siis leiab ta varem või hiljem uue ohvri. Maniakid ju ei lõpeta kunagi. See veri jääb teie südametunnistusele.”
Kae psühholoogi, muigas Fandorin sisimas. Nähtavasti on inglastel mu toimikus kirjas midagi seesugust nagu „peab eriliselt tähtsaks kõlbelis-eetilisi põhjendusi”.
„Hea küll. Ma m-mõtlen.”
Võitlus ülevõimu pärast maailmas kahekümnendal sajandil
„Kuidas teil nii kaua aega võttis? Tulite peaaegu poolteist kuud!”
Niisuguste sõnadega võttis Cecil Thornton vastu trapist alla kõndivat Fandorinit. Toon polnud ligipugev ega paluv nagu Arubal, vaid range, rahulolematu. Erast Petrovitšile tuletati meelde, et ta oli tellimuse vastu võtnud ja saanud ettemaksu.
Kuid vaneminspektor ja Briti impeerium, mida too esindas, olid ju Sidrun-2 meeskonna tõepoolest teenistusse palganud – nii nagu palgatakse suvalist tuukribrigaadi. Seetõttu Fandorin, kes polnud enam harjunud oma tegevusest kellelegi aru andma, vedas esiotsa kulmud ninajuurele ja välgutas silmi, kuid siis võttis end kokku ja seletas lühidalt:
„Vaadake, varjatud sõiduks on tarvis periskoopi. Meie paadil seda polnud, puudus vajadus. Tuli torni k-konstruktsiooni muuta. Mu insener mister Bull tuli selle tehnilise ülesandega üsna kiiresti toime, kuid seade tuli ju veel merel järele proovida…”
Väiksemapoolne Inglise aurulaev, mis oli paadi ja selle meeskonna üle Atlandi toonud, ei sildunud mitte sadamas endas, vaid kaljude vahele surutud kõrvalises
