tõmbus kössi, otsekui külmavärinast.
„M-mispärast hea?”
„Sest ma oskasin erinevatel aegadel sokutada saarele kolm oma meest. Üks sai tööle elektrikuna, teine tuukrina. Kolmas valvurina…” Thorntoni nägu muutus leinalikuks. „Esimene kukkus kaljult alla ja murdis endal koljupõhimiku. Õnnetusjuhtum. Teine uppus veealuses istanduses. Samuti õnnetu juhus. Kolmandaks oli toosama Finch, kellest ma olen rääkinud. Istutasin Finchi sinna juba pärast kohtumist teiega, kuu aega tagasi. Ta saatis ühe kirja, teatas koodiga, et temaga on kõik korras. Ning sestsaadik, nüüd juba kolm nädalat, pole ta ühendust võtnud…”
„Huvitav s-saareke,” sõnas Erast Petrovitš venitamisi. „Kuulge, aga kuidas oleks, kui vetesügavuste kündmise asemel katsun ka mina õnne, lasen end tööle värvata? Kranki pilte olen ma näinud, tundemärgid meelde jätnud. Vaatan, kas ta on seal või ei. Ühtlasi otsin teie kadunud kolmandat. Teil leidub ju mõni pilt temast?”
„Jah, mul on kaasas Finchi töötõend. Näete. Siin ei paista, kuid juuksed on tumeruuged. Ja eriline tundemärk: tähekujuline arm parema silma all.”
„Kuulijälg. Imelik, et ta ellu jäi,” täheldas Fandorin päevapilti silmitsedes.
„Jah, Finch sai raskelt haavata, kuid täitis ülesande.”
„Mis ülesanne see oli?”
Inspektor sikutas oma vuntsi.
„…Väga ohtliku jõugu kinnivõtmine.”
„Millise nimelt?” küsis Erast Petrovitš huviga, teades Inglismaa kõiki tõsisemaid jõukusid.
„Ärme kaldume teemast kõrvale.” Thornton köhatas rangelt. „Võtke teadmiseks, et Finch on üks meie paremaid väliagente. Selle mehega ei saa õnnetust juhtuda. Ja mitte kellelgi pole veel õnnestunud teda ootamatult tabada. Ta suudab tungida ükskõik kuhu ja tuleb alati tagasi. Isegi kui Finch on kadunud, siis teie ei peaks ammugi analoogset teed mööda minema. Tehke seda, milles me kokku leppisime. Teie submariini transportimine läks kuningakojale maksma kenakese summa.”
Fandorin kehitas õlgu ega kostnud midagi. Talle ei meeldinud väljend „teie ei peaks ammugi”, kuid peremehe sõna maksab. Ise teab. Pealegi oli inspektor hakanud kuidagi liiga sagedasti vuntsiotsa näppima.
„…Seda enam, et vaevalt te Kranki saarel kohtate,” jätkas inspektor. „Mu agendid jõudsid Saint Constantinuse asukaid lähemalt kaeda. Professorit ei näinud nad mitte kuskil. Kui ta ka on seal, siis peidab end. Võimalik, et töötab kontserni laboratooriumis ega pista ninagi toast välja.”
„Rääkige mulle Oceania kontsernist lähemalt,” palus Erast Petrovitš, kellel oli sõna „laboratoorium” peale hakanud kujunema oma versioon, mis suudaks lahendada kõik need mõistatused ja ütlematajätmised.
„Olge lahke. See on transnatsionaalne aktsiaselts, mis on maailmamere rikkuste tehnoloogilise kasutamise vallas monopolist või vähemalt vaieldamatu liider. Traditsioonilistest meretööndusaladest tegelevad nad vist ainult pärlipüügiga ning tarnivad turgudele kõige kõrgema kvaliteediga kive. Kala- ega vaalapüügiga nad ei tegele, kuid omavad Ameerikas mitut suurt kalakonservitehast. Peamise tulu saab kontsern hoopis täiesti uuest tööstusharust: toodab mereproduktide baasil valmistatavat parfümeeriat, kosmeetikat ja ravimeid. Selles osas ei ole Oceanial konkurente. Kasumi- ja dividendiandmeid ei avaldata, sest kontserni aktsiaid ei ole vabamüügis ammu olnud, kuid meie teada käib jutt vähemalt kaheksakohalistest summadest. Naelsterlingites!” lisas Thornton tähendusrikkalt ja tõstis sõrme üles rõhutamaks, et jutt ei käi mingitest haledatest dollaritest või, jumal hoidku, frankidest.
Seejärel süvenes ta kontserni geograafilise ja organisatoorse struktuuri detailidesse: millistes riikides on sel filiaalid, millistes linnades on esindused, kui omapäraselt juhitakse Oceaniat keeruka harujuhatuste ja ekspertkomisjonide süsteemi kaudu.
Selle pooleteise kuuga, mis olid möödunud hetkest, mil Fandorin Saint Constantinuse saarest esimest korda kuulis, oli ta loomulikult asja omal käel uurinud ja teadis seda kõike väga hästi. Teda ei huvitanud mitte see, mida inspektor räägib, vaid see, millest rääkimata jätab.
Tundub, et pilt sai selgeks.
„Teate mis, Thornton,” ütles Erast Petrovitš, kui britt oli lõpetanud. „Olete mulle küllalt kärbseid pähe ajanud. Te kas räägite mulle kõigest avameelselt, v-valetamata, või ma lähen Arubale tagasi. Mind oma eesmärkide suhtes eksitades rikkusite te meie kokkuleppe tingimusi.”
Inspektor vaikis, pilgutades nõutult heledaid ripsmeid. Ilmselt ei osanud ta oodata, et asi säärase pöörde võtab.
„Kas siis söör Vincent ei selgitanud, et teil ei õnnestu mind pimesi ära kasutada? Või pole ka tema, Briti k-kriminaalpolitsei ülem, teie ettevõtmistesse pühendatud?”
Jälle ei tulnud mingit vastust. Thorntoni reageerimiskiirus jättis soovida.
„Hüva,” ohkas Fandorin. „Võite vaikida. Mulle on niigi kõik selge. Te ei tööta söör Vincenti juures. Kriminaalpolitsei inspektorid ei kasuta kallite rätsepate teenuseid ega kõnele nagu Etoni vilistlased. Seda esiteks. Kui te ka teenite Scotland Yardis, siis Special Branchis, autonoomses üksuses, mis tegeleb r-riigi- ja sõjasaladustega. Seda teiseks. Te mainisite, et see laboratoorium, kus professor Krank töötas, asub Portsmouthis, seal aga paikneb Briti sõjalaevastiku peamine baas. Olen kindel, et te teate suurepäraselt, mille kallal nimelt Krank töötas. Asi ongi selles töös. Seda kolmandaks. Teid ei huvita jaht maniakile. Teil on vaja kätte saada ärakaranud teadlane ja salajane dokumentatsioon, mis ta ära varastas. Seda neljandaks… Pidage,” sõnas Erast Petrovitš järsult, nähes, et Thornton haarab taas vuntsist. „Te kavatsete jälle valetada. Jumala pärast, tehke läbi füsiognoomikakursus, see kulub teile teie ametis marjaks ära. Saate vähemalt teada, et vuntsi näppimine viitab salalikkusele ja soovile vestluskaaslast petta. Aga punkte on mul veel palju.”
Inglane tõmbas käe tagasi ja läks näost tumepunaseks.
„Viies punkt on selline. Te jälitasite Kranki, et teha kindlaks, kellele nimelt kavatseb ta oma saladused üle anda. Ning kui teadlane end keset merd ära uputas, ajas see teid täielikku t-tardumusse. Ent peagi saite te teada saadetud panderollist ning hakkasite tundma huvi algul Tenerife ning seejärel Saint Constantinuse saare ja Oceania kontserni vastu. Seda kuuendaks. Teis tekkis kahtlus, et oletatav enesetapp oli plaanitud lavastus, professori teie jälgimise alt eemaldamise operatsioon. Seda seitsmendaks. Ning ma tean, kes selle operatsiooni kavandas…”
„Tõesti?” küsis Thornton, vaadates vestluskaaslast sellise näoga, nagu näeks teda esimest korda. „Ma kuulan. Huvitav.”
„Ei ole selles midagi eriti huvitavat. Kõik on v-vägagi etteaimatav. Kontsernist rääkides jätsite te ütlemata, et aktsiaselts loodi algselt Saksa pangafirma Suess rahadega. Suess pole päris tavaline finantskorporatsioon. Ta on aastaid olnud seotud Preisi, nüüd ühendatud Saksamaa valitsusega. Näiteks leidis veidi aega enne 1870. aasta sõda aset skandaal: Berliini ja Pariisi vaheliste pingete harjal selgus järsku, et üks Napoleon III nõbudest on Suessidega tihedalt seotud ja reedab neile tõenäoliselt sõjasaladusi. Prints kas kihutati Prantsusmaalt minema või põgenes ta ise, kuid sestpeale polnud Suessi tõeline pale enam saladus. Te vältisite Oceania kontserni Saksa päritolu nii püüdlikult, et kinnitasite lõplikult mu oletusi. Saksamaa püüab vaidlustada Briti ülevõimu merel ja kasvatab hoogsas tempos oma sõjalaevastikku. Sakslased on eraettevõtte sildi all soetanud Atlandi ookeani strateegilises punktis asuva saare ja rajanud sinna
