nii kuradi külm saab olla?
Ta läheb veepiirile ja ronib kivide otsa. „Kas ta siin lamaski? Olete kindel?”
„Jah,” ütleb naine veendunult. „Umbes siin.”
Umbes? mõtleb Jeanette lootuse kaotanult ja silmitseb vanadaami, kes oma pakse prilliklaase mantlikäisesse puhastab.
Ta tunneb, et hakkab alla andma. Nende ainus juhtlõng on kehva silmanägemisega vana naine, kes on tõeliselt kehv tunnistaja, kui väga Jeanette ka vastupidist ei sooviks.
Ta kükitab maha ja otsib mingitki tõendit selle kohta, et Johan on seal olnud. Mõni rõivaese, tema väike kott, koduvõtmed. Ükskõik mis.
Aga ta näeb üksnes lainetest siledaks uhutud kive ja vihmavett.
Hurtig pöördub naise poole. „Ja kõndis ta siit edasi? Junibackeni poole?”
„Ei…” Naine võtab mantlitaskust ninarätiku ja nuuskab häälekalt. „Ta taarus minema. Oli nii täis, et püsis vaevu püsti…”
Jeanette ärritub. „Aga ta läks sinnapoole? Junibackeni poole?”
Vanadaam noogutab ja löristab uuesti taskurätikusse.
Samal hetkel möödub eemal Djurgårdsvägenil üks kiirabiauto, teel saare sisemusse, kui sireenide järgi otsustada.
„Kas jälle valehäire?” küsib Hurtig ja silmitseb rusutult Jeanette’i, kes raputab mornilt pead.
Kolmas kord juba kuuleb ta kiirabisireenide heli, aga kumbki eelmistest väljakutsetest ei olnud Johaniga seotud.
„Ma helistan Mikkelsenile,” ütleb Jeanette.
„Kriposse?” Hurtig näib üllatunud.
„Jah. Minu arvates on tema selliste asjade jaoks õige inimene.” Jeanette ajab end püsti ja hüppab mööda kive tagasi kõnniteele.
„Lastevastaseid kuritegusid mõtled või?” Näib, nagu kahetseks Hurtig kohe oma sõnu. „Tähendab, me ju ei tea veel, millega tegu on.”
„Võib-olla küll, aga vale oleks sellest hüpoteesist mitte lähtuda. Mikkelsen on koordineerinud otsinguid Beckholmenis, Gröna Lundis ja Waldemarsuddel.”
Hurtig noogutab ja vaatab teda kaastundlikult.
Lõpeta ära, mõtleb Jeanette ja pöörab pilgu ära. Ei mingit neetud kaastunnet. See murraks mu.
„Ma helistan talle.”
Kui Jeanette mobiiltelefoni võtab, näeb ta, et see on välja lülitatud, ja samal hetkel kostab kümne meetri kauguselt Hurtigi autost politseiraadio raginat.
Kui ta taipab, langeb tema peale tohutu raskus.
Otsekui vajuks veri kehas allapoole ja prooviks teda maa sisse vajutada.
Johan on üles leitud.
Karolinska haigla
Alguses arvas kiirabi, et poiss on surnud.
Ta leiti Waldemarsuddelt vana tuuliku juurest ning hingamine ja südametegevus peaaegu puudusid.
Ta oli alajahtunud ja lisaks oli näha, et ta oli selle ebaharilikult külma suveöö jooksul korduvalt oksendanud.
Kardeti aspiratsiooni tõttu tekkinud kahjustusi, et söövitav maohape võis olla kopsudesse sattunud.
Kell oli natuke kümme läbi, kui Jeanette Kihlberg ronis kiirabiautosse, mis pidi tema poja viima Solnasse, Karolinska haigla intensiivraviosakonda.
Palat on pimendatud, aga nõrga pärastlõunase päikese kiired tungivad ribakardina vahelt sisse ning erekollased valgustriibud moodustavad Johani paljal ülakehal mustri. Hingamisaparaadi tulede tukslev kunstlik valgus mängleb voodi kohal ja Jeanette Kihlbergile tundub, nagu oleks see kõik unenägu.
Ta silitab Johani käeselga ja heidab pilgu mõõteaparaadile voodi kõrval.
Poisi kehatemperatuur hakkab normaliseeruma, natuke alla kolmekümne kuue kraadi.
Jeanette teab, et Johanil oli veres suur kogus alkoholi. Haiglasse jõudes peaaegu kolm promilli.
Jeanette ei ole silmatäitki maganud, keha oleks nagu tuimaks tehtud ja ta ei suuda aru saada, kas temas tukslev süda kuulub kokku pulseeriva tundega oimukohtades. Tundmatud mõtted kaiguvad peas ja need on ühtaegu masendunud, vihased, hirmul, ekslevad ja lootuse kaotanud.
Ta on olnud mõistuseinimene. Senimaani.
Ta silmitseb poissi voodis lamamas. Johan on esimest korda elus haiglas. Ei, teist korda. Esimene kord oli kaksteist aastat tagasi, kui ta sündis. Siis oli Jeanette täiesti rahulik. Nii hästi ette valmistatud, et tegi kindlaks vajaduse keisrilõike järele veel enne, kui arstid olid otsuse langetanud.
Nüüd, selleks siin, ei ole ettevalmistusi tehtud.
Ta pigistab kõvemini poisi kätt. See on ikka veel külm, aga Johan näeb välja lõdvestunud ja hingab rahulikult. Ning palat on vaikne. Ainult elektrimasinate sahin.
„Kuule…” sosistab ta, teades, et ka teadvusetud võivad kuulda. „Nad arvavad, et kõik saab korda.”
Ta takerdub sel katsel Johanisse lootust süstida.
Nad arvavad? Pigem võiks öelda, et nad ei tea.
Kõik oli olnud paras kaos, kui Jeanette siia jõudis. Johan pandi raamile, pea alaspidi, et hingamisteid puhastada.
Aspiratsioon. Kopsu kudedel võib olla söövituskahjustusi.
Halvimal juhul.
Tema segaduses küsimused, arstide asjalikud, aga sisutühjad seletused.
Tema viha ja masendus jõudsid alatasa välja sama küsimuseni: miks kurat te mitte midagi ei tea?
Nad võisid rääkida EKG-aparaadist, hapnikust ja tilgutitest ning seletada, kuidas söögitorust sisse viidud sond kontrollib kehatemperatuuri ja kuidas hingamisaparaat tegeleb tsentraalse soojendamisega.
Nad võisid rääkida kriitilisest alajahtumisest, sellest, millist mõju avaldavad organismile pikemaajaline viibimine külmas vees ning järgnenud vihmane ja tuuline öö.
Nad võisid seletada, et alkohol laiendab veresooni ja kiirendab kehatemperatuuri langemist ning et veresuhkru taseme alanemisel võib tekkida ajukahjustuse oht.
Rääkida ja seletada.
Nad rääkisid, et nende arvates on oht möödas, ja nad seletasid, et veregaaside ja kopsuröntgeni pilt on esmapilgul positiivne.
Mida see tähendab?
Veregaasid? Esmapilgul? Et oht on arvatavasti möödas?
Nende arvates. Aga kindlalt nad ei tea.
Kui Johan kuuleb, siis on ta kuulnud kõike, mis on Jeanette’ile selles palatis räägitud. Ta ei saa pojale valetada. Ta paneb käe poisi põsele. See ei ole vale.
Tema
