oli ise ka samasugust jõuetust ja nördimust tundnud.
Käsk tuli ülaltpoolt ja ta oli aru saanud, et lõpetamise põhjus oli see, et poisid olid illegaalsed põgenikud. Nad olid ilma identiteedita lapsed, keegi ei otsinud neid, ja seetõttu ei olnud nende juhtum sama oluline kui siis, kui mängus oleks olnud heledapäised ja sinisilmsed Mörby või Bromma lapsed. Kuradi idioodid, mõtleb ta. Emotsionaalse puudega.
Isegi kui mõrtsukat ei õnnestu leida, oleksid nad vähemalt võinud oma nime tagasi saada. Aga kõik maksab raha ja need lapsed ei tähendanud kellelegi midagi.
Persona non grata.
Inimeste võrdne väärtus on modifitseeritud tõde.
Hurtig teeb tiiru tehnikute väikese valge telgi juurde ja küsib olukorrast ülevaadet, tuleb siis tagasi ja laiutab käsi täpselt samal hetkel, kui tugev välgusähvatus staadioni valgeks lööb.
Ta võpatab ja kibrutab kulmu, andes selgelt märku, et tunneb end ebamugavalt.
„Andrić jõuab kohe siia ja tehnikute jutu järgi pole midagi segast. Olukord on kontrolli all. Saame esialgse hinnangu paari tunni pärast.”
„Mis mõttes pole midagi segast?” Schwarzi ilme on küsiv.
„Naine on juba tuvastatud. Kott koos rahakotiga oli ta kõrval. Juhiloa järgi on ta nimi Elisabeth Karlsson. Kõik viitab sellele, et ta on vägistatud ja seejärel tapetud. Aga seda teab täpsemalt Andrić öelda, kui ta on surnukeha läbi vaadanud.” Hurtig hõõrub oma külmunud käsi. „Tehnikud teevad oma tööd, kaks koeraga patrulli kammivad ümbrust läbi ja jaoskonnas otsitakse võimalikke sugulasi. Mis me veel teha saaksime?”
„Näiteks ühe kohvi?” Schwarz astub enesekindlalt auto poole.
Vesi jookseb sorinal läbi vihmaveetorude ja moodustab kruusa sisse suuri lompe.
Mida ta endale lubab? mõtleb Hurtig ja läheb Schwarzile järele.
Bandhagen
Kui Ivo Andrić Bandhageni gümnaasiumi parklasse keerab, märkab ta Hurtigit, Schwarzi ja Åhlundi. Nad istuvad politseiautos ja on parajasti lahkumas. Kui Jens Hurtig tervituseks käe tõstab, vastab ta tervitusele, enne kui koolimaja ette pöörab ja auto suure tellishoone kõrvale pargib.
Andrić istub autos ja vaatab üle pimeda märja palliplatsi. Ühes nurgas tehnikute väike telk, teises üksildane nukker katkise võrguga jalgpallivärav. Vihma muudkui kallab ja sadu ei näita lakkamise märki, nii et ta kavatseb autos edasi istuda nii kaua kui võimalik. Ta tunneb end väsinult ja mõtleb, mida ta seal õieti teeb. Ta teab, et paljud peavad teda üheks riigi paremaks kohtuarstiks ja et tema kogemusepagasit on vähestel, aga siiski. Tema välismaal töötamise kogemus võiks anda talle ju teist tüüpi ülesandeid.
Välismaal, mõtleb ta. See tähendab Bosniat. Mida ta omal ajal koduks nimetas.
Nüüd istub ta siin, väsimus tuikab ja silmad kipitavad. Ta mõtleb hiljutistele sündmustele ja surnud poiste juhtumitele.
Esimene oli leitud Thorildsplani metroopeatuse juurest põõsastest ja ta oli olnud peaaegu mumifitseerunud.
Siis oli Svartsjölandet ja valgevene poiss, kellele järgnes palsameeritud laip Danvikstulli kuulimänguplatsil. Kõiki kolme ühendas see, et neil olid rängad kehavigastused.
Lõpetuseks Samuel Bai, lapssõdur, kes leiti rippumas Monumenteti kvartalis ühel Skanstulli pööningul.
Paaril soojal suvenädalal olid need neli juhtumit hõivanud kogu tema ärkvel oldud aja ning Ivo Andrić on endiselt veendunud, et tegemist on ühe ja sama kurjategijaga.
Uurimist juhtis Jeanette Kihlberg ja temale ei olnud midagi ette heita. Kihlberg oli head tööd teinud, aga muidu oli uurimine täis eksimusi ja tegematajätmisi. Pärast nädalatepikkust tööd oli sellest lõpuks saanud lõpetatud uurimine.
Üks politseiülem ja üks prokurör ei olnud oma ülesannete kõrgusel ning lugupeetud inimesed olid oma alibite kohta valetanud. See energiapuudus, mida ta oli täheldanud, koos tahtmatusega võtta kasutusele olemasolevaid meetodeid, oli purustanud kõik tema illusioonid, ja kuigi tema usaldus õigussüsteemi vastu oli alati kaunis kesine olnud, pudenes see nüüd lõplikult põrmuks.
Kui prokurör uurimise kalevi alla pani, vajusid ta käed jõuetult rippu.
Ivo Andrić tõmbab jope tihedamalt ümber ja paneb nokkmütsi pähe. Ta avab autoukse, astub paduvihma kätte ja hakkab pooljoostes politseipiirete poole minema.
Elisabeth Karlsson lebab külili Bandhageni gümnaasiumi jalgpalliväljaku kõrval märjal kruusal ja tema vasak käsivars on nii ebaloomulikus asendis, et luu on kahtlemata murdunud. Muidu kehal nähtavaid kahjustusi ei ole.
Ivo Andrić konstateerib seda, mida sündmuskohalt esmapilgul välja lugeda saab. Naine on sattunud seksuaalkuriteo ohvriks, aga surma põhjuse selgitamine peab ootama seni, kuni surnukeha on Solna patoloogiaosakonnas kuivas kohas. Ta annab korralduse surnud naine ära viia ja sanitarid pakivad laiba halli kilekotti.
Tagasi oma auto juurde läheb Ivo Andrić veelgi kiiremal sammul.
Äsja nähtud pilt oli viinud ta mõttele, millele ta tahaks ruttu kinnitust leida.
Vita bergen
Sofia Zetterlundil on suured mäluaugud. Mustad tühimikud, millest ta möödub oma unistustes ja oma lõpututel jalutuskäikudel. Mõnikord need augud laienevad, kui ta tunneb mingit lõhna või kui keegi vaatab teda erilise pilguga. Pildid kerkivad taas silme ette, kui ta kuuleb puukottade krabinat kruusal või näeb kellegi selga tänaval. Nendel kordadel tundub, nagu uhuks halastamatu keeristorm läbi selle punkti, mida Sofia tähistab sõnaga „mina”.
Ta teab, et tal on sääraseid kogemusi, mida ei anna kirjeldada.
Elas kord väike tüdruk, kelle nimi oli Victoria, ja kui ta oli kolmeaastane, ehitas isa tema sisse ühe toa. Tühja toa, kuhu mahtus ainult valu ja tundekülmus. Aastatega tekkisid sellele toale kurbusest tugevad seinad, kättemaksuihast põrand ja lõpuks tugev vihast katus.
See tuba oli nii kinni ehitatud, et Victoria ei pääsenud enam välja.
Ja seal sees ta nüüd ongi.
See ei olnud mina, mõtleb Sofia. See ei olnud minu viga. Ärgates tunneb ta esimesena süüd. Keha kõik süsteemid valmistuvad põgenemiseks, enese kaitsmiseks.
Ta tõuseb voodist üles, sirutab käe Paroxetini karbi järele ja neelab kaks tabletti sülje abil alla. Ta nõjatab end tahapoole ja ootab, et Victoria hääl vaikiks. Mitte täiesti, seda ei juhtu kunagi, aga vähemalt nii palju, et ta iseennast kuuleks.
Kuuleks Sofia tahet.
Mis tegelikult juhtus?
Mälestus lõhnadest. Popkorn, vihmast märg kruus. Muld.
Keegi oli tahtnud teda haiglasse viia, aga ta oli keeldunud.
Seejärel tühjus. Süsimust. Ta ei mäleta, kuidas ta korterisse tuli, veel vähem seda, kuidas ta Gröna Lundist koju jõudis.
Mis kell on? mõtleb ta.
Mobiiltelefon on endiselt öökapil. Nokia, vana mudel, Victoria Bergmani
