helistama. Aga ei oska õieti. Ta ei tea, mida öelda. Mida peaks ütlema.
Paanika tabab teda otse päikesepõimikusse ja ta haarab kõhust kinni. Ta väriseb, süda hakkab kloppima ja jõud voolab temast välja, nagu oleks keegi veeni läbi lõiganud. Pea tulitab ja ta tunneb, kuidas kontroll kaob, kuidas tal ei ole aimugi, mida tema keha tegema hakkab.
Pead vastu seina taguma? End aknast välja heitma? Karjuma?
Ei, ta peab kuulma päris häält. Häält, mis tõestaks, et ta on ikka veel olemas, et ta on füüsiliselt tajutav. See on praegu ainus asi, mis suudaks panna hääled tema sees vaikima, ja ta sirutab käe telefoni järele. Jeanette Kihlberg vastab kümmekonna signaali järel.
Ta kuuleb liinil raginat. Taustamüra, mille katkestab läbilõikav vilin.
„Kuidas tal läheb?” toob Sofia läbi raskuste kuuldavale.
Jeanette Kihlbergi hääl kõlab sama kehvalt kui liini kvaliteet. „Me leidsime ta üles. Ta on elus ja lamab siin minu juures. Nii palju oskan praegu öelda.”
Sinu laps lamab sinu juures, mõtleb ta. Ja Gao on siin minu juures.
Sofia huuled liiguvad. „Ma võin täna tulla,” kuuleb ta iseend ütlemas.
„Tore, tule paari tunni pärast.”
„Ma võin täna tulla.” Tema enda hääl kajab köögiseintelt vastu. Kas ta kordas oma sõnu? „Ma võin täna tulla. Ma võin…”
Johan oli olnud terve öö kadunud, Sofia oli veetnud selle kodus koos Gaoga. Nad magasid. See oli kõik. Või kas ikka oli?
„Ma võin täna tulla.”
Ebakindlus võtab maad ja äkitselt taipab ta, et tal ei ole õrna aimugi, mis juhtus pärast seda, kui nad Johaniga Vabalangemise gondlisse istusid.
Kaugusest kuuleb ta Jeanette’i häält. „Hästi, siis näeme. Ma igatsen sinu järele.”
„Ma võin täna tulla.” Telefon vaikib ja kui ta ekraani vaatab, näeb ta, et kõne oli kestnud kakskümmend kolm sekundit.
Ta läheb esikusse, et kingad jalga ja jakk selga panna. Kui ta saapad riiulilt alla võtab, tunneb ta, et need on niisked, otsekui oleks neid äsja kasutatud.
Ta takseerib neid. Koltunud leht on kleepunud vasaku kontsa alla, mõlema saapa nöörid on täis kuuseoksi ja rohuliblesid ning tallad on porised.
Rahu, mõtleb ta. Sadas kolinal. Kui kiiresti nahast jalatsid siis ära peaksid kuivama?
Ta sirutab käe jaki järele. Ka see on niiske ja ta silmitseb seda lähemalt.
Ühes varrukas on rebend, nii viie sentimeetri pikkune. Puuvillase voodri küljest leiab ta kruusakivikesi.
Miski paistab ühest taskust.
Mis nüüd siis?
Polaroidfoto.
Kui ta näeb, mida see kujutab, ei oska ta enam midagi arvata.
Pilt kujutab teda ennast, vast kümneaastasena, seismas tühjal rannal. Tuul puhub ja tema pikad heledad juuksed on peaaegu täisnurga all peas püsti. Liiva seest paistab rida katkisi puust poste ja taustal on näha väike punase-valgetriibuline majakas. Üksikute kajakate siluetid vilksatavad halli taeva taustal.
Süda klopib. Pilt ei ütle talle midagi ja koht on täiesti võõras.
Minevik
Unetult voodis lebades kuulatas ta isa samme ja tegi, nagu ta oleks kell. Kui ta voodis kõhuli lebas, oli kell kuus, vasakul küljel oli üheksa ja seljal kesköö. Paremal küljel sai kell kolm ja kui ta taas kõhuli keeras, oli kell kuus. Vasakul küljel üheksa ja seljal uuesti kesköö. Kui ta suudaks kella juhtida, petaks aeg isa ära ja too jätaks ta rahule.
Mees on raske, tema selg on karvane ning ta on higine ja haiseb ammoniaagi järele pärast kaht tundi väetisemasinaga rassimist. Vandumine kostis kuuri alt üles tüdruku tuppa välja.
Mehe puusakondid pressivad vastu tüdruku kõhtu, samal ajal kui tüdruk vahib üle tema jõnksutavate õlgade lakke.
Lage kattev Taani lipp on Peetruse rist ning värvid on veripunane ja luuvalge.
Kõige lihtsam on mehele meele järele olla. Tal selga silitada ja talle kõrva ohata. Kõik käib vähemalt viis minutit kiiremini.
Kui vana voodi raudvedrude krigin on lõppenud ja mees välja läinud, tõuseb tüdruk üles ja läheb tualetti. Sõnnikuhaisust peab lahti saama.
Mees on Holstebrost pärit mehaanik ja tüdruk nimetab teda Holstebro seaks sealse kandi vana tõusea järgi, kes on eriti hea lihaloom.
Mehe nime on ta kirjutanud oma päevikusse koos kõikide teistega, ja nimekirja ülemises otsas on tema seakasvataja, see, kellele ta peaks peavarju eest tänulik olema.
See teine mees on tegelikult haritud, jurist või midagi sellist, ning töötab Rootsis, kui ta parajasti talus sigu ei tapa. Teda nimetab tüdruk Natsiäbarikuks, aga mitte iialgi mehe kuuldes.
Natsiäbarik on uhke, et töötab vanade, järele proovitud meetoditega. Jüütimaa siga tuleb harjaste eemaldamiseks kõrvetada, mitte kuuma veega kupatada.
Tüdruk keerab kraani ja nühib käsi. Tema sõrmeotsad on sigadega töötamisest paistes. Seaharjased jäävad küünte alla kinni ja tekitavad põletiku ja mingit vahet pole, kas kanda kaitsekindaid või mitte.
Ta on neid tapnud. Elektriga uimastanud ja verest tühjaks lasknud, enda järelt koristanud, põrandakaevusid puhastanud ja tapajääke minema vedanud. Ükskord lasi mees tal üht siga poltpüstoliga tulistada ja tüdruk oleks äärepealt seda mehe enda peal proovinud. Ainult selleks et näha, kas tolle pilk oleks muutunud sama tühjaks kui sigadel.
Pärast seda, kui ta on end kuidagimoodi puhtaks küürinud, kuivatab ta ennast ja läheb tagasi oma tuppa.
Ma ei pea vastu, mõtleb ta. Ma pean siit minema pääsema.
Riietudes kuuleb ta, kuidas Holstebro sea vana autopann käima läheb. Ta nihutab kardinaid ja vaatab välja. Auto sõidab õuest välja ja Natsiäbarik läheb kuuri tagasi, et sõnniku lahutamisega edasi mässata.
Tüdruk otsustab minna Grisetåuddeni neemele ja ehk üle silla Oddesundigi.
Tuul tungib riiete alla ja kuigi tal on seljas nii kampsun kui jope, väriseb ta juba enne, kui maja taha jõuab.
Ta kõnnib edasi raudtee poole ja mööda raudteetammi neemele. Aeg-ajalt möödub ta Teise maailmasõja ajast pärit kaitserajatistest ja betoonpunkritest. Neem muutub kitsamaks, peagi on vesi juba mõlemal pool, ning kui raudtee vasakule silla poole keerab, näeb ta paarisaja meetri kaugusel enda ees majakat.
Ta läheb randa ja märkab, et on ihuüksi. Väikese punavalge majaka juures heidab ta murule ja vaatab selgesse taevasse. Talle meenub, et ükskord lamas ta samamoodi ja kuulis metsast hääli.
Täpselt samamoodi oli ilm olnud tuuline ja kuulnud oli ta Martini lalisevat häält.
Miks poiss ära oli kadunud?
Ta
