style="font-size:15px;"> Aeg on tahtejõuetute ja teovõimetute parim sõber.
Naine on andnud talle paberit ja pliiatsi ning ta võib tundide kaupa pimedas istuda ja joonistada. Motiivid leiab ta oma seesmisest mälupangast. Inimesed, keda ta on kohanud, asjad, millest ta puudust tunneb, ning tunded, mille olemasolu on ta unustanud.
Väike linnuke pesas koos oma poegadega.
Kui ta valmis on saanud, paneb ta paberi ära ja alustab otsast.
Ta ei peatu iialgi ega silmitse oma kätetööd.
Naine, kes teda sünnitab, ei ole päris ega mängult, ja Gao jaoks pole enam olemas aega enne teda. Pole enne ja pole pärast. Aeg ei ole mitte miski.
Kõik tema juures on pöördunud sissepoole, mälestuste enda mehaanika poole.
Bistroo Amica
Jeanette lahkub Johani palatist ja kõnnib haigla fuajees asuva kohviku poole. Ta on politseinik, pealegi naissoost, mis tähendab, et ta ei saa isegi sellises olukorras töömõtteid peast heita. Ta teab, et kunagi tulevikus maksaks see talle kätte.
Kui liftiuksed avanevad ja ta fuajee inimsumma satub, tõstab ta pilgu ja näeb liikumist, naeratusi. Ta tõmbab kopsud õhku täis, see õhk on siin tulvil elu. Kuigi tal on raske seda tunnistada, teab ta hästi, et vajab seisva õhuga toas voodiveerel valvamisse pooletunnist pausi.
Hurtig tuleb kandikuga, millel on kaks auravat kohvitassi ja kaks kaneelisaia, ning paneb selle enne mahaistumist nende vahele lauale. Jeanette haarab ühe tassi ja võtab ettevaatlikult sõõmu kuuma kohvi. Kõht tõmbub soojaks ja tal tekib tahtmine suitsetada.
Hurtig võtab oma tassi ja vaatab teda uurivalt. Jeanette’ile ei meeldi tema kriitiline pilk.
„Nii et. Kuidas tal on?” küsib Hurtig.
„Kõik on kontrolli all. Praegusel hetkel on kõige hullem see, et ei tea, mis temaga juhtunud on.”
Tunne on tuttav sellest ajast, kui Johan väike oli. Ta mäletab kordi, mil poiss tuli joostes ja suure nutuga, lohutamatuna ja võimetuna rääkima, mis juhtunud oli. Sõnu ei jätkunud. Jeanette oli lootnud, et see aeg on nüüd igaveseks möödas.
Kuni praeguseni.
Isegi Sofia ei suutnud rääkida, mis juhtunud oli. Kuidas siis saaks Johan seda sõnadesse panna?
„Ma saan aru, aga eks te saate sellest siis rääkida, kui tal parem on ja koju saab. On ju?”
„Loomulikult.” Jeanette ohkab, enne kui jätkab. „Aga seal vaikuses üksinda istumine ajab mu hulluks.”
„Kas Åket ei ole siin? Ega su vanemaid?”
Jeanette kehitab õlgu. „Åke teeb Poolas näitust ja pidi koju tulema, aga kui me Johani üles leidsime, siis…” Ta kehitab veel kord õlgu. „Jah, paljukest ta siin teha saab. Ja minu vanemad on pensionäride grupiga Hiinas. Jäävad paariks kuuks.”
Jeanette näeb, et Hurtig tahab midagi öelda, aga jõuab ise ette.
„Kuidas Bandhagenis läks?”
Hurtig paneb kohvitassi suhkrutüki ja segab. „Ivo ei ole veel valmis, nii et ootame ära.”
„Ja mida Billing ütleb?”
„Peale selle, et tema arvates peaksid sa Johaniga koju jääma ja et sinu süü on, et Åke lahutust tahab?” Hurtig ohkab ja joob oma kohvi.
„Ütleski nii või, see õeluseuss?”
„Japp. Üldse mitte läbi lillede.” Hurtig pööritab silmi.
Jeanette tunneb end kurnatuna ja kõlbmatuna.
„Oh kurat,” pomiseb ta ja libistab pilgu üle ruumi.
Hurtig istub vaikides, võtab saia ja murrab selle küljest tüki, mille pistab suhu. Jeanette näeb, et miski painab teda.
„Mis on? Mille peale sa mõtled?”
„Sa ei ole seda peast heitnud, eks?” küsib Hurtig ettevaatlikult. „Näost on näha. Sa oled jube vihane, et meilt see juhtum ära võeti.” Ta pühib ära mõned habemetüükasse kinni jäänud pudemed.
„Millest sa räägid?” Jeanette ärkaks nagu uimast.
„Ära veiderda. Tead küll, millest ma räägin. Lundström on tõeliselt ilge tüüp, aga tema ei olnud…”
„Lõpeta ära!” Jeanette katkestab teda taas.
„Aga…” Hurtig laiutab käsi ja loksutab natuke kohvi üle ääre.
Jeanette haarab vaistlikult salvräti järele ja pühib kohvi ära. Ta tabab end mõttelt, et edaspidi on tal võib-olla üksnes iseenda järelt koristada. Heidab mõtte peast, enne kui see jõuab juuri ajada. Keskendub.
„Jens, kuula…” Ta mõtleb järele. „Ma olen toimunust sama masenduses kui sina ja leian, et see oli nõme, aga ma ei ole ka nii rumal, et arvaks, nagu saaks seda majanduslikult argumenteeritult…”
„Põgenikelapsed. Mingid illegaalsed põgenikelapsed… pole majanduslikult argumenteeritud. Süda läheb pahaks.” Hurtig tõuseb püsti ja Jeanette näeb tema ärritust.
„Istu maha, Jens. Ma ei ole lõpetanud.” Teda üllatab oma hääle enesekindel toon, kuigi ta on omadega täiesti läbi.
Hurtig ohkab ja võtab uuesti istet.
„Teeme nii… Ma pean Johani eest hoolitsema ega tea, kui kaua sellega läheb. Sul on Bandhageni naise juhtum ja see on loomulikult prioriteet.” Ta peab enne jätkamist pausi. „Aga sa tead sama hästi nagu mina, et meil jääb aega üle… kui sa mõistad, mida ma silmas pean?” Ta näeb, et Hurtigi silmis välgatab, ja tunneb, et miski kõrvetab temas endas. Tunne, mille ta oli peaaegu unustanud. Entusiasm.
„Tahad öelda, et laseme edasi, aga mitte avalikult?”
„Täpselt. Aga jäägu see meie vahele. Kui see ilmsiks tuleb, on nii sinu kui minuga ühel pool.”
Hurtig naeratab. „Tegelikult olen ma juba mõned päringud laiali saatnud, loodan neile sel nädalal vastused saada.”
„Väga hea, Jens,” ütleb Jeanette ja naeratab vastu. „Tubli töö, aga me peame seda targalt ajama. Kellega sa ühendust võtsid?”
„Ivo Andrići sõnul oli Thorildsplani poisi kehas penitsilliini jälgi, lisaks kõikidele nendele uimastitele.”
„Penitsilliini? Mida see tähendab?”
„Et poiss on puutunud kokku arstiabiga. Arvatavasti mõne arstiga, kes töötab ennast varjavate, paberiteta põgenikega. Üks mu tuttav tüdruk, kes on kiriku juures tegev, lubas mulle mõned võimalikud nimed otsida.”
„Super. Mul on endiselt kontakt Genfiga, ÜRO pagulaste ülemkomissariga.” Jeanette tunneb, kuidas tulevikunägemus temasse tasapisi tagasi imbub. Peale põhjatu praeguse hetke on olemas muudki. „Ja lisaks on mul üks mõte.”
Hurtig ootab.
