style="font-size:15px;"> Number on võõras.
Kümne minuti pärast on ta sedavõrd rahunenud, et suudab üles tõusta. Korteri õhk on sumbunud ja ta avab elutoa akna. Borgmästargatan on vaikne ja vihmast märg. Vasakul troonib majesteetlikult kesk Vita bergeni hilissuviselt väsinud rohelust Sofia kirik ja Nytorgetilt, pisut eemalt, kandub värskete saiade ja heitgaaside lõhna.
Mõned pargitud autod.
Üle tänava rattakuuris on kaheteistkümnest jalgrattast ühel kumm katki. Eile veel ei olnud. Detailid, mis talletuvad, tahab ta seda või ei.
Ja kui keegi tema käest küsima peaks, võiks ta järjekorras kirjeldada kõikide rataste värvi. Vasakult paremale, või vastupidi.
Ta ei peaks isegi järele mõtlema.
Ta teab, et tal on õigus.
Aga Paroxetin muudab ta pehmemaks, rahustab aju maha ja teeb argipäeva talutavamaks.
Ta otsustab duši alla minna ja samal hetkel heliseb telefon. Seekord tema töötelefon.
Kui ta duši alla astub, heliseb see ikka veel.
Kuumal veel on ergastav mõju ja end kuivatades mõtleb ta sellele, et õige pea on ta täiesti üksi. Vaba tegema, mida iganes soovib.
Üle kolme nädala on möödas tema vanemate hukkumisest, kui nende majas puhkes tulekahju. Nad olid saunas olnud ja esialgsel hinnangul põhjustas põlengu kerise elektririke.
Lapsepõlvekodu Värmdös on varemetes ja kogu vara on tuhaks põlenud.
Lisaks maja kindlustusele, mille väärtus on ligi neli miljonit krooni, oli tema vanematel ka üheksasada tuhat krooni sääste ning aktsiaportfell, mis müümise korral tooks tulu kuni viis miljonit.
Sofia on andnud perekonna advokaadile Viggo Dürerile ülesandeks vahetada aktsiad võimalikult kiiresti sularahaks, mis tuleb paigutada tema erakontole. Õige pea on tema käsutuses peaaegu kümme miljonit krooni.
Tal on piisavalt raha, et ei peaks elu lõpuni selle pärast muret tundma.
Ta võib oma vastuvõtu kinni panna.
Kolida kuhu iganes. Otsast peale alata. Kellekski teiseks saada.
Aga mitte veel, mõtleb ta. Võib-olla varsti, aga mitte veel. Praegu vajab ta rutiini, mida töö suudab pakkuda. Hetki, mil ta ei pea millelegi mõtlema, vaid saab üksnes säästurežiimil vegeteerida. Võimalus teha ainult seda, mida temalt oodatakse, annab talle Victoria eemalhoidmiseks vajaliku rahu.
Kui ta on ennast ära kuivatanud, paneb ta riidesse ja läheb kööki.
Ta paneb kohvimasina tööle, võtab oma sülearvuti, tõstab selle lauale ja lülitab tööle.
Telefoniinfost saab ta teada, et võõras number kuulub Värmdö politseijaoskonnale, ja kõhtu tekib klomp. Kas nad on midagi avastanud? Ja sel juhul mida?
Ta tõuseb püsti ja toob tassi kohvi, võttes samal ajal vastu otsuse jääda rahulikuks ja äraootavaks. See on edaspidine probleem.
Ta istub arvuti taha, otsib üles kausta nimega VICTORIA BERG-MAN ning vaatab kahtkümmet viit tekstifaili.
Kõik on nummerdatud ja kannavad nime VARESETÜDRUK.
Tema enda mälestused.
Ta teab, et oli haige ja et kõikide mälestuste koondamine oli vajalik. Juba aastaid on ta iseendaga vestelnud, oma monolooge salvestanud ja seejärel neid analüüsinud. Selle töö kaudu õppis ta Victoriat tundma ja lõpuks leppis mõttega, et nad peavad elama koos kogu ülejäänud elu.
Aga nüüd, kui ta teab, milleks Victoria võimeline on, ei lase ta endaga manipuleerida.
Ta tähistab kaustas kõik failid, hingab sügavalt sisse ja vajutab lõpuks nuppu DELETE.
Dialoogiaken küsib, kas ta on kindel, et soovib kausta kustutada.
Ta mõtleb järele.
Otsus iseendaga peetud vestluste märkmed ära kustutada on tal juba mõnda aega meeles mõlkunud, aga seni pole tal selleks julgust jätkunud.
„Ei, ma ei ole kindel,” ütleb ta valjusti iseendale ja vajutab NO.
Nagu hingaks välja.
Nüüd jääb veel mure Gao pärast. Ilma minevikuta poiss, kellest on juhuse tahtel saanud osa tema argipäevast. Või oli see üldse juhus?
Ta oli poissi kohanud elektrirongis ühel absoluutse selguse hetkel, ja oli märganud tema haavatavust. Kui rong Karlbergi jaamas peatus, olid nad teineteisel käest kinni võtnud ja sõnatu kokkuleppe sõlminud.
Sellest peale on poiss elanud raamaturiiuli taha peidetud toas.
Nende igapäevased harjutused on muutnud ta kehaliselt tugevaks ja vastupidavaks. Samal ajal on tohutult kasvanud ka poisi vaimujõud.
Mõtiskledes keedab Sofia suure potitäie putru ja valab termose täis ning viib poisile. Gao lebab alasti pehmes pimedas toas voodil ning Sofia näeb poisi silmist, et too on kusagil eemal.
Gaost oli tänu oma olemasolule, oma täielikule pühendumisele ja jõulisele kompromissitusele saanud Victoria kuulekas tööriist.
Victoria ja Gao on kaks võõrast kehaosa, mis on temale siirdatud, aga kui tema keha Victoria omaks võttis, siis Gao tõrjus see eemale.
Mis ta poisiga tegema peaks? Nüüd, kui too on pigem tüliks.
Kuigi ta on mitu tundi koristanud, on uriinihais puhastusvahendi lõhna varjust ikka veel tunda.
Põrandal on korralikus virnas poisi joonistused.
Ta paneb termose voodi ette põrandale. Vett saab Gao väikesest tualetist.
Välja minnes lükkab ta ust varjava raamaturiiuli tagasi ja suleb riivi. Nüüd tuleb poiss õhtuni toime.
Keel
valetab ja vassib ning Gao Lian Wuhanist peab olema ettevaatlik selle suhtes, mida inimesed ütlevad.
Miski ei üllata teda, sest ohjad on tema käes ja ta ei ole loom.
Ta teab, et loomad ei oska arvestada tavapärasest erineva olukorraga. Oravad korjavad enne talve pähkleid puutüve sisse, aga kui auk kinni külmub, ei saa nad enam millestki aru. Pähkleid pole kunagi olemas olnud, sest neid ei saa kätte. Orav annab alla ja saab hukka.
Gao Lian mõistab, et ta peab olema valmis tavapärasest erinevaks olukorraks.
silmad näevad keelatut ning Gao peab silmad sulgema ja ootama, kuni see kaob.
Aeg on sama mis ootamine ja seetõttu mitte miski.
Aeg ei ole üldse mitte miski. Olematu. Null. Tühjus.
See, mis pärast juhtub, on aja täielik vastand.
Kui lihased pingulduvad, kõht tõmbub kokku ja hingamine on pinnapealne, ent hapnikurikas, saab ta kõigega üheks. Pulss, mis varem oli aeglane, kiireneb kõrvulukustavaks
