tuli ikka ja jälle mu haiguse juurde tagasi ja päris selle kohta üksikasju. Ma lubasin seepärast minna temaga koos haiglasse, et lasta arstidel end uurida.
Viimaks tegin talle hulljulge ettepaneku:
“Kas teate, preili Klaara, ma tahaksin teile selle hoolitsuse eest, mida te minu vastu kord üles näitasite, ometi kord millegagi tasuda. Ma ei mõista seda rahasse arvestada, aga sõidame linna ja ma ostan teile midagi, mida te vajate.”
Ta ei põigelnud vastu ja me asusime teele. Enne helistasin aga terasekontorisse ja teatasin, et ei saa õhtupoolikul sinna tulla.
“Kui teil peaks olema vaja tööd, siis võiksin seda muretseda. Mul endalgi on vaja kontoris abilist. Teie sobiksite ka selleks väga hästi, kui aga ise soovite.”
See teade pani Klaara elama – olin tabanud naelapea pihta. Klaara kinnitas oma soovi tulla minu juurde tööle.
“Aga enne peate veidi puhkama ja kosuma, meie kontoris on kõik paksud preilid – kõhn sinna ei sobi.”
Klaara muutus julgemaks ja kinkis mulle naeratuse.
“Miks te olete nii heatahtlik minu vastu?” küsis ta järsku.
“Ma ütlesin juba, et tunnen end võlglasena teie ees ja tänutäheks tahaksin midagi teha. Kas kahtlete minu siiruses?”
“Ee… ei tea.”
“Vaadake, Klaara, ma olin tol korral väga haige ja kartsin, et ei saagi terveks, aga teie uskusite minusse ja aitasite mu jalule. Ma tahan teile oma tänuvõlga maksta. Ja kui te soovite töökohta leida, siis oleks tarvis, et me käiksime linnas ja ostaksime teile midagi uut selga.”
Klaara vaikis. Mulle oli tema kahtlustav ja ettevaatlik käitumine täiesti mõistetav, sest tema usaldust oli varem kurjasti kasutatud. Peale vangis istumist ja kohtulikke ülekuulamisi oli ta muutunud eriti umbusklikuks.
Linna me läksime siiski ja ostsime Klaarale palju asju: kleidi, kingad, pesu ja isegi kübara. Ta oli kõigega nõus ja ei vaielnud ostudele vastu, aga ise ei avaldanud ühtki soovi. Tagasiteel astusime kosmeetikaärisse, kus ma palusin tal valida, mida ta soovib, kuid Klaara keeldus. Siis palusin müüjannal midagi sobivat Klaarale otsida, millega me lõpuks ka hakkama saime.
Sõitsime tagasi Nõmmele. Seal andsin talle kasutada oma kabineti, kus ta võis vahetada riided ja end korrastada. Ise istusin sohvale ja mõnulesin. Üle hulga aja tundsin jälle südames rõõmu: mul oli keegi, kelle eest võisin hoolitseda, kellele olin jaganud tähelepanu. Olin täitnud oma lubaduse ja tasunud võla.
Kui Klaara viimaks kabinetist väljus, oli ta nagu teine tütarlaps. Kleit passis oivaliselt ta saledale kehale, tüdruk oli nagu ümber sündinud. Klaara seisis mu ette, vaatas mulle alandlikult silma ja hakkas nutma. Küllap tahtis ta mind tänada, aga sõnad surid ta huulil. Katsusin teda rahustada, pannes käe ta õlale ja korrates sõnu, mida olin juba autos öelnud.
Passija serveeris kohvi. Ta oli küpsetanud ka värskeid saiakesi, mis lõhnasid isuäratavalt. Me jõime kohvi ja ma kallasin endale konjakit, aga Klaarale andsin likööri.
Klaara muutus julgemaks ja jutustas oma elust. Ta ema oli varakult surnud ja isa abiellunud teist korda. Tige võõrasema polnud teda sallinud. Klaara läinud juba varakult haiglasse koristajaks ja saanud hiljem põetajaks. Seal juhtunudki kohutav lugu – temast saanud mõrvar.
Tütarlaps hakkas haledasti nutma, kattis silmad rätikuga ja langes kummuli sohvale. Ma püüdsin teda trööstida, aga see tegi asja veelgi hullemaks. Nägin, et ma polnud suuteline teda rahustama. Seepärast viisin jutu teisale ja küsisin:
“Klaara, katsuge veidi rahuneda – kui teile siin ei meeldi, siis ma sõidutan teid koju või mõne tuttava juurde.”
Klaara ehmus ja vaatas mulle otsa.
“Ei-ei, tänan, aga mul pole kuhugi minna, mul pole ju kodu ega…”
Ta langes uude nutuhoogu.
“Kuulge, Klaara, olge mõistlik, kuulake mind. Kui teil pole kuhugi minna, siis valige enesele ükskõik milline tuba minu korteris ja elage, kuni kosute ja hakkate jälle tööle. Mul on ruumi laialt ja teie ei sega mind põrmugi, rahunege ainult.”
Klaara jäi kuulatama ja vaikis.
“Kas te elate üksinda?” küsis ta viimaks.
“Seni ikka veel üksinda.”
“Miks teie proua ei tule siia?”
“Ta tuleb, aga vist hiljem.”
“Kas passija elab siin?”
“Ei ela.”
Klaara muutus tõsiseks ja puuris oma terava pilgu minu silmadesse, tahtes nähtavasti selgusele jõuda, kas minu pakkumine oli siiras või teatava tagamõttega. Ma tõttasin seletama:
“Saan aru, et te kahtlete minu aususes, sest te tunnete mind ju pealiskaudselt, aga kui soovite, siis ma sõidutan teid kuskile hotelli ja võtan teile toa.”
“Viige mind mõnda öömajja, mul pole hotelli jaoks raha,” palus Klaara.
“Mina maksan, ma annan teile võlgu. Kui kord teenima hakkate, siis maksate tagasi, sellega pole mingit kiiret.”
Jällegi peatas ta oma terava pilgu mu näol ja vaatas mind imestunult. Uuesti tuli Klaarale peale nutuhoog ja ta kattis näo kätega. Ta sosistas vaevu:
“Ma… ma pole teie lahkust väärt, olen lihtne tüdruk ja ei kõlbagi teie majja.”
“Vaat kus rumalus! Mind ravima kõlbasite. Jätke need lapsikud mõtted. Mina hindan teid väga. Võtke minu pakkumist puhta kullana, pealegi ei maksa see mulle midagi.”
Klaara selgitas vist peas minu sõnu ja naeratas uuesti. Aga kurrud ta näol süvenesid ja see omandas valulise ilme. Mul hakkas temast hale. Mu süda tõmbus kokku imelikust hellusest.
Tegin Klaarale ettepaneku minna koos kinno. Lootsin, et ta seal lõplikult rahuneb ja siis arutame tema olukorda edasi. Klaara oli sellega nõus.
Kinos jooksis parajasti “Kreutzeri sonaat”. Filmi romantiline sisu ja Beethoveni muusika mõjusid meisse mõlemasse kütkestavalt. Klaara süvenes filmi, unustades kogu ümbruse ning oma saatuse. Ta päris minult, kes olid Kreutzer ja Beethoven, kuid Tolstoi teoseid ta teadis. Korraga oli Klaara noor ja tarmukas, aga tõsine. Ma olin endaga rahul.
Pärast kino sõitsime Nõmmele, et võtta Klaara asjad ja leida talle mõni võõrastemaja. Kodus sõime õhtust. Ma keetsin ise teed ja valmistasin võileibu. Klaara aitas lauda katta. Kinos käimine oli muutnud ta rahulikuks. Ta arutas kainelt oma olukorra üle ja rääkis tööleminekust. Vaatamata oma kesistele teadmistele muudel aladel, tundis ta küllaltki hästi kirjandust.
Lauas sõi ta jälle suure isuga ja ei ütelnud ära ka alkoholist. Valasin talle tee sisse rummi, see tegi teda uniseks. Oli tal ju pikk ja rahutu päev seljataga ja üsna loomulikult oli ta väsinud. Lauast tõustes ei jaksanud Klaara enam sammugi astuda, vaid vajus kokku. Hotelli sõidust ei tulnud midagi välja.
Ilma temalt nõu küsimata tegin ma Klaarale aseme oma kabinetti, kus ta vajus otsemaid raskesse unne. Olin rahul, sest minu juures elades võis ta korralikult kosuda ja välja puhata. Hotellis oleks ta hakanud raha kokku hoidma
