sõjaväelast istus nende juures.
“Ja nüüd tahate müüa meie viimased kaitsevahendid!” hüüdis ärritatult üks härradest.
“Need pole enam kaitsevahendid, vaid lihtsalt vanaraud,” tähendas sõjaväelane.
“Kuidas nii? Meie riigi au ja uhkus ning teie nimetate neid vanarauaks!” ärritus keegi teine.
“Lihtsalt au ja uhkuse pärast ei maksa meil neid pidada. Need miiniristlejad ei kõlba enam moodsa aja kaitsevahenditeks, sest nende relvastus on aegunud, kiirus väike ning aurukatelde iga ammu läbi,” seletas sama sõjaväelane.
“Parem ostame nende asemele kaks moodsat allveelaeva ja müüme miiniristlejad hea hinna eest maha,” lisas keegi.
“Kuidas? Tahate ikka maha müüa? Ega te hull ole…”
Samal hetkel sisenes kindral Laidoner ja meeste vaidlus katkes. Kõik jäid paigale, sest ei söandatud minna seda küsimust kindrali endaga arutama.
Hulk mehi istus suure ümmarguse laua taga, seal vaieldi ägedasti. Tundsin ära mõned riigikogu liikmed, kaks ajakirjanikku, mitu õigusteadlast ja majandusministri enese. Laidoner istus nende juurde. Arutleti majandusliku surutise üle. Mehed jagunesid kahte kindlasse leeri: ühed olid raha devalveerimise poolt, teised selle vastu. Devalveerijate poolel olid nooremad mehed ja Riigikogu liikmed, vastased olid aga vanemad ja rahadega mehed. Majandusminister oli viimaste grupis. Laidoner kuulas vaidlust pealt ja ei avaldanud oma arvamust.
“Raha ei liigu,” ütles keegi.
“Aga ütelge, kuidas ta liikuma panna?”
“Tuleb oodata, küll ta pikapeale hakkab jälle liikuma, kriisiaegu on varemgi olnud ja nad on kõik viimaks lahenenud. Kannatust, mu härrad!” väitis minister.
“Aga rahval pole kannatust, näe, natside liikumine on Saksast meile tulnud ja siin on nüüd vapsid, rahvas hakkab nende poolt hääletama – nii on ootamine ja kannatamine kardetavad.”
“Kiiremas korras on vaja abinõusid leida – raha peab devalveerima,” rõhutas üks parlamendiliige.
“Ei see aita, viib ainult kuristikule lähemale, eks me ole seda nalja juba kord Saksamaal näinud.”
“Trükkige rohkem rahatähti ja avage krediite, sedasi saategi rahad liikvele. Vanad rahad on kinni külmunud ja seisavad paigal.”
“Aga need külmuvad ka varsti kinni ja mis siis?”
“Ärge laske külmuda, pidage kraanid rohkem lahti, nagu siin märgiti, ja avage rohkem krediite, laske rahval tegutseda: ehitada, produtseerida, kaubelda.”
“See tee viib meid pankrotti,” katkestas minister.
“Aga me olemegi juba pankrotis.”
“Kraanid olid liiga lahti, sellepärast oleme pankrotis.”
“Pole õigus. Just siis, kui kraanid keerati kinni, algasid raskused. Näe, Eesti Panga president ütles uue pangamaja avamisel, et hoonel on ebaloomulikult väike uks, aga see olevat sellepärast, et rahad välja ei pääseks.”
Kõik pahvatasid naerma, kuid vaidlus kestis edasi.
Kõrvaltoas istusid vestlushoos mõned töösturid. Ma siirdusin nende juurde ja istusin ärimees Kilgase kõrvale. Tahtsin temaga kõnelda Klaarale töö leidmise küsimuses.
Hiljuti Saksamaal käinud perekond Tohver jutustas sealseid uudiseid. Majanduslik kriis olla seal välja kutsunud poliitilise kriisi ja natsionaalsotsialistlik partei kasutavat seda segadust osavasti ära. Kardetavat, et järgmistel presidendivalimistel võib Hitler võimule tulla. Mulle olid need asjaolud juba varemgi teada, aga ma ei lahkunud nende seltskonnast, sest kavatsesin ka teiste töösturitega kõnelda, juhul kui Kilgasega jutule ei saa. Lõpuks nägin, et ei aita muu, kui tuleb kutsuda Kilgas õhtust sööma.
Klubist läksimegi Kilgasega koos Gloria Palace’i. Enne helistasin koju ja kutsusin ka Klaara sinna. Teel seltsis meiega noorhärra K. välisministeeriumist.
Restoranis kutsus härra K. Klaara tantsima ja ma sain Kilgasega rahulikult rääkida.
“Tubli tütarlaps, terane, ju vist ka hea töötaja. Katsun ta enda juures kuskile paigutada,” märkis Kilgas minu palve peale.
Klaara oli tol õhtul sädelev ja kui meist mõni hilines teda tantsule kutsumast, oli mõni võõras kohe teda palumas.
“Oivaline tantsupartner,” kiitis härra K. ja lisas silma pilgutades, “palju särtsu ja sex appeal’i.”
Viimase tantsu ajal teatasin Klaarale, et Kilgas lubas talle töökoha leida. See teade mõjus hämmastavalt – Klaara kiljatas keset tantsupõrandat ja pidi peaaegu kukkuma. Ta haaras mu käe, kummardas ja suudles seda. Ma ehmusin piinlikkustundest. Vaatasin ringi, aga keegi polnud seda märganud.
“Tasa, tasa, mu laps, meestel ei suudelda kätt, liiatigi veel teiesugune noor preili,” õpetasin teda veidi tõreleval toonil.
Jõudsime koju alles pärast keskööd. Ma olin väsinud ja läksin kohe oma tuppa. Klaara palus luba kuulata raadiot, sest suurest erutusest polevat tal und. Mul polnud midagi selle vastu.
Tuppa astudes leidsin selle olevat õitsele löönud: laual ja öökapil ilutsesid astrid. Nende erksad värvid tegid toa kummaliselt rõõmsaks. Juba aastaid polnud mu magamistuba näinud lilli. Need olid sealt kadunud koos Annega.
Olin endaga rahul. Üle hulga aja valdas mind õnnis tunne, sest suutsin kellelegi rõõmu tuua – puhast ja selget rõõmu, mis oli nagu läbipaistev kristall, nagu päikesekiir. Sellistest rõõmuraasukestest koosnebki inimese õnn siin maa peal.
Mu silmad vaibusid unele, aga saalist kostsid Klaara tantsusammud.
Hommikul oli Klaara juba enne mind üleval. Ta tuulutas tube ja keetis mulle kohvi. Nüüd nägin, et ka saalis ja söögilaual ilutsesid astrid.
“Sõnal aster on kaunis kõla, kevadine kõla. Kuulake, Klaara: per aspera ad astra pro patria! Kas pole ilus?”
“Ilus tõesti, aga mida see tähendab?”
“Eesti keeles tähendab see järgmist: isamaa eest läbi raskuste tähtede poole.”
Passija tuli uksest sisse ja meie kõnelus lõppeski sellega. Istusime Klaaraga kahekesi lauas, jõime kohvi ja vaikisime. Kõneaine oli järsku katkenud, ma ei teadnud, millest rääkida. Imetlesin rõõmsat astrikimpu laual. Mingi vaistu sunnil tõstsin silmad lilledelt ja vaatasin Klaarat. Meie pilgud kohtusid. Esimest korda vaatasime otse teineteisele silma. Alles nüüd nägin, et Klaaral olid rohekad silmad. Need puurisid teravalt minu omadesse ja me naeratasime korraga. “Imelik külgetõmme neis silmis,” imestasin endamisi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив
