style="font-size:15px;"> Ometi polnud tal kuskile mujale minna.
Ta lõi risti ette, tõusis ja võttis oma asjad.
Kui Aleksander viimaks Lazarevo poole astuma hakkas, teadmata, kas Tatjana on elus või surnud, tundis ta end nagu inimene, kes läheb hukkamisele.
Lazarevo oli kümne kilomeetri kaugusel ja tee viis läbi sügava männimetsa.
Metsas ei kasvanud ainult männid, sekka oli jalakaid, tammi ja kaski, nõgeseid ja mustikaid, mis kõik mõnusalt Aleksandri meeli kõditasid. Aleksander kõndis, kaasas seljakott, püss, püstol ja laskemoon, suur telk ja tekk, kiiver ja kott täis Kobonast ühes võetud toitu. Ta kuulis puude tagant lähedal voolava Kaama jõe kohinat. Aleksander mõtles pesema minna, kuid sel hetkel pidi ta edasi liikuma.
Astudes noppis ta madalailt puhmastelt mõne mustika. Tal oli kõht tühi. Oli väga soe, päikesepaisteline ilm ja ühtäkki täitis Aleksandrit pöörane lootus. Ta sammus kiiremini.
Mets lõppes ja tema ees oli tolmune külatee, mida ääristasid kummalgi pool väikesed puust tared, vohav rohi ja vanad tiidakil aiad.
Vasakul nägi ta mändide ja jalakate vahel helkimas jõge ja jõe ning veel suurema ja tihedama metsa taga kõrgusid ümaratipulised igihalja taimestikuga kaetud Uurali mäed.
Aleksander hingas sügavalt sisse. Kas Lazarevol oli Tatjana lõhn? Aleksander tundis halutule, värske vee ja männiokaste hõngu. Ja kalalõhna. Aleksander nägi külaserval kalatehase korstnat.
Ta sammus mööda teed, möödus maja ees pingil istuvast naisest. Naine vahtis teda; Aleksander sai aru. Kui tihti siinsed inimesed Punaarmee ohvitseri nägid? Naine tõusis ja ütles: „Oi ei! Ega te ometi Aleksander ole?”
Aleksander ei teadnud, mida vastata. „Jah,” ütles ta viimaks. „Ma olen tõesti Aleksander. Ma otsin Tatjana ja Daša Metanovat. Kas te teate, kus nad elavad?”
Naine hakkas nutma.
Aleksander vaatas teda. „Ma küsin kelleltki teiselt,” pomises ta edasi astudes.
Naine vudis väikeste sammudega talle järele. „Oodake, oodake!” Ta osutas teele. „Reedeti on neil külaväljakul õmblusring. Otse ees, seal.” Pead vangutades keeras naine taas kodu poole.
„Niisiis on nad elus?” küsis Aleksander jõuetult, ja kergendustunne uhkas temast üle.
Naine ei suutnud vastata. Ta lõi käed näo ette ja jooksis tagasi koju.
Kas ta ütles „neil”? Neil, see tähendab … Aleksander päris kahe õe järele ja naine vastas „neil”. Aleksander aeglustas sammu, pani suitsu põlema ja rüüpas plaskust lonksu. Ta astus edasi, ent peatus kolmkümmend meetrit enne külaväljakut.
Ta ei suutnud otse edasi minna. Veel mitte.
Kui nemad on elus, siis ootavad teda otsemaid sootuks teistsugused probleemid kui need, mida ta oli ette kujutanud, ja enda arvates oli ta neid kõiki ette kujutanud. Ta lahendab need nagu ikka, aga kõigepealt …
Aleksander läks rutakalt vabandades läbi kellegi aia, tegi tagavärava lahti ja sattus kõrvaltänavale. Ta tahtis ringiga väljakule minna. Ta tahtis Tatjanale pilgu heita, enne kui neiu teda näeb. Enne kui tuleb Daša, tahtis Aleksander hetkeks Tatjanat vaadata nii, nagu talle meeldis teda vaadata – varjamatult.
Aleksander tahtis tõendit Jumala olemasolust, enne kui Jumal omaenda silmadega tema peale vaatab.
Väikest väljakut ümbritsesid kõrged kuppeljad jalakad. Rühm inimesi istus puude all pika puulaua ääres. Enamik olid naised; tegelikult oli nende seas vaid üks noormees. See ongi õmblusring, mõtles Aleksander lähemale astudes, et paremini näha.
Teda varjas naiste pilgu eest tara ja lopsakas sirelipõõsas. Õied kõditasid tema nägu ja nina. Nende küpset lõhna sisse hingates kiikas Aleksander välja. Dašat polnud kuskil näha. Aleksander nägi, et laua ümber istus neli vana naist, noor poiss ja veidi vanem neiu, ning Tatjana seisis.
Alguses ei suutnud Aleksander uskuda, et see on tema Tanja. Ta pilgutas silmi ja püüdis pilku keskendada. Tatjana kõndis ümber laua, žestikuleeris, õpetas, vaatas, kummardus lähemale. Ühtäkki ajas ta selja sirgu ja pühkis laupa. Tal oli seljas lühikeste varrukatega kollane talunaisekleit. Ta oli paljajalu ja tema saledad sääred olid põlvini paljad. Paljad käsivarred olid kergelt päevitunud. Hele juus näis päikeses pleekinud ja oli kahte õlgadeni ulatuvasse, kõrva taha lükatud patsi punutud. Isegi kaugelt nägi Aleksander suviseid tedretähne neiu ninal. Tatjana oli hingematvalt ilus.
Ja elus.
Aleksander pani silmad kinni ja tegi need jälle lahti. Tatjana oli ikka veel seal, kummardus poisi töö kohale. Ta ütles midagi, kõik rõkkasid naerda ja Aleksander vaatas, kuidas poisi käsivars Tatjana selga riivas. Tatjana naeratas. Tema valged hambad särasid nagu ta isegi. Aleksander ei teadnud, mida teha.
Tatjana oli elus, see oli selge.
Miks ta siis polnud kirjutanud?
Ja kus oli Daša?
Aleksander ei saanud enam sireli all seista.
Ta naasis peatänavale, hingas sügavalt sisse, kustutas suitsu ja sammus pilku neiu patsidelt pööramata väljaku poole. Süda peksis rinnus nagu lahingu eel.
Tatjana tõstis pilgu, nägi meest ja lõi käed näo ette. Aleksander nägi, kuidas kõik tõusid ja neiu juurde ruttasid ning vanad naised seejuures ootamatut väledust ja kiirust ilmutasid. Tatjana lükkas nad kõik eest, lükkas eest laua, lükkas eest pingi ja jooksis Aleksandri juurde. Tunded halvasid Aleksandri. Ta oleks tahtnud naeratada, kuid kartis, et võib iga hetk põlvili langeda ja nutma puhkeda. Ta viskas kogu kandami maha, püss kaasa arvatud. Jumal, mõtles ta, hetke pärast saan teda puudutada. Ja siis ta naeratas.
Tatjana tormas mehe avali käte vahele, Aleksander tõstis ta oma embuse jõuga õhku ega suutnud teda küllalt kõvasti kallistada, tema hõngu küllalt sisse hingata. Tatjana lõi käed mehe kaela ümber ja surus näo vastu tema habetunud põske. Kuivad nuuksed panid ta kogu kehast vappuma. Tatjana oli raskem, kui oli olnud koos riietega eelmisel korral, siis kui Aleksander ta Laadoga ääres veoautokasti tõstis. Koos saabaste, alus- ja üleriiete ning tekkidega polnud Tatjana toona kaalunud nii palju kui nüüd.
Neiu lõhnas imeliselt. Ta lõhnas seebi, päikesepaiste ja suhkrukaramelli järele.
Teda oli imeline puudutada. Neiut enda vastu surudes hõõrus Aleksander põske vastu tema patse ja pomises mõttetuid sõnu. „Tss, tss … kuule nüüd, tss, Tatja. Palun …” Tema hääl murdus.
„Oi, Aleksander,” ütles Tatjana tasa, suu mehe kaela juures. Tema käed olid ümber Aleksandri kaela. „Sa oled elus. Jumal tänatud.”
„Oh, Tatjana,” ütles Aleksander neiut nii kõvasti kallistades, nagu jaksas, käed tihedalt ümber tema suvesooja keha. „Sina oled elus. Jumal tänatud.” Mehe käed liikusid neiu kaelale ja niuetele. Tatjana kleit oli väga õhukesest puuvillast. Aleksander võis läbi selle peaaegu tema ihu tunda. Tatjana tundus väga pehme.
Viimaks pani Aleksander neiu maha. Tatjana vaatas tema poole üles. Mehe käed olid endiselt tema ahta piha ümber. Aleksander ei tahtnud Tatjanat lahti lasta. Kas neiu oli paljajalu tema ees seistes alati nii pisike olnud?
„Mulle
