puust tare küla jõepoolses servas oli valge ja ruutjas. Ja väike. „Kas te kõik elate siin?” küsis Aleksander ja heitis pilgu Tatjanale, kes sammus veidi eespool.
„Ei, ei,” vastas Naira, „ainult meie ja meie Tanja. Vova ja Zoja elavad oma emaga Lazarevo teises servas. Nende isa sai möödunud suvel Ukrainas surma.”
„Babuška,” üles Zoja, „vaevalt sinu majas Aleksandrile ruumi on.”
Aleksander silmitses maja. Zojal võis õigus olla. Eesaias oli kaks kitse ja traatkuudis kolm kana. Tundus, nagu oleks neil ruumi küllaga.
Aleksander järgnes Tatjanale mööda puutreppi avarasse klaasitud tuulekotta, mille ühe seina ääres oli kaks väikest kušetti ja teise ääres pikk nelinurkne puust laud. Läbi tuulekoja sammunud, seisatas ta uksel ja kiikas pimedasse tuppa, mille keskel seisis ahi.
Ahjul, mis võttis enda alla peaaegu pool tuba, oli malmkolle ja kolm eraldi osa: keskmine halgude põletamiseks ja kaks äärmist küpsetamiseks. Korsten suundus üles ja vasakule. Ahju peal oli tekkide ja patjadega kaetud ase. Paljudes Nõukogude Liidu külataredes kasutati ahjupealset magamiseks. Kui koldes oli tuli kustunud, oli seal väga soe.
Ahju ees oli kõrge laud toidu ettevalmistamiseks, tagapool töölaud, millel seisis õmblusmasin, ja must kohver. Paremal oli kaks ust, mis, nagu Aleksander oletas, viisid magamistubadesse.
Tatjana oli tema kõrval. „Las ma arvan,” ütles mees. „Sina magad ahju peal.”
„Jah,” vastas neiu tema pilku vältides. „Seal on mõnus. Tule hetkeks sisse.” Ta läks ahju ääres seisva laua juurde.
„Oota, oota,” hõikas Naira tagantpoolt. „Zoitškal on õigus. Meil on tõesti vähe ruumi.”
„Pole viga, mul on telk ühes,” ütles Aleksander Tatjanale järgnedes.
„Ei, telki pole vaja,” ütles Naira. „Miks sa ei võiks Vova ja Zoja juurde minna? Neil on ruumi; neil on tuba, kus sa võid magada. Korralik voodi ja puha.”
„Ei,” ütles Aleksander ringi keerates Nairale. „Tänan.”
„Tanetška, kas sina ei arva, et tal oleks seal mugavam? Ta võiks …”
„Naira Mihhailovna,” ütles Tatjana, „ta ütles juba „ei”.”
„Teame,” sõnas Aksinja läbi eeskoja sammudes. „Kuid tal oleks tõesti …”
„Ei,” kordas Aleksander. „Ma magan maja ees telgis. Mul pole häda midagi.”
Tatjana viipas. Aleksandrile tundus, et ta ei jõua küllalt kiiresti neiuni. Nad olid nii kaua kahekesi, et Tatjana jõudis öelda: „Maga siin, ahju peal. Siin on väga soe.”
Mees sundis hääle rahulikuks, kui küsis: „Ja kus siis sina magad?”
Tatjana punastas ja Aleksander ei saanud midagi parata, et ta naerma puhkes ja neiut põsele suudles. Selle peale punastas Tatjana veelgi rohkem.
„Tanja,” ütles Aleksander. „Sa oled väga naljakas tüdruk.”
Tatjana taganes tuulekoja läveni.
Aleksander naeratas talle ja ütles: „Kuule, ma lähen …”
„Zoja ja Vova juurde?” küsis Naira tuppa astudes. „Hea mõte. Ma teadsin, et meie Tanetška suudab su ümber veenda. Ta võib vanakuradile endalegi augu pähe rääkida. Zoja!”
„Ei!” hüüatas Tatjana.
Aleksander tahtis teda suudelda.
„Naira Mihhailovna, ta ei lähe,” ütles Tatjana. „Ta ei tulnud selleks nii kaugele, et Vova ja Zoja juures elada. Ta jääb siia. Ta magab ahju peal.”
„Oi,” ütles Naira veidi hingetult. „Ja sina ise?”
Kas Tatjana sai punastamast hoiduda? Ei saanud. „Mina magan tuulekojas.”
„Tanja, kui ta siia jääb, vaheta siis voodipesu, et mees saaks puhaste linade vahel magada.”
„Küll ma vahetan,” soostus Tatjana.
„Katsu sa linu puutuda,” sosistas Aleksander.
Öeldes, et ta läheb ja toob Aleksandrile puhtad käterätikud, kadus Naira oma tuppa.
Otsemaid pöörasid Tatjana ja Aleksander teineteise poole. Tatjana ei suutnud mehele otsa vaadata, kuid tema nägu oli Aleksandri poole ja ta oli mehe lähedal ja – kas ta tundis mehe lõhna?
„Ma lähen pesema ja tulen kohe tagasi,” ütles Aleksander naeratades. Ta ei teadnud, mida kätega peale hakata. Ta oleks tahtnud neiu käed oma pihku võtta. „Ära kuskile mine.”
„Ma olen siinsamas. On sul seepi vaja?”
Mees raputas pead. „Seepi on mul küllalt.”
„Kindla peale. Aga vaata, mis meil veel on.” Tatjana võttis lauasahtlist väikese pudeli šampooni. „Molotovist ostsin. Maksis kakskümmend rubla.” Ta ulatas selle mehele. „Ehtne juuksepesušampoon.”
„Sa kulutasid kakskümmend rubla šampooni peale?” küsis Aleksander hämmingut teeseldes ja haaras pudelit võttes neiul sõrmedest.
„Ikka parem kui kakssada viiskümmend rubla tassitäie jahu peale,” vastas Tatjana sõrmi kähku ära tõmmates ja püüdes teemat vahetada.
„Kas need kakskümmend rubla olid minu omad?”
„Jah,” vastas neiu tasa. „Sinu raamatu vahel olnud rublad kulusid marjaks ära. Aitäh.” Tatjana ei vaadanud mehele otsa. „Aitäh kõige eest.”
„Mul on hea meel ja tänada pole vaja. Mitte millegi eest.” Aleksander ei saanud Tatjanalt silmi ära. „Tatjaša, su juuksed on nii heledaks läinud.”
Neiu kehitas hooletult õlgu. „Päikesest.”
„Ja sul on nii palju tedretähne …”
„Päikesest.”
„Ja nii …”
„Las ma juhatan su jõe äärde.”
„Oota. Vaata, mis ma sulle tõin.” Seljakoti juurde kükakile laskudes näitas mees talle tervet hulka lihakonserve, kohvi, suurt tükksuhkrukotti, kivisoola, sigarette ja vodkapudeleid. „Ja ma tõin sulle veel ühe inglise-vene vestmiku,” ütles ta. „Kas sa oled inglise keelega tegelnud?”
„Mitte eriti,” vastas Tatjana. „Pole aega olnud. Ma ei suuda uskuda, et sa kõik selle siia vedasid. Küllap see oli hirmus raske.” Ta pidas pausi ja jätkas: „Aitäh sellegipoolest. Tule õue.”
Nad võtsid Nairalt käteräti ning läksid läbi tuulekoja, trepist alla ja tagaaeda. Aleksander seisis Tatjanale nii lähedal kui võimalik, ilma et nende kehad oleksid kokku puutunud. Ta teadis, et tuulekojast jälgib neid kuus silmapaari. Tatjana osutas. Aleksander isegi ei vaadanud, kuhu ta osutab. Ta silmitses neiu heledaid kulme. Ta oleks tahtnud neid puudutada.
Ta
