oli oma arvamus küll vähestes asjades, aga mõnest pidasin ma kindlalt kinni – näiteks seisukohast, et fakt ja veendumus ei ole sama ning et suurem osa inimesi ajab need segamini. Kui su ema sureb, siis tahad sa, et see kaotus midagi tähendaks ega laseks nii leinal avalduda selle kõige puhtamal ja kõige väljakannatamatumal kujul, mis ongi lihtsalt kaotus, ilma et miski seda kuidagi korvaks või hüvitaks. Kui neid kannustab niisugune iha ehk mitte päris moraali, aga vähemalt mingi lohutusauhinna järele, sätivad ka tavaliselt väga ausad inimesed inetu tõe ümber kaunimasse vormi. Mina jällegi panin sündmused kokku nii:
Sadu, ehk ka tuhandeid kordi päevas teeme me väikesi, primitiivseid otsuseid, ise mõeldes millestki muust. Kui mina välisukse trepist üles tulen, ei mõtle ma kunagi: „Parem jalg üles tõsta; kindel tugi leida; vasak kand üles tõsta ja hoogu anda.” Ei, pigem vaevan ma parasjagu pead, kas mul õnnestuks õhtusesse pajarooga natuke hapukoort nihverdada, ilma et Fletcher tähele paneks. Ma ei ole küll neuroloog, aga ajus peab olema selline valvas osa, mis täidab rutiinseid ülesandeid, nii et ülejäänu võib seni vabalt juurelda selle üle, kui reetliku pastelse tooni piimatooted toidule annavad.
Kui asi on nii, siis ei ole see valvas osa täiuslik. Olen seda korduvalt ise kogenud: mõnikord hakkab järelevaatajal pilt virvendama ja siis kaob nagu vigasel digisalvestisel. Osakond, mis laseb ülejäänud mõtetel hajali minna, muutub ise hajameelseks.
Ema astus kõnniteelt maha. Ta oli traditsioonilises mõttes hea ema ja oma lastele oli ta selgeks teinud, kui tähtis on vaadata mõlemale poole. Seekord ta ei vaadanud.
Võiks öelda, et mulle oli see puhas ja seetõttu väljakannatamatu kaotus. Aga mingi järelduse ma Magnolia saatusest ikkagi tegin. Kord kahekümnendate keskpaigas olles väntasin ma ühel pärastlõunal New Hollandis jalgrattaga mööda tühja kahesuunalist tänavat ja sõitsin otseteed sisse ühele pargitud autole. Püsti kobides ja ratta kõverat raami vaadates mõtlesin oma ema peale. Tema hetkeline tähelepanematus sundis mind tundma ebalevat tänutunnet – selle eest, et ma kogu aeg pargitud autodesse rattaga sisse ei kündnud. Et ma olin mitu aastakümmet välja mõelnud salsakastme retsepte, süüdlaslikult peljanud Solstice᾽i eesootavaid külaskäike või nuputanud repliike oma abikaasat kujutava nuku jaoks, ise samal ajal muudkui tehes lugematul arvul vangerdusi meie hädaohtlikus maailmas, ja ma ei olnud ikka veel surma saanud.
Mulle sellest piisas. Aga niisugune tähtsusetu asi nagu tänutunne selle eest, et 99,9 protsenti ajast suudab inimaju pädevalt rööpseid ülesandeid täita, ei võinud kuidagi rahuldada Edisoni, kelle jaoks kõik pidi alati olema suurejoonelisem. Võib-olla mõtlen ma üle, aga minu meelest oli see kõik üks ja sama asi: tema aplus nii kaneelisaiade kui ka enesetappude järele, tema kindel otsus elada oma elu nii dramaatiliselt, et laiades kategooriates mõtlemine oli laiaks teinud ka tema enese. Kui mu venna kaal näitaski, et midagi on valesti, siis igatahes andis see ühtlasi märku edevusest. Temasugune inimene ei võinud häda ja viletsusega leppides ette kasvatada pisikest kõhukest. Läbikukkumine pidi olema samasugune nagu loodetud edu: mastaapne.
seitsmes peatükk
Järgmise kümne päeva jooksul pakkusin Edisonile mitu korda, et näitan talle Tillukest Tüütust, aga ta vabandas alati, et tahab internetis mõnda džässiintervjuud lugeda. Lõpuks hakkasin lausa peale käima. Kui minu äri huvitas Vanity Fairi ja Forbesi, võis ka mu oma vend näidata üles natuke uudishimu selle vastu, millega ma elatist teenin.
Edison magas hommikuti kaua, sellepärast korraldasin nii, et sain lõuna paiku kodust läbi tulla ja ta töö juurde sõidutada. Kui toidu valmistamine välja arvata – see on nii suur teema, et jätame selle edaspidiseks –, ei teadnudki ma täpselt, millega mu vend tegeleb, sellal kui mina tööl olen. Küllap veetis ta tubli tüki aega internetis, missugune ajaraiskamisviis on oma võrgutava tegususeillusiooniga asendanud silmanähtavalt passiivse telekavaatamise – kuigi Fletcher ütles, et ta kuuleb alla keldrisse ka tundide kaupa telekamöla. Seevastu kui Cody just parasjagu ei harjutanud pala „Sild üle vaevavete”, siis klaverimängu Fletcher ei kuulnud.
Võib-olla oli pidev askeldamine minu jaoks liiga oluline ja ma oleksin pidanud ka ise õppima rohkem lõõgastuma, aga mind tõesti häiris see, kuidas eriti meediavidinate kaasabil saab mööduda üha rohkem ja rohkem ja rohkem aega nii, et inimene ei tee absoluutselt mitte midagi. Mulle meeldis mõelda, et mina ise ei suuda veeta terveid pärastlõunaid mitte midagi tegemata, aga võib-olla häiris mind hoopis see, et tegelikult suudan küll. Ma kartsin, et see on harjumus, mis võib kergesti külge hakata, ja nüüd luusiski see mu majas ringi ja ootas, et ma ta üles korjaksin nagu talvise gripi.
Kui ma nelja paiku pärastlõunal tagasi Solomon Drive᾽ile läksin, et Edison kontorisse viia, leidsin ta köögist Fletcheriga vastamisi, ümberringi igal võimalikul pinnal toidukaubad. Edison oli näost punane. Ta hingas raskelt, käed külje ligi, justkui valmis relva haarama. Fletcher seisis jäigalt tema vastas, näol raudkindel ilme. Kui tegemist oli duelliga, siis oli mu abikaasa šerif ja vend lindprii.
„Edison,” ütlesin ma, „oled valmis?”
„Küll ma juba olen,” vastas ta pahuralt, silmad kissis.
Silmitsesin pindu, kus seisis kuhjade kaupa maisisipse, kamarakrõpse, konserveeritud loomalihatšillit, sarvesaiu, limonaadi, mitmekihilisi kreemiküpsiseid, pitsasaiakesi, külmutatud friikartuleid ja keekse. Autos pidin kindlasti kõigest lähemalt kuulma, aga silmanud kaupu, mis oli vaja külmkappi panna – kolm pakki võid, suitsumaitsega mozzarella ja kaks kvarti koort –, võisin asja tuuma ka ise ära aimata.
„Kas me võime sinu kastiauto võtta?” küsisin Fletcherilt, et kiiresti minema saada. Ma ei tahtnud poolt valida. „Edisonil on seal vist mugavam.”
„Laske käia. Ta on sellega nagunii juba pool Hy-Vee-täit rämpsu meile koju vedanud.”
Edison haaras kamarakrõpsud kaasa, võttis oma jaki ja köökas uksest välja. Kõrvalistmele roninud, vedas ta turvavöö täispikkuses lahti, samal ajal kui mina juhi vööst kahe jala jagu lõtku koomale võtsin. Ta pani käed vaheliti ja surus oma kolm lõualotti vastu rangluud. Kulmu kortsutades tõmbas ta silmad vidusse. Kaitsva laia rasvalasu keskel oli tema sisemine mina tihkeks kuulikeseks kokku kägardunud; ma sain aru, et ta ei suuda end piisavalt väikeseks teha ja ühtlasi ei saa tema turvav ümbermõõt kunagi olla küllalt suur tekitamaks tunnet, et vaenulikud jõud on temast ohutus kauguses. Nagu tõestamaks, et puhtalt enesekaitse eesmärgil on tal vaja võimalikult kiiresti veel paksemaks minna, oli ta selleks ajaks, kui ma sissesõiduteelt välja tagurdasin, krõpsupaki lahti teinud ja toppis krõpse oma pruntis huulte vahelisest tihkest avausest sisse, närides isolatsioonivahu tekstuuriga suupisteid, nagu oleksid need viimane abinõu. Ma mõtlesin, kas ta taipab, et maksab kätte iseenesele.
Me ei rääkinud sõnagi, kuni kotitäis otsa sai.
„Ära võta isiklikult,” uratas ta kilepakki kokku kägardades, „aga su abikaasa on mölakas.”
„Mis ta ütles?”
„Ma ei hakka seda kordama.”
Nägin vaimusilmas, kuidas mu abikaasa hoolikalt sõnu valib. Sellepärast nõelasidki tema harvad solvangud nii valusalt: ta ei läinud endast välja. Ma teadsin, kui pikalt võib mõjuda hästi valitud haavus – nagu siis, kui mind Verdugo Hillsi koolis „saamatuks pesunartsuks” nimetati, ja minu pomisetud vastus „See on vigane metafoor” sildistas mind ainult veel lõplikumalt nõmedikuks.
„Teil oli vist mingi sõnavahetus,” ütlesin ma. „Toidupoes käimise pärast.”
„Ma tahtsin aidata. Aga tuli ainult paks pahandus.”
Ootasin,
