– kui just laua otsas aset leidev sümboolne liialdus teda toidust eemale ei tõuganud. Minul oli isu küll, aga ma ei suutnud vennale otsa vaadata; juba pilku tema suunas pöörata tundus ebaviisakas. Nii piidlesin teda salaja, kui ta oma toiduga ametis oli, ise kartes, et ta tabab mind vahtimast: volte tema kaelal, irevil vahesid pingul särginööpide vahel, prinkis, lihavaid sõrmi, mis meenutasid vorste pannil just enne pakatamist.
Kuulutasin, et Cody õpib klaverit, ja tüdruk ütles, et ta „sakib täiega”, aga oleks tänulik, kui Edison talle mõne tunni annaks. Edison oli justkui päri – „Loomulikult, lapsuke, pole probleemi” –, aga tema toon oli ootamatult jahe, arvestades, kui innukalt ta tavaliselt haaras kinni võimalusest ennast tähtsaks teha. Ärgitasin Fletcherit, et ta hiljem mu vennale näitaks, millega ta keldris tegeleb, kuigi Edison ei osanud tisleritöö kohta küsida muud kui „Mis su viimane töö siis on?” (järjekordne kohvilaud) ja „Millest see tehtud on?” (kuigi Fletcher valmistas parasjagu mingit harukordset eset, mis sisaldas pleegitatud lehmakonte, vastas ta napilt, et „kastanist”). Ei ole midagi nürimat kui selline vestlus, ja kuna Fletcher teadis, et Edisoni ei huvita nende nõmedate küsimuste vastused, tõmbus ta turri ja jäi kinniseks.
Ometi Edison elavnes, kui sundisin Tannerit kasuonule rääkima oma huvist stsenaristika vastu.
„Mängufilmitööstus on täielik õnnemäng,” teatas Edison oma lamamistoolis tahapoole nõjatudes. „Pooled korrad läheb nii, et kui pärast mitme aasta pikkust jama on projektil viimaks näitlejad, meeskond ja kõik olemas, tõmbab mingi jobu raha välja. Suurem osa Hollywoodi stsenariste lihtsalt töötleb ümber teiste inimeste töötlusi ja nende endi stsenaariume ei filmitagi kunagi. Sa peaks televisiooni peale mõtlema, mees. Nemad saavad vahel midagi valmis ka. Travis, meie isa – te olete ju nagu mingitmoodi sugulased, eks? Tüübilt, kes öösiti teleturus kokkupandavaid õngi müüb, ei tasu loota, et ta sulle palju häid kontakte puistaks. Aga võib-olla tunneb ta senimaani kedagi, kes kedagi tunneb, ja nii see asi käib. Minul endal on kah sõpru, kes selles vallas tegutsevad, üks tüüp koguni HBO-s. Ma viin teid hea meelega kokku.”
Kui oleksin saanud, oleksin vargsi endal käeservaga üle kõri tõmmanud. Tanneri ootused olid nagunii ebarealistlikud. Ma ei tahtnud, et talle takka kiidetaks.
„Tänan väga,” uratas Tanner skeptiliselt.
„Tanner on oma kasuvanaisa näinud,” ütlesin mina. „Hoiatav juhtum.”
„Mis see tähendab?”
„See tähendab ebameeldivat lugu, mis peaks aitama teistel samu vigu vältida.”
„Mis selles nii hoiatavat on, et vanaisa telestaar on?” Panin tähele, et seekord oli Tanner „kasu”-liite ära jätnud.
„Oli telestaar,” ütlesin ma. „Praegu veedab ta suurema osa ajast kasutatud autode aedu avades ja Rotary klubi lõunatel …”
„Peab loenguid keskkonnateadlikkusest, usu või ära usu,” lisas Edison naerdes. „Vennike pole elu sees isegi limonaadipurki taarasse viinud.”
„… või,” jätkasin ma, „trükib koormate kaupa juubelisärke, olgugi et Travis Appaloosa on ainuke inimene maamunal, kes teab või keda huvitab, millal „Ühise hooldusõiguse” esimene osa NBC eetris oli. TV Land näitas teda vahel öösiti, aga sellele tuli lõpp, kui ta hakkas kanali käest nõudma, et need näitaksid „Ühise hooldusõiguse” maratone, nii nagu tehakse „Twilight Zone᾽i” või „Andy Griffithiga”. Kui ma viimati temaga rääkisin, ajas ta kibedasti asja, et sarjale järg teha, nagu „Brady Bunchi” omad tegid – ainult et Travise lapsnäitlejatest kasvasid päevavargad, kui üksainus välja arvata, ja San Diego linnapeal on parematki teha. Hoiatav juhtum. Selle juurde ma jään. ”
Sain aru, et olen latrama hakanud, aga keegi pidi Edisoni hukutavale abikäepakkumisele vastulöögi andma. Ma ei tahtnud, et meie lapsed valel põhjusel end erilisena tunneksid ja et neid tabaks seesama õigustamatu tähtsustunne, mille all ma ise lapsena kannatanud olin. Pealtnäha jättis oma vanemliku päritolu saladuses hoidmine mind küll tagaplaanile, aga tegelikult võis see olla laostavamgi kui see, kuidas Edison igal võimalusel oma isa isikuga lehvitas. Ikkagi oli mind ju saatnud ennasttäis teadmine, et mu isa on Travis Appaloosa, nagu salajane talisman, kurja peletav amulett, samas kui õieti ei olnud see parem kui kivi lemmiklooma pähe.
Fletcherile oli minu Burbanki-sidemete esiletõstmine veelgi enam vastumeelt kui mulle enesele ja ta vahetas teemat – pöördudes ainevalla poole, mis nüüd pidi täitma kogu ülejäänud õhtusöögi: kogu see džäss.
„Õu, ma olen päris suurte isadega koos mänginud, mõikate?” Polentajäänused pannist kokku kraapinud, kallas Edison sinna otsa tühjaks parmesanikausi. Tanner ja Cody vaatasid teineteisele ühekorraga punni läinud silmadega otsa. „Stan Getz pidas mind kolm aastat palgal – maksis paremini kui Milesile, uskuge või ärge uskuge. Aga joppas nii, et kõige legendaarsemad lindistused ei ole neist mängudest, kus mina kohal olin. Nii et see pole kellelgi meeles, et jah, Edison Appaloosa mängis koos Joe Hendersoniga – sest „Lush Life᾽i” peal mind ei ole. Paul Motianiga sama asi – ja minu süü see küll ei ole, et tüüp enam praktiliselt ei mängigi koos pianistidega. Ja mees, siis ma tahaks küll ennast maha lasta, kui meelde tuleb, et mitte keegi, mitte keegi ei taibanud seda 1991. aasta Village Gate᾽i jämmi koos Harry Connick juunioriga üles võtta. Harry Connick! Neil päevil laulab harva. Ise tippklassi pianist, ja ütles, et minul on „õige puude”. Okei, siis ta veel kuulus ei olnud. Aga pagana pihta, ma oleksin teab kuhu välja jõudnud.”
Mulle ei meeldinud see mõte: ta räägib nagu Travis. Mind häiris, et ta laulab ikka ette sedasama muusikute nimekirja, mille mina juba aastaid tagasi olin ära õppinud, et fännidele muljet avaldada. Nähtavasti korrutas Edison sama nimekirja ka iseenesele.
„Viimasel ajal käib mulle New Yorgis tõeliselt ajudele see,” jätkas ta, suunurgad parmesaniga koos, „kuidas „traditsioonis” kinni ollakse. Mõned nooremad tüübid kõlavad nagu tõelised lubjakad. Muudkui õpivad oma akorde ja intervalle, nagu need ohmud medresetes Koraani tuubivad. Ornette, Trane, Bird – nemad olid traditsioonilõhkujad! Neid ei huvitanud reeglid, vaid reeglite rikkumine! Mina isiklikult süüdistan džässiharidust. Sonny, Dizzy, Elvin – neil ei olnud mingeid kraade. Aga need paipoisid, kes Berkleest ja New Schoolist tulevad – need on nii kuradi viksid. Ja tõsised. See on täitsa haige, mees. Nagu taotleksid läbikukkumise alal doktorikraadi.”
Harilikult me õhtusöögi kõrvale veini ei joonud, aga täna oli eriline sündmus. Edison oli lahti teinud teise pudeli – mille peale Fletcher hambad kokku surus – ja see seletas, miks ta kaashäälikuid vahele jättis, täishäälikutega puterdas ja hakkas rääkima venitades nagu neeger, kelleks ta ennast au pärast pidas. Suurem osa džässi rajajaid olid mustanahalised ja Edison väitis, et valge nahavärv tuleb selles valdkonnas kahjuks, eriti Euroopas, kus „päris” džässimuusikud pidid ka vastavad välja nägema.
„… Sest kui Wynton džässi Lincolni keskusse tõi, muutis ta selle žanri elitistlikuks. Kõrgkultuuriks, kõrgkunstiks. Elististlikuks, kujutate ette? Vormi, mis sai alguse sellest, et valgetele olid eraldi joogikraanid? Aga nüüd käibki asi nii, mees. Keskealised buumerid hakkavad bluusi panema, kui nad ajast nii maha jäävad, et hiphopiga hakkama ei saa, ja leiavad, et neil tuleb popi asemel millegi peenemaga tegelema hakata. See on ju võlts, mees …”
Mul läks mõte uitama ja ma hakkasin kokku panema teksti Edisoni-nuku jaoks:
Ma oleksin kuulsaks saanud, mees, kui ma ainult must oleksin!
Ma olen päris suurte isadega mänginud.
Džässigeenius või asi! Sinclair Vanpelt ei osanud „Koerapolkat”
