heiastus Fletcheri näos seesama mis küllap minul, kui ma lennujaamas oma venna hääle peale ümber pöörasin: see matsatus otse vastu peegliklaasi, šokk sellest, et ootusi nii läbinisti petetakse. Mu abikaasa ei ole ebaviisakas inimene, aga kui ta pliidi kohalt üles vaatas, ei öelnud ta sõnagi ja unustas suu kinni panna. Aeg venis. Ta tahtis kangesti minu poole vaadata, aga pilgu ärapööramine oleks paistnud vaenulik. „Tere,” ütles ta hädiselt.
„Tere, vennas, tore sind näha, mees!” Edison laksas Fletcherile õlale ja üritas läbi viia käepigistust, kus haaratakse teineteise küünarnukist, aga mu abikaasa oli liiga jahmunud, et õigesti reageerida, ja nad piirdusid kerge kallistusega. Edison ehk ei rõõmustanud väga niisuguse taaskohtumise üle, aga ju oli ta küllalt sageli kokku sattunud inimestega, kes olid teda viimati näinud nii saja kuuekümne viie naelasena, et õppida teiste läbinähtavast silmakirjalikkusest hoopis kompensatoorset rahulolu tundma. Inimesed ei saanud midagi öelda, ja mis nad ka selle asemel ütlesid, oli see nii teravalt ja ilmselgelt vastuolus sellega, mis nende peas toimus, et selline ebakõla pidi kindlasti sisimas esile kutsuma hapu muige.
„Tanner?” Juhatasin Edisoni sinna, kus mu kasupoeg laua taga lösutas ja sülearvutit näppides toimuvat jälgis. Juba tema suu kõverusest võis välja lugeda, kui halastamatu kirjelduse ta uuest külalisest Facebooki postitada kavatseb. „Mäletad onu Edisoni?”
„Mitte eriti,” ütles Tanner kõhklevalt.
„Põrgut, poiss, oled sina aga pikkust visanud,” ütles Edison kätt välja sirutades. „Ega ma sind tänaval ära ei tunneks, Tan.” Mitte keegi ei kutsunud Tannerit Taniks.
Tanner lösutas edasi, nii et kui ta käe välja sirutas ja lõdvalt Edisoni kätt surus, siis nii kaugelt kui võimalik. „Ega mina sind ka mitte, Ed.” Mitte keegi ei kutsunud Edisoni Ediks.
„Nii et sa oled seitseteist? Eks mu oma poeg Carson on vist umbes sinuvanune,” oletas Edison.
„Sa isegi ei tea seda?” hüüatas Tanner.
Siis imbuski ukseavasse Cody. Ta oli heledate lendlevate juuste ja häbeliku olekuga uje tüdruk, nagu minagi olin olnud. Tema loomupärane tagasihoidlikkus ja usinus olid mulle südame järele ning olin aastaid üritanud mitte eelistada teda ta ülbele vennale. Tüdruk ei olnud klaveri taga just geenius, ent ta oli varaküpselt tundlik, mis pidi kas olema tema edu valemiks või, vastupidi, temast eluksajaks ullikese tegema. Praegusel hetkel oli tema käitumine lausa eeskujulik, kuna tema vaist toimis täiuslikult. Codyl läks ainult hetk, et olukorras selgusele jõuda, seejärel jooksis ta mu venna juurde, hüüdis: „Tere, onu Edison!” ja kallistas teda tormiliselt.
Onu kallistas teda kõvasti vastu. Mõtlesin, kui palju on teda viimasel ajal sedasi süleldud – rõõmsalt, kiindunult, ilma igasuguse vastikuseta. Mul oli kahju, et ma ise ei olnud teda samamoodi kallistanud.
„Mis siis teoksil?” küsis Edison end pliidi ligi sättides.
„Ratatouille ja krevetid polentaga,” vastas Fletcher.
„Ma kardan, et krevetid on lihtsalt supermarketist ja külmutatud,” ütlesin mina. „Siin Kesk-Läänes merd ei ole ja Fletcher on otsustanud, et loomset valku sööb ta ainult mereandide kujul.”
„Pole hullu – lõhnab hästi!” Edison kahmas käeulatuses olevast suurest purgist pähkleid ja palus õlut. Kallasin talle ühe laagriõlle välja ja läksin tema kannul laua juurde, ise erevil. Söögitoamööbel oli Fletcheri tehtud ja kõigil toolidel olid peened kaardus käsitoed – kuhu vahele mu vend küll mahtunud ei oleks.
„Sa oled kindlasti reisist väsinud,” ütlesin ma kähku, „aga sul võib-olla ei ole … nende toolide peal mugav.” Tegin kärme inventuuri: elutuba oli sisustatud Fletcheri jäikade, tavainimese mõõdus käsitööesemetega. Aga üks vana kulunud lamamistool meie magamistoas pärines sellest ajast, kui ma üksi elasin; ma ei olnud nõus sellest kerratõmbumiseks ja lugemiseks väga mõnusast inetust esemest loobuma. Mu abikaasa tamme-, seedri- ja saarepuidust vaimusünnitised hellitasid rohkem silma kui tagumikku.
Üritasin asja ajada sundimatult. Fletcher keeras stoiliselt ratatouille᾽ alt tule maha, Cody tuli hea meelega appi. Ülakorrusele jõudes vaatasime abikaasa ja mina viimaks teineteisele otsa. Oleksin meeleheitlikult tahtnud temaga tundide kaupa rääkida, aga sain vaid jahmunult pead vangutada.
„Emme,” sosistas Cody, kui me ühele poole lamamistooli põlvitasime ja Fletcher teisele poole asus. „Mis onu Edisoniga juhtus?”
„Ma ei tea, kullake.”
„Kas ta on haige?”
„Kui viimaseid teooriaid uskuda” – me vinnasime tooli maast lahti – „siis jah.” Kuigi mina isiklikult ei olnud päris kindel, mis kasu on rasvumise nimetamisest „haiguseks”.
„Kas ta sööb liiga palju?”
„Ma arvan küll.”
„Miks ta järele ei jäta?”
„See on hea küsimus.” Me seisatasime trepi juures.
„Ta teeb mind kurvaks,” ütles mu kasutütar.
„Mind ka.” Hoidsin oma häält tüdruku pärast kindlana. „Vägaväga kurvaks.”
Olin otsustanud ettevõtmisest mitte suurt numbrit teha, aga lamamistool oli raske, ja et seda trepimademel keerata, pidime tooli külje peale kallutama. Küllap kostis kööki veidi ähkimist ja Fletcheri uratatud juhtnööre. Kui me tooli sisse lohistasime, pidas Edison parasjagu tööpinnale nõjatudes Tannerile loengut. Mul oli kahju, et ta pidi nii kaua seisma, kuna see oli tema jaoks kindlasti väsitav. Pähklid olid otsas.
„Ega ma Wynton Marsalise kohta midagi ei ütle,” leidis Edison. „Temaga on kõvasti krõbisevat kaasa tulnud, kui ka mitte enamat. Aga Wyntoni häda on see, et ta pressib seda nostalgia pedaali, nagu et džässiga on läbi, kui sa aru saad, mis ma mõtlen. Nagu see oleks muuseumis, klaasi all. Standardeid elus hoida on ju kena asi, kuni sa kogu teemat üheks suureks igavaks dokfilmiks ei muuda. Sest värk areneb edasi, mõikad? Ma tahan öelda, et teatud osa on sihuke mõttetu pasane free jazz, mis rahvale ei meeldi, ja need paar venda, kes üldse džässi kuulavad, ajab see veel sügavamale mineviku persse. Need, kes täitsa suvalt mängivad, ei saa aru, et isegi Ornette᾽i riffidel oli struktuur all. Aga ülejäänud postbopi isad on vinged. Isegi mõned Milesi kaasaegsed mängivad ikka veel, mõtlevad ikka veel uusi asju välja: Sonny, Wayne …”
„Mineviku persest rääkides,” ütles Tanner, pilk klaviatuuril. „Mis värk nende „isade” ja „mehe” ja „mõikamisega” on? See oli vist siis juba vanakraam, kui sina veel laps olid.”
„Õu, igal ametil on oma argoo,” ütles Edison.
„Tõsi jah, nad tõesti räägivad nii,” lisasin mina, kui olime lamamistooli kööki maha pannud. „Ma olen su onul mitu korda New Yorgis külas käinud ja kõik teised džässimuusikud räägivad samamoodi. Nagu ajaränd. See on kohutavalt naljakas.”
Kui Edison suitsud välja võttis, juhatasin ta terrassile. Meil ei olnud lubatud majas suitsetada.
„Jumal küll, ta nagu üritaks kõigest väest džässimuusiku muljet jätta,” nurises Tanner, kui Edison oli õue looberdanud. „Nagu mõni džässimuusiku stereotüüp, kes eluloofilmis ei veenaks, sest ta on nii klišeelik. Ära tule mulle ütlema, Pando, et ta juba üles kasvades jive᾽i puhus.”
„Lihtsalt
