nihutati – mis tähendas, et Tanner pidi oma tooli otse vastu klaasi lükkama. Kitsamates oludes istet võttes tundus ta tujust ära ja see süvenes, kui ta pidi uuesti püsti tõusma, et Edison sisse lasta. Kui mu vend ilmse kergendusega pragulisele nahkpadjale vajus, märkasin, et Fletcher vaatleb ruumi rahulolematult. Ta oli oma kodu üle uhke. Nüüd oli tuba tasakaalust väljas ja määrdunudpruun peletis ei sobinud tema söögilauale taustaks.
„Kuule, Pando, mul läks peaaegu meelest ära,” ütles Tanner, ise klahvidel klõbistades just nii palavikuliselt, nagu olin kartnud. „Mingi fotograaf helistas, kui sa ära olid, Bloomberg Businessweeki sessiooni uue aja pärast. Palun võta oma totakat nutitelefoni vastu. Märkmikku käsitsi teate kirja panemine on sama hea, nagu uuristaks midagi koopaseina sisse.”
„Jumal küll, järjekordne fotosessioon,” ütlesin ma, enne kui taipasin, kuidas see kõlab. „Ma vihkan neid,” rääkisin edasi, ja „neid” tegi asja veel hullemaks, kuna just mitmus oligi probleem. „Ma ei kannata seda, kui ma pean otsustama, mida selga panna, ja vahet ei olegi, sest ma näen alati jube välja,” kaevasin sõnaga „alati” oma hauda üha sügavamaks. Kuna see oli enam-vähem tõsi, siis tuhinas end veel kuidagi halvustada ja sessiooni häbistavat tõika kinni mätsida, oleksin peaaegu lisanud, kuigi sain sõnasabast kinni, et viimasel ajal mõtlen ajalehes oma pilti nähes ainult selle peale, kui paks ma välja näen.
„Alati ei tulegi nii hullusti välja,” ütles Tanner. „Mäletad seda New York Magazine᾽i kaant, kus sulle selja peale nöör pandi? See oli lahe.”
„Samas veits labane,” kuulutas Edison oma uuelt troonilt ja kummutas õlle põhjani. „See seitung on põhja käinud. Peaaegu Entertainment Weekly valmis.” Millegipärast taipasin alles nüüd, et see kaanelugu võis Edisonile tunduda sissetungina. New York oli tema ala.
„Kas sina oled kunagi New York Magazine᾽is olnud?” nõudis Tanner mu venna käest.
„Eih. Ma olen rohkem Downbeati tüüpi.”
Kui ma tema kõrvalt salvrätikuid võtsin, pomises Tanner: „Tundub nagu rohkem lihtsalt taun.” Lootsin, et Edison ei kuulnud teda.
Oleksin pidanud rõõmustama, et Tanner minu eest välja astus, aga ma ei tahtnud, et minu peale langeks vastutus olla inimene, kelle poole ta alt üles vaatab. Tilluke Tüütus oli olnud õnnelik juhus. Ma ei olnud seda ettevõtmist planeerinud ega isegi mitte tahtnud, ammugi ei olnud ma selle nimel rasket tööd teinud, kui see mulle sülle kukkus. Enda meelest andsin ma halba eeskuju.
„Igatahes peaksime me kõik sellest rõõmu tundma, kuniks seda on,” ütlesin ma lauda kattes. „Tillukese Tüütuse nukud on moeasi. Mood ei kesta. Nagu kivid lemmikloomaks – täiesti napakas kingitus, mida teie, lapsed, isegi ei mäleta. Asi kestis umbes viis minutit. Selle viie minuti jooksul teenis keegi hunniku raha. Aga kui ta ei oleks tark olnud, oleks talle kätte jäänud mitu laotäit totakates väikestes karpides kive. Mul on kõvasti vedanud ja te kõik peaksite valmis olema selleks, et see vedamine lõpeb otsa. Tellimusi on juba hakanud vähemaks jääma ja mind ei üllataks, kui neid nukke varsti sadade kaupa eBaysse tekiks.” Tellimusi ei olnud hakanud vähemaks jääma.
„Issi nukku me küll eBaysse ei pane!” ütles Cody.
„Pando, mis värk sul kogu aeg selle oma firma allalaskmisega on?” küsis Tanner. „Kellelgi siin peres hakkab viimaks ometi äri minema, ja sina ei oska muud kui ainult vabandust paluda.”
„Tänan väga, Tanner,” ütles Fletcher pliidi äärest.
„Mööblit täis kelder näitab, et siin majas on ainult üks jätkuvuseeldusega ettevõte,” ütles Tanner.
„Kvaliteetseid asju ei osteta enam.”
„Tänan väga, Fletcher,” ütlesin mina.
See oli kehv katsetus harrastada perekondlikku nokkimist – sellist kiiret lustakat sõnavahetust, mis meil neljal mõnikord tõesti õnnestunud oli, aga mis minu arust enamasti toimus ainult telekas. Kuna olin üles kasvanud sellise instseneeritud perekondliku tolatsemise vahetus läheduses, oleks võinud arvata, et oskan seda paremini järele teha. Aga sestsaati, kui olin uksest sisse astunud, Edison kannul, oli meie vestlus kunstlik.
Ometi kord ei hakanud keegi ohkima, kui ma käskisin lastel enne sööki käed ära pesta; tähendusrikkaid pilke vahetades lippasid nad minema, ning mõlemad otsustasid lähima vannitoa asemel teise korruse kasuks. Läksin väikese viivitusega neile järele. Ma ei olnud kindel, mis ma neile noomituseks öelda tahan – arvatavasti midagi lamedat ja mõttetut selle kohta, kuidas tuleb katsuda viisakas olla. Kui ma ukse taha jõudsin, ei olnud nad vaevunud katteks isegi kraani lahti keerama.
„Ja siis ta nagu pillab paar pähklit maha,” ütles Tanner kähedal sosinal, „ja küürutab neid üles võtma, eks ju? Ainult et ta kaotab tasakaalu, sest see vaalamagu tõmbab teda ettepoole, ja ongi käpuli maas! Tegelt ka, Code, see jobu ei saanud põrandalt püstigi! Nii et mina pidin aitama teda püsti tirida, ja mulle tundus, et me käime mõlemad pikali! Isegi käsi on tal tohutu suur. Ja higine.”
„Ta on vähe vastik küll,” ütles Cody. „Nagu kui ta alla kummardab ja särk on liiga väike, nii et tõuseb üles, ja tagumikupragu on näha, väikeste mustade karvadega, ja siis need suured voldid pungitavad üle püksirihma.”
„Tüüp võiks omaenda retrosaate teha, nagu vanaisal: „Minu kolm lõualotti”,” ütles Tanner. „Ja tal on suurem partii kui Pandol.”
„Kui mina sihuke välja näeks, sureks küll pigem ära. Ta pahkluud on paksemad kui sinu reied. Kuule, mis sa arvad, kas emme teadis, et ta sihukeseks tünniks on muutunud?”
„Ma ei usu hästi. Aga näed, kuidas ta muudkui teeb nägu, et kõik on jumala normaalne? Umbes et keegi ei tohi mainidagi, et „onu Edison” mahub hädavaevalt uksest sisse, raisk.”
Mulle aitas. Selitasin kurku ja astusin sisse. „Saage sellisest suhtumisest kohe üle. See, et keegi on ülekaaluline, ei tähenda, et tal tundeid ei oleks.” Kui ma ukse meie järel kinni panin, jäi õhkkond ometi vandeseltslaslikuks.
„Aga kui kauaks ta siia jõlkuma jääb?” küsis Tanner. „Ta võib kahekümne nelja tunniga kõik sodiks teha. Mis siis, kui ta peldikupotile istub ja see puruks läheb?”
„Ma ei tea, kui kauaks ta jääb,” ütlesin ma vaikselt. „Aga kuni ta siin on, palun kujutage ette, kuidas oleks, kui teie kaks suureks kasvate, ja sina, Tanner, lähed siis oma õe perele külla, ja sul on võib-olla rasked ajad olnud, ja võib-olla oled sa kõvasti jäätist pistnud. Kas sa ei tahaks, et su õde sind siis ikka samamoodi kohtleks nagu enne? Kas sind ei haavaks, kui tema pere sinu üle nalja teeks?”
„Tanner ei lähe kunagi paksuks!” ütles Cody. „Ta peab figuuri hoidma, et ta saaks muudkui kõiki oma tüdrukuid kabistada!”
Mina andsin vastu: „Seda arvasin ma oma venna kohta ka!”
See pani neile mõistuse pähe. Kui me tagasi alla läksime, rippus Cody mul käe küljes. „Palun andeks,” sosistas ta. „Ma ei mõelnud niimoodi.” Ta oli nutma puhkemas. Kinnitasin talle käepigistusega, et ma tean. Cody kaldus kergesti ennast süüdistama ja võis nüüd öö otsa unetult väherdada ja enesega tõrelda, kuna oli onu kohta halvasti öelnud, isegi tolle kuulmata. Mina olin teda vastikult käitumas näinud ainult selleks, et Tannerile muljet avaldada, ja see ei tulnud tal hästi välja. Koolis sõbrustas ta kaastundest alatasa heidikutega ja sattus nii ise oma keskpäraselt positsioonilt mitu pulka allapoole.
Istusime õhtust sööma.
