New Yorgis, suur osa skeenest on Brooklyni kolinud. Lõin ühe kitarrimängijaga punti, Charlie Hunteriga, ta hakkab kuulsaks saama. Mõned vinged tulevased tegijad on veel: John Hebert, John O᾽Gallagher, Ben Monder, Bill McHenry. Eriti hästi klappis meil Michael Breckeriga eelmine aasta ühel 55 Bari olengul, häbilugu, et ta just nüüd leukeemiasse suri. Ah, me oleks kahekesi niiviisi Birdlandi mänginud, et saalis oleks veel ainult seisukohti olnud. Üks püsiots on Nyackis – see on üks restoran, mis on muidugi jama, aga nüüd, kus kohti järjest kinni pannakse, tuleb leppida sellega, mis antakse. Leiba teenin Maine᾽i džässilaagris, aga su vennakesel on seal ka paar paljutõotavat protežeed, usu või ära usu. Muidugi kirjutan ise lugusid. Detsembris lähen pikale Hispaania ja Portugali tuurile. Järgmine sügis võib-olla Londoni džässifestivalile. Brasiiliast on huvi tuntud, aga see pole veel kindel. Raha makstakse seal vähe. Üks tüüp Rios tegeleb sellega.”
Olin harjunud, et Edison loeb ette rea nimesid, mis mulle midagi ei ütle. Kuni mu pilk teel püsis, kostis venna hääl peaaegu samamoodi nagu alati: näpsakas, sile, enesekindel; millised pettumused teda ka ei tabanud, kusagil nurga taga ootas alati midagi tulusat ja lennukat. Mõtlesin, et telefonis ei jätnud ta kunagi paksu inimese muljet.
„Travisega oled viimasel ajal rääkinud?” küsis Edison.
„Travis Appaloosa” kõlab nagu väljamõeldud nimi – sest ongi. „Isa”, sündinud Hugh Halfdanarson, oli hakanud seda sõgedat lavanime kasutama siis, kui mina olin kuuene ja Edison üheksane, nii hilja, et see saigi kõlada ainult võltsilt. Niisiis nimetasime me teda alati Traviseks ja sellega käis kaasas kujutletav müks ribidesse: „No vahi ainult!” Ometigi oli „Travis Appaloosa” kogu minu lapsepõlve ja nooruse helanud niisama tuttavlik-rütmiliselt nagu Bill Bixby, Danny Bonaduce või Barbara Billingsley. Võib-olla ei saagi silbijada, mis igal kolmapäeval kell üheksa üle kogu riigi kostab, naeruväärselt kõlada. Aastatel 1974 kuni 1982 oli Travis Appaloosa olnud osa maastikust, just nii, nagu Hugh Halfdanarson lootnud oligi.
„Umbes kuu aega tagasi,” vastasin ma. „Ta on oma koduleheküljest vaimustuses. Oled näinud? Seal on „Ühise hooldusõiguse” teemaline test. Ja alajaotus „Kus nad praegu on?”, mis annab teada, millist narkotsi Tiffany Kite parasjagu süstib …”
„Või milliseid kümneaastasi poisse Sinclair Vanpelt paneb …”
„Kuigi üllataval kombel on Floy Newport San Diego linnapea.”
„See, keda alahinnati. Need ongi need, kes äkki välja hiilivad. Salakavalad väiksed tõprad, kes su seljataga plaane peavad. Kasutavad ära, et keegi neid tähele ei pane, ootavad parajat juhust ja hakkavad siis tegutsema, kui seda kõige vähem ootaks.”
Edisoni toon oli naljatlev, kuid salvav. Meie isa väidetavalt väga uuenduslikus tunniajases draamasarjas oli Floy Newport midagi minu teisiku sarnast, kuigi Edison pani ühte patta näitleja Floy ja Maple Fieldsi, tegelaskuju, keda too mängis – kummaline, sest just tema pidanuks neil kahel vahet tegema. „Ühise hooldusõiguse” sarjas oli Maple keskmine laps, kes jäi kahe geeniuse vahele, keda ei pandud iial tähele ja kes ei saanud õieti millegagi hakkama. Edison siunas niihästi tegelast, kes kõige rohkem temaga sarnanes, Caleb Fieldsi, kui ka edevat iludust Sinclair Vanpelti, kes toda mängis, aga mina samastusin Maple Fieldsiga küll täielikult.
„Seal kodulehel,” ütlesin ma, „usu või ära usu, aga Travis on ka kirja pannud iga viimase kui episoodi süžee. Järjest. Igaühe kohta mitu lõiku.”
„Vaat mis tähendab, kui aega on laialt käes.”
„Jama, et me tema jaoks seda naist lennujaamas videosse ei võtnud. „Travis Appaloosa” tähendas tema jaoks midagi. Selliseid ei ole enam palju.”
„See naine oli nii neljakümne viiene? Just õiges vanuses. Ilmselt on kõiki hooaegu näinud. Selliseid on terve kari, Pandakaru. Nad ei ole veel väga vanad ja nad ei ole kõik surnud.”
„Neist sarjadest, mida sa lapsena vaatad, jääb ainult paar nime kauemaks meelde,” ütlesin ma. „Travis ei ole tavaliselt üks neist.”
„Ära sa ütle. Sina ei kasuta tema perekonnanime. Minu käest päritakse vanamehe kohta rohkem, kui võiks arvata.”
Õigupoolest olin ülikooli ajal natuke aega Pandora Appaloosa nime kandnud. Olin väheke segaduses ja mulle tundus, et kui teised inimesed enda meelest teavad, kes ma olen, siis saan ka mina seda teada. Aga õige pea ei hakanud taotletud küsimus – „Travise sugulane või?” – mitte lihtsalt sohina tunduma, vaid ka eesmärgile vastu töötama. Klassikaaslased Reedis tahtsid kuulda ainult minu teletähest isa kohta; nüüdisaegses keeles võiks öelda, et minust sai üksnes link kellegi teise Wikipedia-lehele. Nii pöördusin Iowasse kolides jälle Halfdanarsoni juurde tagasi. Viimastel aastatel ei mäletanud isegi vanade sarjade austajad enam isa varjunime, mis kasutamata olekus jälle omandas selle jabura kõla, mille peale ema algul naerukrambid oli saanud. Aga ennekõike oli mul isa poolt hüljatud kohmaka rootsi leelutuse tagasivõtmise pärast hea meel, kuna Halfdanarson oli minu päris nimi.
Harilikult nautisin ma koos Edisoniga isa kallal võtmist, seda rituaalset kontakti meie haiglase ja nõmeda minevikuga. Fletcheriga rääkisin oma lapsepõlvest harva. Meie suhte esimeste kuude jooksul ei olnud ma isegi reetnud, et mu isa oli meeletult populaarses telesarjas näitleja, ja kui see mul viimaks suust lipsas, sain kergendusega teada, et Fletcher ei olnud „Ühist hooldusõigust” vaadanud, kui see tippajal eetris oli. Aga kui selgelt ma ka ei rõhutanud, et mu ebatavaline lapsepõlv Tujunga Hillsis oli üksnes juhuslik lisand muidu igapidi tavalises elus, pidas Fletcher igat vihjet seriaalile oma staatuse rõhutamiseks ja ma vältisin seda teemat. Nii saingi ainult koos Edisoniga puudutada minevikku, mille kaudu ma küll kuidagi ei tahtnud end tähtsaks teha, aga millest ma ka päriselt lahti öelda ei tihanud. See oli minu minevik, mida see ka ei tähenda, ainuke, mis mul oli.
Üles kasvades saatis mind terve rida paralleele, mis kõik olid erineval määral moonutatud ja karikatuursed. Minu isaks ei olnud mitte ainult Hugh Halfdanarson, vaid ka tema kentsakas teisik Travis Appaloosa, kes jällegi mängis veel üht isa nimega Emory Fields, võltsissit, kes oli märksa parem perepea kui see enesekeskne monomaan, keda kodus üksnes harva näha oli. Mina ei olnud lihtsalt Pandora Halfdanarson, vaid võisin soovi korral olla ka Pandora Appaloosa, ja kaheksa aastat järjest nägin kolmapäevaõhtuti omaenese ideaalset versiooni Maple Fieldsis, minust endast armsamas ja heasoovlikumas väikeses tüdrukus, kes kogu aeg püüdis oma vanemaid uuesti kokku viia. Maple Fieldsi mängis omakorda üks neist vähestest lapsnäitlejatest, kes oli talutav nii ekraanil kui ka väljaspool ekraani, olgugi et Floy Newport ei olnud ilmselt ka tema päris nimi. Ta oli minu iidol ja vahel paistis mulle, et sari oleks pidanud edasi kestma ja lõpp tulema meie päris perekonnale. Nii võib tunduda peaaegu paratamatu, et ma hakkasin elatise teenimiseks pilateisikuid valmistama. Lõpuks oli ka „Night Gallery” sarjas minu lemmikosa nimi „Nukk”.
Seekord New Hollandisse tagasi sõites tundus meie traditsiooniline muljetamine – ennekõike sel teemal, missuguse napaka strateegia Travis viimati välja on mõelnud, et uuesti publiku lemmikuks saada – ebaausa suitsukattena. Viimaseid Joy Markle᾽i ja Tiffany Kite᾽i teemalisi uudiseid edasi arutades suutsin ma teemas püsida ainult seni, kuni hoidsin vaate I-80 maanteel. Silmanurgast heidetud pilgud arusaamatule lasule kõrvalistmel lõhkusid lummuse ja korraga hakkas tunduma, et Edisonist on väheke suureline sellises seisundis halvustada kedagi teist, kel ei ole õnnestunud nooruspõlve lootusi täita. Peadpööritav kahjutunne, mis tekkis lennujaamas „kogukat härrasmeest” silmates, oli üha süvenenud ja mul ei olnud aimugi, kuidas ma eeloleva õhtu üle elan, ilma et närvid üles ütleksid.
neljas peatükk
Kui ma esikust hõikasin: „Me oleme ko-oo-dus!”, varjundas teadet minoori langev toon, kuid perekond
