torkas mind. „Edisonil on küll poeg, aga tema endine naine sai hooldusõiguse, kui poiss veel imik oli. Nii et su onul ei ole lastega rääkimisel palju kogemusi …”
„Mulle jäi mulje, et viga on selles, kuidas ta täiskasvanutega räägib. Ta tüütas kõik surmani ära.”
„Ta on väga andekas inimene, kes on elanud väga huvitavat elu – palju huvitavamat kui mina. Teda tundma õppida on harukordne võimalus.” Rääkisin nagu seinaga.
Ma ei olnud oma kasupojast päriselt aru saanud. Tanner tundis süüdimatult, et tal on suured õigused, ta oli kindel, et teda ootab ees kuulsus mõnes seni teadmata valdkonnas. Kuigi ta käis juba kuu aega lõpuklassis, ei olnud ta veel ilmutanud vähimatki huvi kolledžihariduse vastu, mille jaoks mina ekstra oma firma tulusid kõrvale panin. Ta tahtis midagi kirjutada, aga lugeda talle ei meeldinud. Tol suvel oli poiss teatanud, et on otsustanud hakata stsenaristiks, nagu teeks sellega Ridley Scottile isikliku teene. Minul tekkis selle peale tahtmine teda raputada; oli tal üldse mingit aimu, kui väike on võimalus Hollywoodis kas või toimetajana läbi lüüa? Kuna ma polnud kindel, kas see kihk ei tule mitte õelusest, olin suu pidanud. Olin osutanud, et tema keele- ja kirjaoskus on kohutavad, aga Tannerile tundus, et kogu sellise proosastiiliga seotud tühja-tähja eest kannavad hoolt arvutiprogrammid. Igatahes, oli ta öelnud, stsenarist peab teadma, kuidas inimesed päriselt räägivad, ja korrektse grammatika valdamine on sealjuures rohkem takistuseks. Olgu, mõtlesin vimmakalt, üks punkt Tanneri kasuks. Kogu tema teismeea olime Fletcher ja mina kiitnud kõiki tema luuletusi, ülistanud tema pooleleheküljeliste jutukeste loovust. Vanemad ju peavad seda tegema. Aga minu õuduseks oli Tanner meid uskuma jäänud.
Poiss oli pikk, kaame ja kõhetu, niisuguse nälginud välimusega, nagu see sageli tüdrukud ära võlub. Tema tumedad juuksed olid püüdlikult sassi aetud. Kokkusobimatud rõivakihid olid näha nagu vana, kooruv tapeet: ruuduline T-särk lipendavate triibuliste särgihõlmade peal, mis olid eest lahti ja lasksid paista allavajunud, rihmata teksade alt välja ulatuvate ruuduliste aluspükste kummipaelal. Suurem osa sõpru, kes tal külas käis, olid samamoodi pooles rõivas nagu pajatsid. Tanner seisis, puusad ettepoole tõugatud, ja viimasel ajal oli tal tekkinud häiriv komme rääkimise ajal end puudutada: libistada peopesadega mööda puusi alla või mööda roideid üles lameda rinnani. Ta suhtus küll kõigesse kroonilise üleolekuga, aga talle enesele see skepsis ei laienenud ja mind hämmastas, kui kergesti nii kaaslased kui ka õpetajad tema pindmist enesekindlust uskuma jäid.
Pidin Tanneriga ette vaatama. Kui märkisin, et tema välimus „tüdrukud” ära võlub, siis oleksin pidanud täpsustama, et tema vanuses oleksin ma ise olnud üks neist tüdrukutest. Mitte et mul oleks olnud kiusatus temaga flirtida; lõpuks võisin ikka veel aimata teatud jooni sellest kahtlustavast, enesessesulgunud kümneaastasest, kes mulle tookord üle anti ja keda tuli valguse kätte meelitada nagu kassi voodi alt. Ent siiski tundsin oma teismelises kasupojas ära just seda sorti enesekindla, laheda, iseteadliku noormehe, kellesugustesse ma olin keskkooli ajal kõrvuni armunud olnud, ise koridorides kössitades ja palvetades, et mind lihtsalt rahule jäetaks. (Klassikaaslased Verdugo Hillsis tegidki seda suurima rõõmuga. Erinevalt Edisonist kasutasin mina ikkagi Halfdanarsoni perekonnanime, mille olin sündides saanud; ma ei reetnud iialgi, et olen Travis Appaloosa tütar.) Ettevaatlik pidin Tanneri juures olema hoopis vastureaktsiooniga. Mul tekkis kiusatus iseenesele demonstreerida, kuidas sellised sullerid mind täiskasvanud naisena enam ära ei peta, ja ma ei tahtnud anda järele raevukale, pisut õelale tungile ta paljastada.
Abielu turvalisusest vaadatuna oli mu kuni varaste kolmekümnendateni kestnud kalduvus vastamata kirgedele ära tasunud. Tanneri-sugused ei olnud ehk küll ei märganud, et ma olemas olen, aga kui noormehega kunagi juttu ei tee, ei selgugi iial pettumust valmistav tõsiasi, et ta armastab Bee Geesi. Olin oma armumisi salajas pidanud, nad sedaviisi rikkumatuna hoidnud, ja nüüd ei olnud mul tarvis jahmunud uskumatusega meenutada tervet rodu hullumeelseid hurmusi. Maratonivääriline pühendumus muutis mu emotsioonid kestlikuks, erinevalt Tannerist, kes tegi aastas kolmneli pruudisprinti. Kartsin, et mu kasupoeg ei õpi mitte naisi armastama, vaid põlgama naisi, kes teda armastavad.
„Kui sa oma saia peale nii palju moosi lätserdad,” urises Fletcher, kes läks klaasi vett võtma, „võiksid niisama hästi juba kooki süüa.”
„Täisterajahust!” ütles Tanner. „Ja ikka ta õiendab.”
„Vabandust, aga ma ei söö piiiiiiiiimatooteid!” Meie kolmeteistaastane, Cody, oli klaveri harjutamise katki jätnud, et nöörist käima sikutada rääkiv nukk, kes istus sööginurgas keskmise riiuli peal, juhuks kui on tarvis isa nokkida. Nukk oli nelja aasta tagune esimene katsetus, toona ainult naljatlev jõulukink. Olin selle Fletcheri ootamatu tervislikkusesööstu peale ise kokku õmmelnud. Käsitöö oli mind ka rahustanud – see kujustas minu püüdu suhtuda naljaga sellesse, et mees ei olnud enam nõus minu paljukiidetud manicotti᾽t puutumagi.
Täistopitud kaltsupuntral oli seljas Fletcheri tavapärase musta fliisi tilluke koopia, mille külge olin liiminud iseloomulikku saepurupudi. Nukul olid süsimustad teksad ja ta oli kiilakas, kui välja arvata paar karedalt ülespoole turritavat niidikest. Poolde säärde ulatuvad nahksaapad olid tehtud ühe ärakulunud täissuuruses paari keeltest ja tallaks oli neil kummiriba, mis mõne veoauto küljest E36 kiirteele oli kukkunud. Traatraamis klaasid olin väänanud alumiiniumkirjaklambritest ja otsaesisele õmmelnud pideva pahameelekurru. Üks käsi pigistas peos meislit (tegelikult minikruvikeerajat), teine vahtkummist kuubikut, mille kohta pidin seletama, et see on tofu. Kangas hakkas juba hargnema, aga ametialases mõttes oli minu jaoks nüüd oluline, et sisemine mehhanism töötas veel korralikult.
„Jalad käsipuu pealt maha, Tanner! Bumerang võttis mul kolm kuud!”
Kuna olin kohe algusest peale naljas kaasosaliseks teinud oma parima sõbra Oliver Allblessi, rääkis lindistus tema häälega ja oli selgunud, et ta oskab suurepäraselt oma tooni turtsakaks ja kriitiliseks peenendada. Nuku rindkerre peidetud elektrooniline aparaat sisaldas kahtekümmet korraldust ja hüüatust. Ma ei olnud aimanud, et minu ulakas väike kätetöö õige pea koletiseks muutub.
Lapsed olid Fletcheri-nukust esimesest hetkest saadik vaimustuses ja isa võimukaid käske pilkavad lindistused tegid kasuema neile lähedasemaks. Fletcher suhtus aasimisse sõbralikult ja teda liigutas see, kui palju vaeva ma olin näinud, lastes koguni Oliveril viimase moe järgi digitehnika valmistada. (1960. aastate Chatty Cathyde sees plastmassist plaate ja kettaid jooksutanud regulaatorrihmad ei olnud palju rohkem kui kummipaelad ja katkesid kergesti – sellepärast ongi nii vähesed neist haruldustest töökorras.) Külalistel ei saanud nööri sikutamisest kunagi küllalt. Järgmisel aastal oli Solstice anunud, et ma valmistaksin samasuguse karikatuuri tema uuest peikast, kes lakkamatult kordas moeväljendeid, nagu „Valmis ta ongi!” ja „Minu viga!”, nii et see teda hulluks ajas. Mina tõrkusin. Ma juhatasin ikka veel Leivakorvi. Et asi niisama hästi välja tuleks, oleks nukk pidanud matkima peika kehaehitust ja rõivastumisstiili. Taibates, et ma kõhklen, pakkus Solstice, et maksab mulle. Nimetasin kõrge hinna, et õde taganeks, aga samal päeval saatis ta mulle meiliga fotod ja nimekirja mehe lemmikfraasidest.
Suusõna ei tähenda enam üle lattaia latramist ja internetis sai tellimise peale tehtud rääkivatest nukkudest sensatsioon. Sama aasta lõpuks olin Leivakorviga otsad kokku tõmmanud ja Tillukesel Tüütusel – kuigi tänu Fletcheri pilkenimetusele arvasid paljud kohalikud, et firma tõeline nimi ongi Tilluke Totrus – oli New Hollandi lähistel peakorter ja täisajaga töötajaskond. Valem oli vastupandamatu: pilge üheskoos kiindumusega. Ja kuigi nukke oli kallis valmistada, oli neid osta veel palju kallim. Pealegi ei oleks nad odavana nii menukad olnud. Tillukese Tüütuse nukk, mis maksis niisama palju kui KitchenAidi mikser ja kõige parem Dyson kokku, oli muutunud staatusesümboliks, mis pealegi üleüldise arvamuse kohaselt valmistas inimestele rohkem rõõmu kui keskmine tolmuimeja.
Täpselt isa ja poja viimase sõnavahetuse vaimus teatas nukk, kui Cody kolmandat
