enesele lubada majaostu, liiatigi ilma laenuta, ja mõnes mõttes ostsin selle lihtsalt sellepärast, et see oli võimalik.
Samuti olin tahtnud Fletcherile tööruumi leida. Mööbel oli tema kirg, niisiis maksin ma selle rahuldamise kinni. Rahaasjus naiivsena ei võinudki ma ette teada, kui väga ta seda mulle pahaks hakkab panema.
Meie abielu algul oli Fletcher töötanud põllumajandusettevõttes, mis tootis geneetiliselt muundatud seemneid. Olin väga tahtnud võimaldada tal sealt ära tulla, kuna ta ei olnud loomu poolest müügimees – mitte keskkonnateadlikust vastumeelsusest loodusega susserdamise vastu, ega ka mitte poliitilisest nördimusest, et korporatiivne Ameerika tahab patendi alla panna selle, mida varem võis sõna otseses mõttes maast korjata. Mul ei olnud tugevaid põhimõtteid. Ma ei näinud neil mõtet. Kui mina oleksingi olnud idanematu, haiguskindla maisi tootmise vastu, oleks seda ikka edasi müüdud. Minu meelest kujutas suurem osa veendumusi endast meelelahutust, nende harrastamine oli edevus, seepärast lugesin ma ka harva lehti. Kui mina Liibanonis toimunud mõrvast teada saan, ei ärata see ohvrit ellu, ja kuivõrd uudised ennekõike võimendavad abitustunnet, üllatas mind, et neid nii laialdaselt jälgitakse. See, et ma keeldusin sotsiaalsetel eesmärkidel mingeid vaateid teesklemast, tegi minust igava inimese, aga mulle meeldiski igav olla. Olin eluaeg tahtnud mitte kellelegi mitte vähimatki huvi pakkuda.
Samamoodi ei olnud mingit iseloomu ka meie neokolonialistlikul tellismajal. See oli äsja ehitatud, vahtrapuust põrandad olid kriimudeta. Ma jumaldasin selle ehtimata lagedust. Pistikud olid korralikult elektrivõrku ühendatud ja kõik töötas. Ma ei olnud kunagi ihanud olla iseloomukas, kui välja arvata see, et mul puudus kalduvus poest varastada või oma abikaasat petta; Edison oli see, kes tahtis, et teda peetaks „tõeliseks karakteriks”, ja olgu nii. Mina leidsin mõnu anonüümsuses ja toona häiris mind väga, et palumata rambivalguse paiste oli mind teiste inimeste silmis kellekski eriliseks teinud. (Jumala eest, võiks ju arvata, et kui ma olen meelega ennast otse keskmaale peitnud, saan ma vähemalt silmahakkamatu olla.) Mu minevik oli piisavalt värvikas, ja kui välja arvata Edison ise, kaldusin vaistlikult möödanikku eesriide taha peitma.
Suur lobotomiseeritud maja moodustas täiusliku neutraalse tausta, millel Fletcheri mööbel särada sai. Selleks hetkeks oli mu abikaasa kätetöö suuremas osas asendanud meie kummagi eelmise majapidamise kaubamajadest pärineva sisseseade. (Too koduste jõudude ühendamine oli esimene kord elus, kui keegi aitas mul kolida. Raevuka tõhususega võis Fletcher ainsa pärastlõuna jooksul kastidesse pakkida terve toa sisu, mis on vist küll veelgi romantilisem kui köögikombainist tüütute jäänuste lahtiurkimine.) Tema loodud esemed olid nii nõtked, et alati, kui ma elutuppa astusin, tundus, nagu oleks mööbel vaid hetk tagasi vaibal rohtu söönud. Sohva nurgad olid keerdus nagu sokusarved, kaarjad jalad kepslesid kapjadel; ilma raskete patjadeta turjal oleks too peru olevus võinud otseteed uksest välja galopeerida.
Kuigi Fletcherile meeldis mõelda, et tema oskused üha paranevad, oli minu lemmik tema esimene mööbliese. Nimetasime seda Bumerangiks. Sel oli ovaalne punane nahkpadi. Põikpuu, millest moodustusid korraga käetoed ja selg, kerkis paremal pool kõrgele ja kaardus siis vasakul alla, kuni vasakpoolse käetoe kaugem ots peaaegu põrandat puudutas. Tool nägi välja, nagu oleks see paika heidetud. Uhket tõusvat seljajoont toetavad lipid olid samuti kaarjad – lamineeritud Makassari eebenipuu, roosipuu ja vaher, mida Fletcher oli enne painutamist nädal aega leotanud. Bumerang oli justkui talisman. Enamikul inimestel, kes on välja arendanud mõne oskuse, on olemas niisugune proovikivi, mille külge klammerduda: ammune tõestus, et nad oskavad oma asja. Ese, millele on võimalik viidata alati, kui kunatine katsetus luhtumas on: „Näete? Kes niisuguse asjaga hakkama saab, saab kõigega hakkama.” Minul midagi samaväärset välja käia ei olnud, kuna tulemus mind ei huvitanud. Mulle meeldis protsess. Olgu marmelaadikook või see napakas kaup, mille müümisega ma toona tegelesin, tulem ei tähendanud mulle valmimise hetkest alates enam tühjagi. Projektide lõpetamine oli minu jaoks tõeline piin.
Riisipotist beeži korra maha kraapinud, kiikasin esiaknast välja. Oli hakanud sadama, aga see ei sundinud mu vaprat abikaasat kunagi koju tulema. Turvalises üksinduses hiilisin üles korrusele oma kabinetti ja broneerisin lennupileti LaGuardiast Cedar Rapidsisse, valides lahtise tagasilennukuupäeva, mida võis alati muuta. Kirjutasin 500 dollarile tšeki ja sirgeldasin alla vasakusse nurka „ootamatuteks väljaminekuteks”. Panin tšeki ja väljatrükitud e-pileti FedExi ümbrikusse, adresseerisin selle Edison Appaloosale aadressil, mille Slack mulle hommikul öelnud oli, ning tellisin oma konto alt sellele kulleri järele.
See, et ma kaks aastat tagasi oma ebatavalise äri tuludega selle maja olin ostnud, oleks võinud tähendada, et mul on „õigus” luba küsimata oma vend külalistetuppa magama panna. Aga mulle tundus vulgaarne ja ebademokraatlik oma rahalist positsiooni ära kasutada. Selles majas elas kolm Feuerbachi ja ainult üks Halfdanarson.
Sel, et ma Fletcheri vastuseisust jõhkralt üle sõitsin, oli teine põhjus. Üldjuhul ei sõltunud ma otsustamisel oma perest. Ühel hetkel ootas mind küll ebameeldiv avastus, et tunnen isaga ikka veel tugevat sidet, aga see oli alles siis, kui ta suri; seni võisin teda rahumeeli väljakannatamatuks pidada. Mu õde Solstice oli nii palju noorem, et oleksin võinud peaaegu talle tädiks olla, ja ta käis mul igal teisel suvel Iowas külas ainult omaenese pealekäimisel. (Tema kasvas üles napaka, lagunenud perekonna killustunud jäänuste keskel, mida oli kaua aega üritanud suruda mõne ilusama klišee raamidesse. Nii oli tema ainuke, kes ostis kingitusi, saatis kaarte ja tegi külaskäike, mis toimusid nii täiusliku regulaarsusega, et lasksid aimata kohustust.) Mu armas ema Magnolia oli surnud, kui ma olin kolmteist. Kummaltki poolt vanavanemad olid surnud. Kuni Fletcheri tulekuni olin olnud üksiklane ega olnud ise lapsi saanud.
Edison oligi minu perekond, ainus veresugulane, keda ma siiralt ja südamest armastasin. Kogu see ustavus, mille enamik inimesi suurema klanni peale ära lahjendab, oli koondunud sellesse ühte sidemesse ja muutunud pühendumuseks, vängeks nagu tamarind. Edisoni käest olingi ma ustavust õppinud, sellepärast lähtusid temast ka kõik teised ustavussuhted; ning seesama võime metsikult klammerduda tõi kasu ka Fletcherile ja meie lastele. Mul olid enese ja Edisoni ühise mineviku suhtes ehk küll kahetised tunded, aga samasugust minevikku ei olnud kellelgi peale meie. Tõtt-öelda ei olnud ma hetkegi kõhelnud, kui Slack Muncie tol hommikul helistas. Fletcheril oli õigus: see oli trump. Edison oli minu vend ja sellega olekski võinud jutu lõpetada.
teine peatükk
„Ma toon kell viis teie onu lennujaamast ära.” Piruka peal olevad pekaanipähklid tundusid lõhna järgi mõnusalt krõbedad ning ma võtsin selle ahjust välja. „Tulge kindlasti õhtusöögi ajaks koju.”
„Kasuonu,” parandas Tanner, kes seisis laua ääres ja ajas põrandale röstsaiapuru. „Minu poolest sama hästi kui võhivõõras inimene. Vabandust. Mul on teised plaanid.”
„Tee ringi,” ütlesin ma. „See ei olnud palve. Cody ja sina olete õhtusöögiks kohal ja punkt. Kell seitse, kui lennuk hiljaks ei jää.” Mul oli alati olnud kõhe kasulaste peal võimu näidata, veel kõhedam nüüd, kus Tanner oli seitseteist, ja kui inimene oma võimus kindel ei ole, polegi tal võimu. Kui poiss ka tegi, nagu ma palusin, siis kuuletus ta ainult haletsusest. „Kui majas on külaline,” lisasin veelgi ilmekamalt vanemarolli etendades, „siis iga söögikorra ajal võib-olla ei pea kohal olema, aga esimesel õhtul küll.”
„Ah nii?”
Ma ei olnud kindel, kas öeldu vastab tõele. „Ma tahan öelda, et mul oleks hea meel, kui te tuleksite.”
„Nii et see siis ikkagi on palve.”
„Tungiv palve.”
„See on teine asi.” Ta pühkis varrukaga suu võist puhtaks. „See tüüp on siin varem ka käinud, eks?”
„Natuke rohkem kui neli aastat
