mille kottis laud nüüd peaaegu mustaks muutsid, siis ega ma vist ei tahtnudki teda ära tunda. Pikapoolsed juuksed olid tuhmilt rippu. Aga klahvistikuirvitus oli eksimatult sama – ehk küll tubakast kollane ja vanale pahelisusele lisandus ka kerge kurbuse kõrvalmaik. „Vabandust, aga ma ei näinud sind.”
„Seda on küll raske uskuda.” Kusagil kogu selle peki all oli alles mu venna huumorimeel. „Kas ma kalli ei saagi?”
„Ikka saad!” Tema ümara selja taga, mis oli vormilt pehme ja soe, aga võõras, ei ulatunud mu käed kaugeltki kokku. Seekord ei kergitanud ta mind emmates põrandalt üles. Kui me teineteisest lahti lasksime ja ma talle otsa vaatasin, kerkis mu lõug ainult veidike. Varem oli Edison minust kolm tolli pikem olnud, aga enam mitte. Füüsilises mõttes ei olnud enam loomulik vennale alt üles vaadata.
„Kas sa – kas sul siis seda ratastooli vaja ei lähe?”
„Eh, lennufirma omad olid lihtsalt kärsitud. Ma ei kõnni enam nii kiiresti kui varem.” Edison – või see olevus, kes Edisoni alla oli neelanud – hiivas ennast pagasilindi poole. „Aga ma mõtlesin, et sa ei näinud mind.”
„Neli aastat on mööda läinud. Ju mul läks hetk aega. Las ma võtan selle ise.” Ta lubas mul oma päevinäinud pruuni koti õlale visata. Kui ma vennal New Yorgis külas käisin, olin tema vahemaid neelaval kalpsakul sabas sörkides kartnud võõras linnas maha jääda, sellal kui tema aeglasemate jalakäijate vahelt vilkalt läbi nõelus, ilma et oleks nende põlevaid sigarette riivanud. Ometi pidin nüüd tema kõrval lennujaama väljapääsu poole kõndides astuma nagu pruut altari ette: samm-paus, samm-paus.
„Kuidas siis lend läks?” Nõme küsimus, aga mu mõtted tormlesid. Aastate jooksul oli Edison minus väga erinevaid tundeid tekitanud: imetlust, alandlikkust, nördimust (ta ei jäänud kunagi vait). Aga mul ei olnud kunagi oma vennast hale olnud, ja kahjutunne oli kohutav.
„Lennuk tõusis lendu küll,” urises ta. „Isegi nii, et mina pardal olin. Seda mõtlesid?”
„Ma ei mõelnud midagi.”
„Siis ära ütle ka midagi.”
Ma ei tohi midagi öelda. Juba ronisin ma üles mööda uue, tundmatu etiketi järsku õppimiskõverat. Edison ise võis enese kulul nalja visata, ja kui ta oleks kohale ilmunud vormis, mis kuidagigi meenutanuks venda, keda mina mäletasin, oleks ta täiesti kindlasti mind mu puusaümbermõõdu pärast kiusama hakanud. Aga kui su vend lennujaama kohale ilmudes kaalub mitusada naela rohkem kui viimati, siis sa lihtsalt ei ütle midagi.
Lõpuks jõudsime väljapääsu juurde. Küsisin möödaminnes, kas tooksin ehk auto lähemale, kuigi olin parkinud ainult sadakond jardi eemale. Üks elegantse punakaspruuni soenguga keskealine naine, kes enne infoleti juures ootas, oli meile välja järele tulnud – kinnitades nii minu kahtlust, et Edisoni ja mind vahiti.
„Vabandust, et ma tülitan,” ütles võõras. „Aga ega te ei ole juhtumisi Pandora Halfdanarson?”
Paljudele noorematele õdedele oleks see tähendanud unistuse täitumist, et neilt vanema venna nähes autogrammi küsitakse, või mida iganes see naine ka tahtis. Aga täna mitte, ja pidin peaaegu salgama, et ma õige inimene olen, lihtsalt et minema pääseda. Teiselt poolt oleks olnud veel keerulisem Edisonile seletada, miks ma valetan, nii et vastasin jaatavalt.
„Nii ma arvasingi!” ütles naine. „Ma tundsin teie näo Vanity Fairi portreeloost ära. Teate, ma lihtsalt pidin teile ütlema: abikaasa kinkis mulle pulma-aastapäevaks Tillukese Tüütuse nuku. Ma ei tea, kas te mäletate – ega muidugi ei mäleta, te teete neid kindlasti väga palju –, aga tal on seljas range kostüüm ja peas edev kübar, ja ühe käe külge on õmmeldud telekapult. Ta ütleb selliseid asju nagu „George! Sa tead, et sa peaksid vähem soola sööma!” ja „George! Sa tead, et ma ei salli seda särki silmaotsaski!” ja „George! Sa tead, et sa ei taipa Lähis-Ida poliitikast mitte midagi!” Või vahel eputab: „Ma käisin Bryn Maaaaaaaawris!” Ma olin alguses solvunud, aga siis ajas see vägisi naerma. Mul polnud aimugi, et ma nii kriitiline ja kontrolliv olen! See nukk aitas mu abielu päästa. Nii et ma tahtsin teid tänada.”
Ärge saage valesti aru: harilikult käitun ma rahulolevate klientidega väga kenasti. Mulle ei pruugi küll meeldida, et mind avalikus kohas ära tuntakse, nii nagu mõnele inimesele – nagu Edisonile –, aga ma ei pea oma saksikut staatust iseenesestmõistetavaks. Mind pelutab ennekõike selliste kohtumiste piinlikkus: see naine tundis minu ära, mina teda mitte, ja see tundus kuidagi vale. Nii et harilikult oleksin käitunud sõbralikult, jutukalt ja tänulikult, aga täna mitte. Raputasin austaja maha, pomisedes: „Nojah, siis mul on teie pärast väga hea meel,” ja keerasin kannalt ülekäigurajale.
„On see tõsi?” hüüdis naine mulle järele. „Te olete Travis Appaloosa tütar?”
See vihastas mind, kuna ma ei olnud seda Vanity Fairile öelnud ja ajakirjanik oli selle ikka välja kaevanud, nii et ma ei vastanud. Minu selja taga kõmatas Edison: „See läks küll puhta pahupidi, proua. Travis Appaloosa on Pandora Halfdanarsoni isa. Ja see sööb vanal sitapeal hinge seest.”
Õnneks oli naine kadunud, kui ma autoga kõnniteele keerasin. Venna kotti pagasiruumi vinnates ütlesin: „Vabandust selle naise pärast. Ausõna, seda juhtub väga harva.”
„Kuulsuse hind, tibuke!” Ma ei saanud tema toonist aru.
Meie Camry kõrvalistet päris viimase nõksuni tahapoole saada oli omaette tegemine. Sisse ronides toetus Edison ühe käega uksele; muretsesin, kas hinged ikka vastu peavad. Oleksin teda ise aidanud, aga mulle tundus, et kui ta minu peale nõjatub, kukume mõlemad kokku. Koppistmele laskis ta end umbes niisama nõtkelt, nagu hiiglaslik kraana konteinerlaevast transporditavat kaupa maha manööverdab. Kui ta oli end lõplikult maha istutanud, jäi šassii paremale poole kaldu. Venna põlved pressisid vastu kindalaegast ja ma pidin tema uksele eriti hoogsa müksu andma, et see kinni jääks. Millekski oli neist laiadest puusadest kasu ka.
Käsipidurit oli raske maha võtta, sest Edisoni kints oli sinna vastu surutud, ja tema lihav käsivars ei lasknud käigukangi parkimisasendist välja nihutada. Tahtsin kangesti Fletcherile helistada ja teda hoiatada, kuigi poleks mingit kasu olnud ette teadmisest, et lennujaama ilmunud naisevend on kolm korda suurem kui see naisevend, kes kord külas oli käinud. Kui ma parklast välja sõitsin, helises telefon ja sain aru, kust helistatakse. Pärast kõnniteekohtumist Tillukese Tüütuse austajaga oli see küll viimane asi, mida tarvis, ja ma ei võtnud vastu.
Edison soris oma musta nahkjaki taskutes – see oli moodne, revääridega, kuigi käesoleva eksemplari jaoks oli küll tarvis läinud poole lehma panust. Taipasin, et see asendab poolde kintsu nahast trentšmantlit, mida ta aastaid kandnud oli, krae alati üles keeratud, seotava vööga, pehme nagu baklažaanikoor. Ta oli sellega välja näinud väga lahe, salapärane nagu mafiooso – ja sale. Mõtlesin, kuhu vana mantel jäänud on, nostalgiast, aga ka sellepärast, et see, kas Edison oli oma väiksemad riided alles hoidnud, võis midagi öelda selle kohta, kuidas ta oma tulevikku näeb. See laiem, lohvakas jakk meenutas tekstuurilt rohkem plastmassi ega olnud sugugi nii peene disainiga, nagu tal vanasti kombeks. Mul ei olnud aimugi, kust niisuguseid riideid saab; selles suuruses rõivaid ei olnud ma näinud ei Kohl᾽sis ega isegi mitte Targetis.
Ta võttis välja lömmilitsutud Cinnaboni kaneelisaia moodi asja, mille valge glasuur voolas niredena üle vahapaberi. Ma jätsin ütlemata: „Tead, see tundub küll viimane asi, mida sul vaja on.” Ma jätsin ütlemata: „Tead, ma lugesin ükskord, et need saiad annavad üle 900 kalori tükist.” Ma jätsin ütlemata: „Tead, me sööme vähem kui tunni aja pärast õhtust.” Kokkuvõttes oleks kõik see, mille ma ütlemata jätsin, mõnel mu rääkival nukul kenasti terve heliriba
