ütles Fletcher.
„Vahet pole, miks,” ütles Tanner, püüdes end sirgu ajada. „Need on kogu aeg naljakad, aina naljakamaks lähevad, ja sellepärast Pandora ongi rikas.”
„Me ei ole rikkad,” ütlesin mina. Isegi kui mitte arvesse võtta mu kasupoja liiga suurejoonelist hinnangut meie pere majanduslikule seisule, oli „rikas” sõna, mis käib teiste inimeste kohta, üldiselt selliste kohta, kes ütlejale ei meeldi. „Meil lihtsalt läheb normaalselt. Ja ära sa oma onu kuuldes midagi sellist ütle.” Parandasin silmi pööritades: „Kasuonu.”
„Miks mitte?” küsis Tanner.
„Rahast rääkida on ebaviisakas. Ja paistab, et sinu onu Edisonil on rasked ajad. Ei taha ju seda talle nina alla hõõruda.”
Tanner kõõritas kasuema poole. „Ei taha, et ta sinu käest raha hakkaks lunima.”
„Seda ma ei öelnud.”
„Polnud vaja öeldagi.” Tanner ehk küll ülehindas oma kirjanduslikku annet. Aga ta oli päris taibukas.
Cedar Rapidsi lennujaama sõites mõtlesin, kuidas küll sai möödunud olla neli aastat, kõige pikem aeg, mis Edison ja mina kunagi lahus olime olnud. Olime rääkinud telefonitsi – kuigi mitut puhku ei olnud tema numbriga võimalik ühendust saada. Ta vahetas alatasa elukohta ja viibis tihti ära tuuril Euroopas, Lõuna-Ameerikas või Jaapanis. Minu ülesandeks jäi tema jälgi ajada, helistades teistele muusikutele, nagu Slack. Ei olnud mõtet ahastada sellepärast, et vend meie suhte säilitamiseks midagi ei tee. Tundus, et tal on alati hea meel mu häält kuulda, ja see oligi peamine.
Kangarullide ja puuvilltäidise pallide tellimise virvarris ei olnudki ehk ime, et ma Edisoni näinud ei olnud. Kuni ma kontorit sisse seadsin, lindistuste jaoks näitlejaid palkasin ja üha uusi alluvaid tööle võtsin, et tellimustega hakkama saada ja kindel olla, et tüüakas kõvakübaraga nukk, kes nõuab: „Kus mu lobi on?”, läheb Lansingisse Michiganis ja mitte Lansingisse Idahos, oli keeruline olnud koguni Fletcheri, Tanneri ja Cody eest hoolitseda, rääkimata siis kaugel viibivatele pereliikmetele helistamisest. Kuigi üks kolme aasta tagune telefonikõne oli olnud kriipsukese kahtlane. Minu toode oli just hakanud rahvamasside teadvusse jõudma ja ma olin ikka veel põnevil: paistis, et mu rääkivad nukud on venna kodulinna kõrgkihi hulgas viimane mood, kuna New York Magazine oli neist äsja teinud esikaaneloo „Tüütu Manhattan”, vahepaladeks Donald Trumpi ja linnapea Bloombergi nukkude tekstiread. Aga Edison oli mind ajakirjakaanel esinemise puhul õnnitlenud niisuguse tooniga, et see ei tekitanud minus tahtmist niipea uuesti helistada. Kõik tema sõnad olid küll asjakohased ja kerge halvakspanu või turtsakuse võisin ma ka ise juurde mõelda; telefoni ei saa ju kunagi päriselt usaldada.
Sellest ajast saadik oli Tilluke Tüütus nautinud minu arust liiga suurt edu – selles mõttes, et edaspidi võis see vaid kahaneda. Ees ootas ainuüksi murdepunkt, kustsaati tellimusi tuleb üha vähem. See ei olnud selline „probleem”, mille pärast oleksin teistelt kaastunnet oodanud, aga viimasel ajal oli mind vaevanud salakaval tülpimus, mis tulenes sellest, et olin saanud kõik, mida iial tahtnud olin – õieti rohkemgi. Isikliku poole pealt olin leidnud Fletcher Feuerbachi, kes teiste ees oli kinnine, aga suletud uste taga soojem ja vaimukam, kui enamik inimesi kahtlustada oskas. (Alasti oli ta üllatavalt kena mees, ja kord oli ta sama öelnud minu kohta: me olime „salailusad”.) Ise ma lapsi saanud ei olnud, aga kasulapsed rääkisid minuga ikka veel ja tavaliselt ei läinud lihaste teismelistegagi nii hästi; olin lastekasvatamise juures titekisa perioodi vahele jätnud ja kohe kõige meeldivama koha pealt pihta hakanud. Karjääri osas ei olnud mul kunagi suuri ambitsioone olnud ja nüüd juhtisin ma äkki edukat äri, mis oli äärmiselt ootamatut laadi: nimelt naljasoonega. Olin teeninud nii palju raha, et võimalus veel natuke juurde teenida jättis mind külmaks.
Targemad läbilööjad hoiavad seesugust võitlust edu uskumatu lamedusega diskreetselt enda teada. Kujutlege vaid, kui kibedasti reageeriksid läbikukkunud, pettunud, laostunud inimeste hordid kaebusele, et rahuldus ja rikkus on liiga suured. Hea küll, aga tegelikult ei ole väga mõnus tunne mitte midagi tahta. Lootuste purunemine pole muidugi naljaasi, aga iha iseenesest annab energiat. Ma olin alati kõvasti tööd rabanud ja see neetud küllastumus kurnas mind. Kahtlemata oli minu üha kasvava tuimuse, minu tänupühaõhtusöögi väärilise rammestuse ravimiseks ainult üks lahendus, ja see teatas tulikirjas:
Mul on uut projekti vaja.
Akna tagant libisesid läbi oktoobrikuise lõikuse eel kuivavad maisiväljad, pruunid nukra kollase varjundiga. Rütmiliselt lainetasid mööda kreosoodiga töödeldud postidele kinnitatud elektrikaablid, ümmargused veepaagid peenikeste varte otsas kiiskasid sügispäikese käes nagu hiilgaslikud hõõglambipirnid. Idüllilise mulje hävitasid ketikauplused ja kaubanduskeskused – Kum & Go, Dollar General, Home Depot, samuti viimasel ajal vohama hakanud Mehhiko restoranid; Super 8 motell teatas nagu alati räiges mustkuldses plastikkirjas: „Edasi Hawkeyes, toetage meie meeskonda!” Ometi õhkus maastikust puutumata lõikudel sedasama ajatut, toekat maisust, mis mind lapsena veedelnud oli, kui ma isapoolsetel vanavanematel külas käisin: valged voodrilauad, kartulipõllud, siin-seal mõni hobune. Mis trall ülejäänud riigis ka parasjagu ei käinud, siit tundus see väga kaugel.
Sestsaati oli Iowa muutunud. Sealihavabrikutesse oli tööle tulnud terve laine illegaalseid immigrante. Osariigi poliitikasse oli tekkinud ärev äärmusparempoolne tiib. Seda sorti perefarmid, nagu mu vanavanemad pidanud olid, olid enamasti ammu maha müüdud või tööstuslikele põlluharijatele rendile antud, nii et arvukad teeäärsed talumajad, laudad ja kõrvalhooned olid kokku varisenud. Viljakasvatust subsideeriti juba täienisti ja üle poole maisist pidi tehtama piirituseks – nii tõi see sisse veelgi enam tulusaid riiklikke toetusi ja viljale, mis kord seostus tervislike eluviiside ning maalähedase huumorimeelega, sigines peale terve korruptsioonikiht. Tasane eraldatus, mis mind rahustas, mõjus nüüdisaegsetele noortele inimestele uinutavalt ja minu meelest mõnus anonüümsus tundus neile hukatuslik. Nagu mu oma isa nooruses, ihkas mu kasupoeg palavalt kodust minema.
Fletcher jällegi oli Muscatine᾽is sündinud ja see, et ta koduosariigist minema ei olnud kolinud, ei osutanud mitte madalale mõttelennule, vaid pigem rahulolevale leppimisele ja koguni teatavale sügavmõttelisusele. „Iowa on kindel koht,” ütles ta kord, „ja rohkem ei saagi ühelt paigalt tahta.” Meile mõlemale meeldis tagasihoidlik Kesk-Lääs, siinne turvaline ja vähenõudlik eneseteadlikkus, see, et siin kasvatatakse vilja, mida inimesed söövad, ja mitte ei pakuta mingeid arusaamatuid „teenuseid”.
Lennujaamale lähenedes ootasin pikisilmi Edisoni taasnägemist – lõpuks ometi keegi, kellel on isu. Minu vend pakatas kogu sellest elaanist, stiilist, elukunstist, mis minul puudu jäi. Ta oli pikk, heas vormis ja tore, pärinud meie isa Jeff Bridgese laadis hea välimuse, aga ilma selle õlise varjundita, mis Travise juures alati häiris. Nooremana oli Edisoni näoplaan peen, peaaegu õrn, ja kui ma teda viimati näinud olin, ei olnud neljakümnesena veidi rohmakamad jooned veel kõrgeid põsesarnu varjanud. Oma määrdunudblonde juukseid kandis ta piisavalt pikana, et need pealae ümber korratuks pärjaks kaharduksid. Pöörase naeratuse hambaklahvistikus vilksatas kübeke pahelisust, suure kaslase kiskjalikku aplust. Minu varajases teismeliseeas sattusid mu heidikutest sõbrad alati vennast vaimustusse. Ta oli energiline, innukas, himukas; isegi täiskasvanuna mind kallistades kergitas ta mu alati põrandalt üles. Kindlasti pidi Edison elu tooma sellesse tohutusse, ilmetusse Solomon Drive᾽i majasse, asupaika, mis Fletcheri hullumeelse rattasõidu ja rõõmutu dieedi algusest saati oli kaldunud pigem süngusse.
Mina ise olin nimelt kodusistuja. Ma ei sallinud reisimist ja lasksin hea meelega vennal oma alter ego᾽na öösiti ringi lennata, sellal kui ise magasin. Mina hoidusin tähelepanust; Edison ei saanud juba lapsena sellest kunagi küll. Kui välja arvata ilmne konkurents isaga, jäi mulle saladuseks, miks tahtis vend nii kangesti, et teised inimesed teaksid, kes ta on. Oleksin mõistnud igatsust
