seda, et mind ümbritsevad võhivõõrad, kelle hooletu huvipuudus kujutas enesest teatud laadi kaitset, pehmet ja süüdimatut apaatiasülti, kuhu sain enese peita nagu puuviljatüki maasikatarretisse. Kui räige ja alasti tunne olnuks selle asemel viibida võõraste keskel, kes sinu käest midagi tahavad, kes on veendunud, et nad mitte lihtsalt ei tunne sind, vaid sa kuuludki neile. Ma ei suutnud ette kujutada, miks peaks keegi tahtma, et kari tähenärijaid kommenteeriks tema uut soengut ja võtaks enda asjaks nii tema kummalise kodusisustuse kui ka tselluliidi kintsude peal. Mina hindasin üle kõige seda, et saan tänaval kõndida, ilma et keegi mind ära tunneks, või tülitamata restoranis istuda.
Aga tundmatuks jäämise rõõmud olid muidugi mu isiklik avastus. Nagu kõiki teisi Los Angelese lapsi, oli ka mind kasvatatud teadmises, et tähtsusetus on niisama hea kui surm. Vahest oli mul kergem seda mõtet valeks tunnistada, kuna alates kaheksandast eluaastast kasvasin üles, kuulsus käeulatuses – täpsemalt kaaskondlase kuulsus, see kõige hullem: teenimatu ja odav.
Mina pidasin ebameeldivaks, kui keegi mind imetles, ja eelistasin ise kellegi teise poole alt üles vaadata. Lapsena oli ma küll alt üles vaadanud mitmele õpetajale, aga sellist mugavat hierarhiat, kus alluvusvahekord nõrgemat poolt ei alanda, on suurest peast üha raskem leida. Oma ülemust täiskasvanud pigem põlgavad kui jumaldavad, ja kuna mina olin eraettevõtja, sain ka põlata või jumaldada ainult iseennast. Ammu olid möödas ajad, mil Ameerika valijaskond vaatas alt üles mõnele Kennedy moodi presidendile; nüüd piidlesime poliitikuid pigem kahtlustavalt. Kuulsused kõmuajakirjades tekitasid pigem kadedust kui imetlust; ajal, mil oldi tuntud lihtsalt tuntuse pärast, võis eeldada, et õige agendi abiga võiksid ka sina ise olla samasugune rikkuses suplev andetu tühisus. Vanasti vaatasin ma alt üles oma isale ja see, et ma seda enam ei teinud, vaevas mind rohkem, kui ma tunnistasin. Fletcheri nõtke, käänuline mööbel meeldis mulle väga, aga ma ei vaadanud tema poole alt üles. Tegelikult ongi ehk midagi valesti, kui inimene oma abikaasale alt üles vaatab.
Edisonile vaatasin ma alt üles. Džässist teadsin vähe, aga igaüks, kes võis esile manada nii palju keerukaid kõlasid, ilma et kostaks puhas kakofoonia, pidi olema võimekas. Ma ei olnud päris kindel, kui suure tunnustuse osaliseks sai Edison oma kitsas ringis, aga ta oli esinenud koos muusikutega, kes paistsid teadjamale rahvale tuttavad olevat, ja olin nende nimed pähe õppinud, et muljet avaldav nimekiri Fletcheri-sugustele skeptikutele ette vuristada: Stan Getz, Joe Henderson, Jeff Ballard, Kurt Rosenwinkel, Paul Motian, Evan Parker, ja ükskord isegi Harry Connick juunior. Edison Appaloosa nimi seisis kümnetel plaatidel ja need kõik troonisid aukohal otse meie muusikakeskuse kõrval – olgugi et me neid tihti ei kuulanud, kuna me kumbki eriti džässi ei armastanud. Ma imetlesin tema reise, kolleege igas maailma otsas, julgeid avalikke esinemisi ja seksikat eksnaist – kogu seda tohutut lõuendit, kuhu ta oli maalinud oma elu. Ehk tekitaski ta minus sageli saamatu, kidakeelse tunde, nagu ei oleks ma päris mina ise. Mul ei olnud selle vastu midagi: vähemalt oli keegi meie peres särav ja uljas, vähemalt vajutas keegi meist niidumasinaga läbi argirutiini heina sõites pedaali põhja. Hea küll, ta suitsetas liiga palju ja tema unerežiim oli mõistusevastane. Fletcher ja mina olime kõriauguni mõistlikud ja annus anarhiat oli väga teretulnud.
Ometi tabas mind lühiajalisse parklasse sisse keerates halb eelaimus. Edison ise ei olnud küll enam selline piitsavars nagu keskkooli ajal kõva jooksjana, aga kuigi ta enam ei jooksnud, oli ta alati olnud seda sorti mees (ja selliseid naisi lihtsalt ei olegi), kelle loomupäraselt atleetlik kehaehitus kannatab välja kõiksugu joomise ja lodevuse. Kindlasti hakkab vend mind halastamatult mõnitama selle eest, et ma näen välja nagu mõni keskealine kaubamaja klient.
Cedar Rapidsi lennujaam oli väike ja sõbralik, beež sisekujundus kenaks raamiks igat masti värvikirevatele reisijatele, kes seal lennukist maha astusid. Oli septembri lõpp, pagasiala oli tühi ja mul oli hea meel, et olin kohale jõudnud enne Edisoni lennu maandumist. Kui inimesed jagunevad nendeks, kes muretsevad sellepärast, et neil tuleb oodata, ja nendeks, kes muretsevad sellepärast, et teised peavad nende järele ootama, kuulun mina kindlasti viimaste leeri.
Varsti ilmus kolmanda pagasilindi juurde teade Detroitist saabuva jätkulennu kohta ja ma saatsin Fletcherile sõnumi, et lennuk ei hiline. Saabuvate lendude saalist hakkas ilmuma reisijaid, kes lindi ümber kogunesid, ja mina viivitlesin sammuke maad eemal. Minu ees vestles saleda brüneti naisega keegi kõhetu, korralike khakipükstega mees, tennisereket üle õla ja nahal suvise päevituse jäljed. Noor naine oli küllap lennukis pakutud õuna söömata jätnud; ta hõõrus seda oma kašmiirkampsuniga, nagu võiks puuvili täita tema kolm soovi.
„Uskumatu, et talle keskmine iste anti,” ütles tennisemängija.
„Ma olin väga tänulik, kui te pakkusite, et võiks kohti vahetada,” ütles naine. „Ma olin täiesti vastu akent litsutud. Aga ega teil endal sellest palju kergemaks ei läinud, et ta vahekäigu äärde istus.”
„Selle eest tuleks tõesti lisatasu võtta ja kõrvalkoht tühjaks jätta.”
„Aga kujutage ette, milline jama sellest tuleks, kui peaks veel ka kaalu peale astuma, lisaks sellele, et hemorroidikreem tuleb läbipaistvasse kilekotti panna. Siis tuleks küll mäss.”
„Jah, ega see ühiskondlikus mõttes mõistlik ei oleks. Aga oma käetoest jäin ma ilma ja see sell oli mul pooleldi süles. Ja nägite ju, kui raske stjuardessil oli käruga temast mööda saada.”
„Mind häirib see,” nurises naine, kui pagas lindile ilmus, „et kõigil on ühesugune pagasipiirang. Meie sõber reast seitseteist tiris salongi veerand tonni kaasa. Ausõna, kui mult järgmine kord tahetakse lisatasu võtta, sellepärast et paar kingi on koti üle kahekümne kuue naela ajanud, siis teen ettepaneku, et söön need ära.”
Mees pugistas naerda. Edisonist ei olnud ikka veel mingit märki. Lootsin, et ta ei ole lennukist maha jäänud.
„Ilmselt tuleb ümber arvutada, kui palju „keskmisi” reisijaid vanemasse lennukisse mahub,” ütles mees. „Aga teil on õigus – normaalsed inimesed maksavad kinni …”
„Millised „normaalsed” inimesed?” pomises naine. „Vaadake enda ümber ringi.”
Uuesti Edisoni otsides lasksin pilgu üle teiste reisijate, kelle geomeetrilise kujuga olin nii ära harjunud, et alguses ei saanud arugi, mida too ninakas naisterahvas silmas peab. Kui varasemad põlvkonnad koosnesid teravnurkadest, siis tänapäeva ameeriklased olid kokku pandud täisnurkadest ja järeltulev põlv, kes pagasilinti ümbritses, oli ühtlaselt kandiline. Kuna mingil arusaamatul põhjusel olid moes „madalad” teksad, lõikusid liibuvad värvlid puusadesse kõige laiemas kohas, veidi maad allpool kõhupekist, mille imelikult napilõikeline särk paljastas kogu tema kummuvas hiilguses. Mina vältisin selliseid õnnetuid moeröögatusi, aga oma kümne lisakiloga ei erinenud ma rahvamassist kuigivõrd. Nii võtsin seda isikliku solvanguna, kui sportlane oma kaaslasele pomises: „Tere tulemast Iowasse.”
„Oi, see on minu oma.” Naine pistis nüüd väga läikiva Granny Smithi õuna käekotti ja naaldus uuele tuttavale lähemale. „Muide, teate, mis mulle lennukis selle tüübi juures kõige rohkem vastu hakkas? Lõhn.”
Mul oli hea meel, et naise kohver saabus, kuna too paaria, keda tema ja istmenaaber nii õelalt taga rääkisid, oli küllap seesama väga kogukas meesterahvas, keda kaks stjuardessi parasjagu ülemõõdulises ratastoolis pagasialale sõidutasid. Heitnud uudishimuliku pilgu raskekaalulise reisija suunas, tabas mind nii kõrvetav kaastunne, nagu oleks mind tulistatud. Toda meest silmitseda oli nagu kuristikku kukkuda ja ma pidin eemale vaatama, kuna vahtida olnuks ebaviisakas, aga nutma hakata veel ebaviisakam.
kolmas peatükk
„Õu, ei tunne oma venda ära vä?”
Õla juurest kostva tuttava hääle
