sa igavene idaranniku snoob.” Samas ei olnud ma ise kunagi armastanud midagi teha lihtsalt tegemise pärast. Eelistasin ajaviitele tööd – ja sama meelelaadi olin ära tundnud Fletcher Feuerbachiga kohtudes. Olin toitlustanud Monsanto iseseisvuspäevapiknikku, kus üks omamoodi, sõnaaher seemnemüüja kolleegide mokalaadalt grilli juurde põgenes. Hiljem aitas ta koristada ja asju kokku panna ning ma veendusin, et prügikottide kokkusidumine ja allesjäänud täidetud munade plastkarpidesse pakkimine ongi tema meelest meeldiv tegevus. Mõni ime, et ma ta koju tõin – kus ta enne mu suudlemist iga viimase kui serveerimisvaagna puhtaks pesi. Meie mõlema jaoks töö oligi meelelahutus.
„Sa võid alati ka harjutada,” lisasin ma. „Cody ei pane klaverile kauemaks käppa peale kui tunniks ajaks päevas.”
„Niipalju siis puhkusest!”
Seda vastust ma ei oodanud. „Ma võiksin sulle Tillukest Tüütust näidata.”
„Miks ei,” ütles Edison midagi lubamata, ise oma kleepjat koogihunnikut rünnates. „Aga ma olen hullupööra tööd rabanud. Mängud, jämmid, harjutamine; kuni viimase ajani olen klubisse esinejaid otsinud. Skeenel silma peal hoidnud, täie tambiga kütnud. Ma olen suht läbi. Hea meelega natuke aega ei teekski mitte tuhkagi. Mul oli hea meel, et plaanidesse väike auk tekkis ja üldse jõudsin külla tulla. Et teid üle vaadata, uudiseid kuulda. Lõpuks lapsi väheke tundma õppida.”
Edisoni kirjeldus oma kibekiirest elust ei läinud kokku Slacki hoiatusega, et mu vend tundub kuidagi loppis, aga nüüd järeldasin, et tema sõnad olid käinud Edisoni vööümbermõõdu kohta. Pealegi olin harjunud sellega, et venna elu jääb minu eest varjule. Mul ei olnud aimugi, kuidas korraldatakse Euroopa-tuuri. Ma ei teadnud midagi kõigist neist nimedest, mida ta loopis – Dizzy ja Sonny ja Elvin –, ja olin õppinud, et ei tohi küsida: „Kes see on?”, kui Edison mõnda lugu laseb; sain tema käest alati peapesu, sest mul ei jäänud kunagi meelde, kas „Trane” mängib saksofoni või trompetit. Kui välja arvata see, et ma viisakalt tema enese salvestisi kuulasin – ühe korra, enne kui pistsin karbid meie muusikakogu neile riiuleile, mis tolmu kogusid –, siis džässi ma ei kuulanud ega mõistnud, mis inimesed seal klubides üldse käivad, kui seal ei mängi klaverit nende vend.
„Mis su kava ette näeb?” küsisin ma. „Ma mõtlen, nüüd edasi.”
„Üks tuur Hispaanias ja Portugalis. Kolm nädalat jutti sõidus. Kurnab rohkem kui vanasti. Ma ei ole puhkust võtnud sellest saati, kui ma 1980. aastal New Yorki läksin. Tegelikult Iowa võib-olla olekski õige koht – kui sulle sobib. Siin oleks ometi hea vabandus mõnest Village᾽i mängust välja vingerdada: et tööle on tuhat viissada miili. Saaks patareisid laadida. Kohvi lõhna nuusutada.”
Koos tohutu koguse koorega.
„Millal see Hispaania ja Portugali tuur oligi?” küsisin ma neutraalsel toonil.
„Detsembri alguses.” Tema vastust summutas pannkook.
Sinna oli natuke üle kahe kuu. Kui ma sain õigesti aru, mida Edison „puhkuse” all mõtleb, ja ta kavatses kuni tuurile minekuni meie juurde jääda, olnuks see külaskäigu kohta küll hirmus pikk, aga samas ka mitte igavik. Meil tuli see lihtsalt üle elada nii, et kõik pereliikmed viiskümmend naela juurde ei võtaks.
„Ma saan aru, et sul praegu oma korterit ei ole,” uurisin areldi. „Nii et kus kõik su asjad on? Su klaver?”
„Laos.” Ka see vastus oli šokolaaditükkidest paks. „Mul on sihuke tüüpiline sularahakriis, mõikad? Tulemas on honorar kõrgeauliselt Steeple-Chase᾽ilt. Ja muidugi silmapiiril kõvasti tööd. Niisiis ma, ee …” Ta pühkis suu ümbert vahtrasiirupit. „Saad aru. Nii et mul oli väikse laensi üle hea meel.”
„Oi, see oli tühiasi!” Tal oli olnud raske seda öelda. „Ja kui sul on vaja …”
„Nojah, nüüd, kui sa juttu teed – natuke, saad aru, taskurahaks …”
„Muidugi, lihtsalt ütle …” Lapsed olid arvutite taga, aga nad kuulasid pealt. Ma ei tahtnud talle häbi teha. „Pärast.”
Kui hea meel mul ka ei olnud anda talle niipalju, kui ainult tarvis, et teda raskustest üle aidata, ei olnud ma kunagi olnud oma vanemale vennale taskuraha andja vanemlikus positsioonis. Edison oli alati ise suur priiskaja. Kui ma tal New Yorgis külas käisin, ei lasknud ta kunagi mul millegi eest maksta, vaid pani mu omaenda esinemistel listi, smugeldas mind piletiga kõrtsidesse ilma rahata sisse, kuna teda tunti seal, ja vehkis ettekandjate ja taksojuhtide ees sajalistega. Nüüd, kus mina olin rahakam, oli mul sellest kahju, ja küllap temalgi. Talle oli meeldinud olla suur priiskaja. Talle oli meeldinud olla minu kaitsja. Ja see oli meeldinud ka mulle.
Ometi ei häirinud mind pliidi küljest kõrbenud tainatilku maha nühkides mitte Edisonile raha „laenamine”. Seni ei olnud veel keegi, isegi mitte mu taktitu kasupoeg, otsesõnu midagi öelnud mu venna mõõtmete kohta. Mina ise ei olnud Edisoni kuuldes kordagi tema kaalule vihjanud ja see tekitas minus kergelt hullumeelse tunde.
Tähendab, ma lähen talle lennujaama vastu ja ta on nii … ta on nii PAKS, et ma vaatan talle otsa ega tunne omaenese venda ära, ja nüüd teeme me kõik näo, nagu oleks see täiesti normaalne. Selle viisakuse, selle seltskondliku möödavaatamise pärast tundsin ma ennast nagu petis ja valetaja, ning diplomaatilisus paistis kaassüüna. Nüüd olin ma selleks, et koos meeldivat hommikut veeta, söönud viis korda toitvama hommikueine kui tavaliselt, ning Tanneri ja minu õgimine oli aidanud varjata seda, et Edison ise sõi veelgi rohkem. Kõnekäänd, mis räägib „elevandist keset elutuba”, hakkas muutuma sõnasõnaliseks.
kuues peatükk
Edison läks piredaks, kui keegi kas või vihjas, et mõtte džässklaverist pani talle pähe Caleb Fields. Mina ei suutnudki meenutada, kas vend hakkas ühe legendaarse mustanahalise vana tegija juures South Centralis (ja mitte Melrose᾽is – meie autojuht hoidis selle Jack Washingtoni kahtlast aadressi vanemate eest saladuses ja nii tegin ka mina) klaverit õppima enne või pärast seda, kui „Ühise hooldusõiguse” esimene osa eetrisse lasti. Travise meelest oli Edison alati teletegelasega võistlust pidanud ja ta narris ikka veel oma esiklast seepärast, et too väljamõeldud kuju ambitsioone ahvib – kuigi niisugune süüdistus oli pikantne, kuna Travisele endale olid oma telelapsed alati tegelikest lastest tõelisemad tundunud.
Travis nimetas seriaali „kultussarjaks”, aga sel juhul koosnes kultus täpselt ühest inimesest. Tegelikult ei olnud „Ühine hooldusõigus” selline „Star Treki” moodi legendaarne film, mis edaspidigi kopsakat raha sisse tooks. Näiteks too naine lennujaamas – kahtlemata ei olnud ta „Ühise hooldusõiguse” fänn. Ta oli lihtsalt seda vaadanud. Ka minus ei äratanud suurem osa sellest jamast, mida me teleka ees passinud olime, eriti tugevaid tundeid, kuigi pidin häbiga tunnistama, et võisin siiamaani ümiseda sarja „Love, American Style” tunnuslaulu ja et minus hingitses ikka veel nostalgiline kiindumus lahkunud Bob Crane᾽i vastu.
Öelda, et sarja idee oli „seninägematu”, oleks liigne kiitus, aga produtsendid olid vaeva näinud. Eelkäijad olid sellised. „The Rifleman”: lesestunud rantšopidaja üritab läbi raskuste üles kasvatada poega, kellel on Tourette᾽i sündroomi tõttu kalduvus igal võimalusel „Pahh!” hüüda. „Family Affair”: leskmees kasvatab puise ja tõreda inglasest ülemteenri abiga kaht väljakannatamatut jõnglast. „My Three Sons”: lesestunud, kolme pojaga lennukiinsener abiellub viimaks pärast kümmet hooaega – võttes naiseks järjekordse õnnetu, kelle abikaasa on surma saanud. „Flipper”: nii lesestunud isa kui ka tema kahe poja etteasted trumpab üle pudelninadelfiin. „The
Andy Griffith Show”: lesestunud, üksikvanemast
