kui nemad muutuvad, jääd sina endiseks?”
Simon ei vastanud. Ta ei tahtnud tunnistada, et pole nii kaugele ette mõelnud. Et ta ei soovigi nii kaugele ette mõelda.
„Raphael on kinnitanud sulle, et pead nägema teistes vampiirides vaenlasi. Aga see ei pruugi ilmtingimata nõnda olla. Igavik on liiga pikk aeg, et veeta see üksinda, teiste endataolisteta. Teisteta, kes mõistavad sind. Sa seltsid küll varjuküttidega, aga ei saa kunagi kuuluda päriselt nende sekka. Oled alati teistsugune, võõras. Meie hulgas oleksid oma.” Naine kummardus poisi poole ning sõrmus säratas valgelt, pimestades korraks Simoni silmi. „Meil on talletatud tuhandete aastate tarkusi, mida saaksime sinuga jagada, Simon. Võiksid õppida, mismoodi hoida oma saladust; kuidas süüa ja juua; kuidas lausuda Jumala nime. Raphael on neid teadmisi sinu eest julmalt varjanud, pannud su koguni uskuma, nagu poleks neid olemaski. On küll. Ma võin sind aidata.”
„Aga ainult siis, kui mina olen enne aidanud teid,” sõnas Simon.
Camille naeratas, tema hambad olid valged ja teravad. „Me aitame vastastikku teineteist.”
Simon nõjatus vastu seljatuge. Rauast tool oli kõva ja ebamugav ning korraga tundis ta väsimust. Langetanud pilgu kätele, nägi ta, et veresooned on tumedaks tõmbunud ja hargnevad ämblikuvõrguna käeseljal. Tal oli vaja verd. Tal oli vaja rääkida Claryga. Tal oli vaja aega, et järele mõelda.
„Ma šokeerisin sind,” ütles Camille. „Tean. Seda on ühekorraga raske hoomata. Hea meelega annaksin sulle nii palju aega, kui vajad, et jõuda selgusele kogu olukorras ja minus. Aga meil ei ole eriti palju aega, Simon. Senikaua kui viibin selles linnas, varitseb mind Raphaeli ja tema jõugu poolt hädaoht.”
„Jõugu?” Kõige kiuste muigas Simon kergelt.
Camille näis seda imeks panevat. „Mis on?”
„Noh lihtsalt… „Jõuk”. See kõlab, nagu oleks tegu mingite pahalaste või kurjuse käsilastega.” Naine vaatas talle mõttelageda pilguga otsa. Simon ohkas. „Palun vabandust. Sa pole arvatavasti nii palju halbu filme vaadanud kui mina.”
Camille kibrutas pisut kulmu, tema laubale tekkis väga peenike püstkorts. „Mulle räägiti, et oled natuke iseäralik. Võib-olla on asi selles, et ma ei tea just eriti paljusid sinu põlvkonna vampiire. Aga tunnen, et mulle tuleb kasuks viibida koos kellegagi, kes on nii… noor.”
„Värske veri,” lausus Simon.
See pani Camille’i lõpuks muigama. „Kas oled siis valmis? Valmis võtma mu ettepaneku vastu? Töötama minu heaks?”
Simon tõstis pilgu ja vaatas taevasse. Valgete lambikeste read jätsid tähed varju. „Kuulge,” lausus ta. „Ma hindan teie ettepanekut. Tõesõna.” Kurat, mõtles ta. Pidi ju ometi olema mingi võimalus öelda naisele ära, jätmata endast seejuures muljet nagu noorukist, kes lükkab tagasi neiu lõpuõhtukutse. Olen sinu ettepanekust tõesti, tõesti väga meelitatud, aga… Camille rääkis nagu Raphaelgi alati jäigalt ja pidulikult otsekui mõni muinasjututegelane. Võib-olla peaks Simon proovima neid matkida. Ta lausus: „Vajan otsuse langetamiseks veidi aega. Olen kindel, et mõistate mind.”
Vampiiritar naeratas vaevumärgatavalt, nii et paljastusid üksnes kihvade tipud. „Viis päeva,” vastas ta. „Mitte kauem.” Camille sirutas poisi poole kinnastatud käe. Tema pihus sätendas miski. See oli tilluke klaaspudel, mis võinuks sisaldada lõhnaõli näidist, ainult et paistis olevat täidetud mingi pruunika pulbriga. „Hauamuld,” selgitas naine. „Löö see puruks, siis tean, et kutsud mind. Kui ma pole viie päeva jooksul kutset saanud, saadan Walkeri vastuse järele.”
Simon võttis pudelikese ja libistas tasku. „Ja kui vastus on ei?”
„Siis olen pettunud. Aga me lahkume sõpradena.” Camille lükkas veinipokaali eemale. „Head aega, Simon.”
Simon tõusis. Kui ta tooli nihutas, kriipis see metalse kriginaga maad ning heli oli väga vali. Poiss tundis, et peaks veel midagi ütlema, aga mida, sellest polnud tal aimugi. Vähemalt esialgu paistis, nagu ei vajataks teda siin enam. Simon otsustas, et käitub pigem nagu tänapäeva veidralt, halbade kommetega vampiirilt oodatakse, kui laseb end uuesti vestlusesse kiskuda. Ta lahkus sõnagi lausumata.
Läbi restorani tagasi minnes möödus Simon Walkerist ja Archerist, kes seisid suure puidust baarileti ääres, õlad pikkade hallide mantlite all längus. Möödudes tundis poiss endal subjugaatide ainitisi puurivaid pilke ja liputas nende poole sõrmi – see žest pidi olema midagi sõbraliku lehvituse ja jumalagajätu vahepealset. Archer paljastas hambad, lamedad inimhambad, ja marssis Simonist mööda aia poole, Walker tema kannul. Poiss jälgis, kuidas nad teisel pool lauda Camille’i vastas koha sisse võtsid; naine ei tõstnud pilkugi, kui nad istusid, aga ühtäkki kustusid siseõue valgustanud valged lambikesed – mitte ükshaaval, vaid kõik korraga – ning Simon leidis end jahmunult silmitsevat pimedusse mattunud nelinurka, just nagu oleks keegi tähed välja lülitanud. Selleks ajaks kui juhtunut märganud ettekandjad tõttasid välja viga parandama ning aed täitus uuesti kahvatu valgusega, olid Camille ja tema inimsubjugaadid kadunud.
Simon keeras maja välisukse lukust lahti – see oli üks paljudest täpselt ühesugustest tellisfassaadiga ridaelamutest, mis siinses Brooklyni kvartalis tänavaid ääristasid – ning lükkas selle teraselt kuulatades paokile.
Ta oli öelnud emale, et läheb Ericu ja teiste poistega bändiproovi, sest laupäeval on neil esinemine. Kunagi oleks ema võtnud tema sõnu tõe pähe ja sellega oleks asi piirdunudki; Elaine Lewis oli alati olnud vabameelne lapsevanem, kes ei seadnud Simonile ja tema õele erilisi piiranguid ega nõudnud, et nad koolipäevadel varakult kodus oleksid. Simon oli harjunud Claryga poole ööni väljas viibima, ukse oma võtmega lahti tegema ja kell kaks hommikul voodisse vajuma, ilma et ema sellest suurt numbrit oleks teinud.
Nüüd olid asjalood muutunud. Simon oli viibinud peaaegu kaks nädalat Idrises, varjuküttide kodumaal. Ta oli kadunud kodust, ilma et oleks jõudnud selle kohta enne välja pakkuda mingit vabandust või selgitust. Sorts Magnus Bane oli küll sekkunud ja teinud Simoni emale mäluloitsu, seepärast ei mäletanud too enam, et Simon üldse ära oli olnud. Igatahes polnud tal sellest mingit teadlikku mälestust. Tema käitumine oli paraku teistsugune kui varem. Nüüd oli ema muutunud kahtlustavaks, ta jälgis poega pidevalt, hoidis tal silma peal, nõudis, et ta tuleks kindlal kellaajal koju. Kui Simon viimati Maiaga kohtamas käis, oli ta naastes leidnud Elaine’i esikus toolil istumas, pilk uksel, käed rinnal vaheliti, nägu nii vihane, nagu hakkaks ta iga hetk plahvatama.
Tol ööl oli Simon kuulnud ema hingamist juba enne, kui teda nägi. Nüüd kuulis ta üksnes seda, et elutoas mängib vaikselt televiisor. Küllap oli ema vaadanud poega oodates ühte noist lõpututest haiglasarjadest, mida ta nii väga armastas. Simon lükkas ukse enda järel kinni ja toetus seljaga selle vastu, kogudes jõudu valetamiseks.
Raske oli seletada juba sedagi, miks ta koos perega ei söö. Õnneks läks ema vara tööle ja naasis hilja ning Rebecca käis New Jerseys kolledžis, ilmus koju üksnes harva, et pesu pesta, ega olnud iial nii palju kohalgi, et märgata midagi veidrat. Selleks ajaks kui Simon hommikul ärkas, oli ema enamasti läinud, jättes hoole ja armastusega valmistatud hommiku- ja lõunaeine talle köögilauale. Kooli minnes poetas poiss toidu teel kuhugi prügikasti. Õhtusöögiga olid lood keerulisemad. Neil õhtutel, kui ema kodus viibis, tuli Simonil sonkida taldrikul ning teha nägu, nagu poleks tal isu, või küsida, kas ta tohib võtta toidu kaasa oma tuppa, et süüa ja samal ajal õppida. Korra või paar oli ta ema meeleheaks söögi väevõimuga alla kugistanud, et siis hiljem tundide kaupa vannitoas higistada ja oksendada, kuni oli kõik viimseni kehast välja saanud.
Simonil
